“Mul on vaja täna arved maksta!”, “Ma vajan hädasti uut arvutit!”, “Ma vajan kommi!”, “Mul on vaja …
Mida me tõeliselt vajame, et olla õnnelikud, terved, tasakaalus, rahulolevad — rõõmuks nii endale kui teistele?
Kõige elementaarsemad ja ehk enim tuntud-teatud on materiaalsed vajadused. Meile on kasutada antud selles maailmas toimetamiseks füüsilised kehad ning meil tuleb keha ja hinge kooshoidmiseks leida viise, kuidas hoolitseda elementaarsete materiaalsete vajaduste — söögi, puhkuse, soojätkamise ja turvalisuse — eest.
Nagu iga vajadust, on neidki eelpoolnimetatuid võimalik rahuldada paljudel erinevatel viisidel: lihtsate vahendite abil, keerulisemalt ning päris ekstravagantseltki.
Hinged jäävad tühjaks ja kõledaks
Lääne ühiskond on tänaseks päevaks liikunud suunas, kus elementaarsete materiaalsete vajaduste rahuldamine on muutumas üha keerulisemaks. Samas näitab depressiooni ja enesetappude statistika isegi materiaalse heaoluga riikides, et tehniline progress ei ole teinud inimesi õnnelikeks. Me maadleme samade või ehk isegi hullemate probleemidega kui näiteks sada aastat tagasi. Me rügame päevast päeva, aastast aastasse selle nimel, et rohkem ja paremini süüa, magada, seksida ja olla kaitstud ning teenida hiigelkasumeid kellegi teise taskuisse. Hinged aga jäävad tühjaks ja kõledaks ning elul kaob maitse ja mõte. Kus on siin progress?
ja keerulisemale tehnoloogiale, mille abil neidsamu materiaalseid baasvajadusi rahuldada, ei ole meil paraku vabanenud rohkem aega ja energiat selleks, et hoolitseda ka hingeliste ja vaimsete vajaduste eest. Pigem vastupidi — uue ja keerulise tehnoloogia kasutamine loob juurde uusi probleeme, sealhulgas kasvav prügikogus meie planeedil.
Seepärast tundub mulle, et välise prahiga tegelemine ei lahenda probleemi.
Väline praht on kõigest sümptom, meie sisemise vaimse reostatuse ilmnemine materiaalsel tasandil. Iga vähegi intelligentne inimene taipab, et tegeldes pelgalt haiguse sümptomitega, ei ole võimalik saavutada tõelist paranemist. On võimalik vaid järgnevaid sümptomeid veidi edasi lükata või mõneks ajaks leevendada. Kuidas siis jõuda algpõhjusteni, et hakata tegelema probleemi juurtega?
Tänane majanduskriis meenutab meile, et lõpmatu kasv ja suurenemine ning looduse ja kõige loodu ekspluateerimine kasumi nimel ei saa kesta igavesti. Kriis kutsub meid kriitilise pilguga üle vaatama, mida me siis tegelikult elus ja õnnelik olemiseks vajame. Samas ei pruugi oma tõeliste vajaduste teadvustamine ning nende rahuldamiseks valitavate vahendite eristamine olla kerge. Minu jaoks on see olnud aastatepikkune praktika, mis jätkub tänaselgi päeval.
Armastusest sünnib omakasupüüdmatu koostöö
Samas on oma tegelike vajaduste teadvustamine ja nende “lahtihaakimine” niinimetatud pseudovajadustest ning nende rahuldamise vahenditest muutnud mu eluviisi kordades lihtsamaks ja vaimselt rikkamaks. Üks mu sõber ütles mõni aeg tagasi: “Sa oled väga jõukas inimene — sul on aega hommikusteks jalutuskäikudeks!” Ja ma arvan, et tal on õigus. Sellist luksust ei saa või ei oska endale lubada paljud!
Tänasel päeval, kui olen üksjagu tööd teinud iseenda ja oma tõeliste vajaduste teadvustamisega, jääb minu elus tõepoolest piisavalt ruumi ja aega inimeseks olemiseks ja armastuse jagamiseks. Vajaduste ja vahendite eristama õppimine on selles protsessis olnud võtmetähtsusega. Eristamaks tõelisi vajadusi nende rahuldamise vahenditest, aitab meid lihtne küsimus: “Miks?”. Küsides endalt vähemalt viis korda järjest, miks on just see teguviis, vahend või vajadus mulle oluline, võib see aidata meil ühendust saada oma tõeliste vajadustega ning iseenda sügavama olemusega. Siis on meil võimalik teha uue kvaliteediga valikuid ning ümber hinnata oma eelistusi, milliseid vajadusi oma elus väärtustada ning missuguseid viise ja vahendeid nende eest hoolisemiseks valida, et oleksid rahul ning õnnelikud nii meie ise kui inimesed ja muud elusolendid meie ümber.
Armastus ei ole minu jaoks pelgalt hetkeline emotsioon või kaunid sõnad, armastus on eelkõige tegu ning armastusetegude tegemiseks on vaja aega, vaba sisemist hingeruumi ja energiat. Siinkohal pean ma armastusest rääkides silmas pigem vaimset armastust kui kehalist ja seksuaalset. Vaimne armastus on see, mis liidab ja ühendab inimesi kõige efektiivsemalt, sest see muundab meid täiuslikeks.
Vaimsele armastusele ei ole võimalik leida materiaalseid aseaineid. See selgitab ka, miks me, hoolimata oma materiaalsete vajaduste ühe keerukamast ja luksuslikumast rahuldamisest, tunneme oma hingedes ikka tühjust ja üksildust. Ainult vaimsest armastusest sünnib omakasupüüdmatu koostöö, mis pakub rõõmu ja rahuldust kõigile osalistele.
Oma tegemistes puutun ma sageli kokku lastega ning mu hing tõmbub valust ja ängistusest kokku, nähes ja kogedes, kui üksildasena tunnevad ennast paljud tänase päeva lapsed, alates väikelapseeast. Paljudel neist ei ole kogemust, et nad on armastatud, sest pelgalt sõnadest ei piisa, aga rohkemaks ei oska emmed-issid leida kas aega, ei ole neil teadlikkust või puuduvad oskused!
Nii on kasvamas põlvkond, kes januneb mõtestatud tegevuse, siira hoolimise ja omakasupüüdmatu armastuse järele. Ning see on meie, täiskasvanute vastutus luua nende jaoks selline emotsionaalne ja vaimne keskkond, kus laste hinged tunneksid end oluliste, armastatud ja väärtuslikena ning kus nende anded ja võimed saaks parimal viisil õitsele puhkeda.
Tundub, et majanduskriis on meile appi tulnud, kutsudes vähendama materiaalseid vajadusi ja lihtsustama nende rahuldamise viise. Sellisel juhul jätkuks meil energiat armastusetegude jaoks, mis rahuldavad nii meie kui meid ümbritsevate sügavaid vaimseid ja hingelisi vajadusi.
Võtkem siis igaüks 100 protsenti vastutust selle eest, et meie endi ega meie laste hinged ei närbuks ega kalestuks ning küsigem endalt ikka ja jälle, mis see on, mida me vajame, et elada, järgides käesoleva ajastu ühe silmapaistvama vaimse õpetaja Srila Prabhupada motot: “Lihtne eluviis ja ülev mõtlemine!”
iii
MERIKE KAHJU, empaatiatreener, nõustaja ja lepitaja
