Kavandatav kiirabireform ei arvesta paraku teatud nüanssidega. Väga tore on reformi tulemusena tuua juurde 12 kiirabibrigaadi. Neid on tõesti juurde vaja. 12 brigaadi tähendab 180 kõrge kvalifikatsiooniga, hästi koolitatud töötajat. Kus on Eesti meditsiinis praegu kõrge kvalifikatsiooniga 180 inimest, kes on vabad, st tööta? Mitte kusagil.
Nende brigaadide juurdeorganiseerimisel on ainus võimalus see seltskond kusagilt üle osta, teistest tervishoiustruktuuridest ära meelitada. Kes siis sobiksid? Õed intensiivravipalatitest? Autojuhid päästeteenistustest? Me tekitame ju ülejäänud struktuuridesse augu. See on nagu sõelaga vee kandmine.
Haiglate vastuvõtuosakonnad pole kummist
Kuidas lahendada kiirabitöötajate puudujääk? Reedesest Eesti Päevalehest saame teada, et