Alates tänasest on meil vähemalt lootus, et kunagi jälle rohi haljendama lööb ja lilled õide puhkevad. Ehk jääb valge jaanipäev siiski ära.
Tõelist ja korralikku talve oleme ju aastaid taga õhanud, küllap tundub aga praeguseks juba paljudele, et ega Taevataadil asja nii põhjalikult kah ei tasunud ette võtta.
Nii või teisiti, looduse vastu ei saa ja loodetavasti kõigutas see, mis meie kalli kodumaa pinna peal poolest detsembrikuust siiamaani on sündinud, nii mõnegi paadunud mitšurinlase usku inimese kõikvõimsusse ja muutis meid tsipake alandlikumaks.
Pole halba heata
Ei ole elu ega ka inimesed seal sees kunagi vaid mustad või valged, pigem on kõik nähtused sebrakarva, püüavad vanemad meile juba noorest east selgeks teha, kui esimesed pettumused silme eest mustaks võtavad või mõni kaaskodanik läbinisti pahatahtlik ja südametu tundub. Nii on tänavuse talvegagi, mis täna õhtul vähemalt “seaduse järgi” hõlmad vöö vahele panema peaks.
Helgeina jääme kindlasti meenutama kargeid ja rõõmsaid suusaretki imepuhtal lumel, kelgutamislusti ja uskumatult kauneid härmas talvemaastikke, mida needki pildile jäädvustama ruttasid, kes muidu naljalt fotoaparaadiga loodusse ei lähe. Ja loomulikult lugematuid lumelinnu ja jääskulptuure, mida suured inimesed koos lastega õhinal meisterdasid.
Ja positiivseks võib lugeda ka tõsiasja, et moesõna masu tuli kohvilaudade taga harvemini jutuks, kui muudki värsket kõneainet jagus, olgu see siis hiljutine põhjalik hangesõit, nii et autot mitme mehega sealt välja tõsta tuli, lumerookimistalgud, mis süüdimatuks möllamiseks üle kasvasid, või imelised aknamaalingud, mida paarikümnekraadine pakane öösel aknale loonud oli.
Inimloomuseski tuli uusi säravaid tahke esile, meenutagem näiteks MTÜd Roheline Rahu, kes metsloomadele-lindudele toiduabi organiseeris, ja külamehi Pärnumaal, kes omal algatusel jääpuuridega väikejärvede lämbumisohus kalu päästma läksid. Selliseid toredaid tegusid tehti kindlasti veel ja väga paljudes kohtades. Sest õnneks on meil inimesi, kes ühe Pärnu kandi kalapäästjaga ühte meelt on. “Kaua ikka kaagutada, tarvis midagi ära teha,” tõdes nimelt telesaates üks jääpuurija. Et see iseenesest lihtne filosoofia elu edasi viib, teavad küllap needki, kes suurte ühismajade ümber lumelabidat viibutasid, et naabergi õue pääseks, targutamata seejuures, et miks just mina. Värske õhk ja jõudumööda liigutamine tõstavad tuju ja toetavad tervist.
Raha põles ahjus ja sõitis saha ees
Miinustetabelisse tulevad muidugi kanda pöörased küttearved, bensiin (loe: raha), mis lumelükkamisele kulus, mure katuste pärast, mis enneolematu koorma all ägasid ja siin-seal alla andsidki, ja veel palju muud. Katustesaaga viimane vaatus kipub tegelikult lausa draamaks, sest sealt alla libisev jää võib teha vigaseks või tappa.
Surelikud ja piiratud füüsiliste võimetega on aga majaomanikudki. Nõuda, et nad igal nädalal katuseid puhastamas käiksid või sellele teenusele talve jooksul kümneid tuhandeid kroone kulutaksid, pole ka inimlik. Kui mures ja kitsikuses majavaldaja hoone seina äärde tõkked paigutab, kuid mõttesse vajunud kulgeja neist järeldusi ei tee, kas on meil õigust tõkkepanijat peaaegu et tapjaks tituleerida? Kas sel juhul tuleks teehooldajate ja lumevedajate kontosse kirjutada ka kõik suuremad ja väiksemad liiklusõnnetused, kui üks sõidurada poolenisti lume all ja hiigelkuhilad ristmikel vaatevälja piiravad?
Talv ei ole meie laiuskraadil priiskamise aeg. Kui aga lahke pererahvas oma akna külge lindude toitlustusasutuse juba riputanud oli, tuli neil mitu kuud eelarvet kokku pannes sellegagi arvestada, et tiivuliste sõprade tarbeks kulub üsna soliidne summa. Kui paljudel siis viljavihud tänapäeval omast käest võtta, pekisest seast rääkimata! Ja paraku on reklaami-ajupesu linnukestelegi mõjunud: iga kõhna tera ära paku, olgu aga olla see poekraam, kus päevalilleseemneid ja pähkleidki sees!
<p class=”MsoNormal” style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” align=”justify”>“Kui ma selle Külma Laine kätte saaks, ma talle ütleksin üht-teist,” ähvardas naljaga pooleks tuttav meesterahvas, kui raadios arutleti, kas mõne päeva eest üle Maarjamaa liikunud külmalaine selle talve viimane või eelviimane oli. Temal nimelt olid pakase nahka läinud sauna veetorud ja eks selliseid õnnetusi tuli üle elada väga paljudes majapidamistes.Mõnel pool tuli aga lund pesuveeks sulatada ja kaugemalt joogivett vedada, kui tiigijää lohku vajus ja kaev õuel tühjalt kõmises. Ja need õnnelikud, kel soe omast käest ehk pliidist ja ahjust tuleb, olid täiel rinnal õnnelikud vaid siis, kui talupojatarkusest juhindusid ja puid õige skeemi järgi varusid. Seesinane äraproovitud süsteem eeldab, et vähemalt kahe aasta kuivad puud on igal õigel peremehel olemas ja ühelgi aastal ei unustata neid metsast juurde varuda, et halud õigel ajal tuule käes kuivaksid. Põhjanaabritel tuli tänavu kuivi halge koguni Venemaalt juurde hankida ja ega siinpool lahtegi selline luksuskaup odav tulnud, sest hinna kujundab ju turg!
Talve viimasel päeval võime juba peaaegu kinnitada, et alla me ei andnud. Ja kuigi rahakott tublisti tühjemaks sai, täienes kogemustevaru. On, mida veel aastate pärast meenutada.
iii
KAIE NÕLVAK
