Keskkonnameti ja jahimeeste seltsi koostöös augusti viimasel päeval Tartus korraldatud sigade aafrika katku teemalisel konverentsil rääkis keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Peep Männil metsseapopulatsiooni seisundist ning selle hindamise metoodikast. Männili sõnul tuleks tänavuse aasta looma arvukust lähiaastatel kümme korda vähendada, Eesti jaoks oleks metssigade optimaalseks asustustiheduseks poolteist isendit tuhandel hektaril ehk kogu riigis umbes 6000 looma.
Sigade katku massilise leviku piiramiseks andis keskkonnaminister augustis välja käskkirja, mille kohaselt tuleb veebruari lõpuks küttida 29 600 metssiga. Võrdluseks: eelmisel jahihooajal kütiti jahimeeste poolt esitatud andmetel Eestis 24 909 metssiga. Samas ei ole järsult suurenev number põhjustatud üksnes riigis levivast epideemiast, vaid selle taga on ka loomaliigi jätkuvalt kõrge ning järjest suurenev arvukus.
Arvukuse hindamiseks erinevad meetodid
Juuli algul avaldatud ulukiseirearuandes soovitas ka keskkonnaagentuur metssigade küttimismahtu märkimisväärselt suurendada, nimetades soovituslikuks minimaalseks küttimislimiidiks 29 100 isendit. Aruandes soovitati eriti jõuliselt vähendada põrsaste ja kesikute hulka, samuti tehti ettepanek kaaluda olemasolevate küttimisreeglite korrigeerimist selliselt, et suureneks metssigade populatsiooni ohjamise efektiivsus.
Metssigade populatsiooni arvukuse hindamiseks kasutatakse Peep Männili sõnul erinevaid meetodeid, suurem osa neist sõltub aga jahimeeste poolt esitatavatest andmetest. “Põhiliseks ja kõige pikaajalisemaks, 1954. aastast kasutusel olevaks arvukuse hindamise meetodiks on jahimeeste poolne hinnang populatsioonile,” lausus Männil. “Jahimaa kasutajad ütlevad kevadel, kui palju nende arvates jäi pärast küttimisperioodi lõppu ja enne põrsaste sündimist jahipiirkonda metssigu. Arvud liidetakse kokku ja tulemuseks saamegi jahimeeste hinnangu metssigade arvule maakonnas ja kogu riigis.”
Hinnangud jahipiirkondade kaupa erinevad
Paljude teiste loomaliikidega võrreldes peaks metssigade arvu hindamine olema Peep Männili sõnul lihtsam. “Metssead ei ole väga suure liikuvusega, kõikides jahipiirkondades on söötmiskohad, kus loomi tihti nähakse ning kus on võimalik erinevad karjad kokku lugeda ja looma arvukus määrata,” lausus ta. “Metskitsede, huntide või põtradega võrreldes peaks loenduse viga metssigade puhul olema palju väiksem.”
Tegelikult pole asi aga nii lihtne. “Kui esitatud numbreid vaadata, siis on andmete kvaliteet üle Eesti väga ebaühtlane,” ütles Männil. “On jahipiirkondi, kus hinnangud on küllaltki lähedased tegelikkusele, osade piirkondade puhul on need aga ülimalt ebatäpsed ning seetõttu rakendusotsuste tegemiseks jahimeeste antud arvudest ei piisa.”
Peep Männili sõnul on esitatud andmete ebatäpsusel mitu võimalikku põhjust. “Üks neist on inerts vanast ajast,” märkis ta. “Eelmise jahiseaduse ajal määras jahimaakorraldus ära ulukiliigi maksimaalselt lubatava arvukuse. Kui lubatav arv ületati, tuli jahimeestel kahjustuste korral hakata maaomanikele kahjutasu maksma. Seetõttu ei loendatudki kunagi üle maksimaalselt lubatava numbri, kuigi tegelikkuses liigi arvukus aina tõusis.”
Teise põhjusena tõi Peep Männil välja selle, et küttimismahte määravad jahindusnõukogud. “Jahimeestel on hirm, et määratakse suurem arv, kui neile meeldib, ja seetõttu näidatakse populatsiooni arvukust madalamana. Jahimehed võitlevad jahindusnõukogudes väikese limiidi eest, tegelikkuses lasevad aga märgatavalt rohkem. Nad teavad, et metssigu on palju rohkem, aga nad ei taha, et suurem küttimismaht neile ette kirjutataks.”
Andmed ei peegelda alati tegelikkust
“Kolmas põhjus on objektiivne,” jätkas Männil. “Arvukus hinnatakse lihtsalt alla, sest ei osata seda piisavalt täpselt hinnata.”
Jahimeeste poolt esitatava arvulise hinnangu kõrval kasutatakse populatsiooni hindamisel ka küttimisstatistikat. “Jahimehed on kohustatud igal kevadel esitama arvandmed kütitud metssigade kohta, eraldi tuleb välja tuua lastud loomade sugu ja vanuserühm,” lausus Peep Männil. “Ka siin on oht, et esitatud andmed ei pruugi alati tegelikku olukorda peegeldada. Eriti on seda näha olnud neil perioodidel, kui riik on väga jõuliselt sundinud mingit küttimismahtu täitma. Küttimismahud on võimalik ka paberi peal täis lasta, mitmed jahimehed on mullegi öelnud, et paberi peal sai numbreid korrigeeritud.”
Ka kolmandat seiremeetodit, talvist jäljeloendust püsitransektidel, teostavad jahimehed. “Kord aastas käiakse püsiruudud läbi ning loetakse seal ristuvad jäljeread üle. Selle tulemusel saame jäljeindeksi maakonna ja riigi kohta ning erinevate aastate võrdluses näeme muutuste suunda ja suurust. Kahjuks on viimastel aastatel lumeolud olnud katkendlikud ning me ei ole piisavas mahus ja ruumilises jaotuses saanud võrreldavaid andmeid koguda. Tänavu talvel läbiti näiteks vaid 75 ruutu, läbimata jäi 318,” rääkis Männil.
Uus meetod – pabulaloendus
Eelmisest aastast on kasutusel ka üks jahimeestest mittesõltuv meetod. “Pabulaloendusega hinnatakse põhiliselt metskitsede, põtrade ja punahirvede arvukust, aga lisainfot kogume ka metssea kohta,” lausus Peep Männil.
Tema sõnul tuleks metssigade arvu lähiaastatel umbes kümnekordselt vähendada. “Metssea asustustihedus tuleks viia tasemele, kus tuhande hektari kohta oleks poolteist looma. Mõistlik oleks arvukust alandada kolme aasta jooksul, mitte ühe aastaga ja äkitselt. Eesti kohta teeks see kokku umbes kuus tuhat metssiga ning sellise asustustiheduse juures võib eeldada, et sigade aafrika katk hääbub iseenesest. Üks Venemaal tehtud uuring tõi nimelt välja, et kui tuhande hektari kohta on üks-kaks metssiga, on katku hävimiskiirus looduses suurem kui tema levimise kiirus isendilt isendile.
Jahimeestele võib metssigade arvu kümnekordne vähendamine küll valus olla, aga tegelikult on see alternatiiviks katkule, mis viib asustustiheduse nullilähedaseks,” nentis Männil. “Jahimehed peaksid olema täielikult vabad subjektiivsusest, nad peaksid koguma võimalikult täpseid ja objektiivseid andmeid, mida on võimalik tulemuslikult hinnata. Jahimeeste selts ja selle liikmesorganisatsioonid peaksid tegelema jahimeeste teadlikkuse tõstmisega, et nad ise sooviksid metssea arvukust alla viia, ning see võiks olla jahimeeste seltsile lähiaja prioriteediks.”
MATI ALEV
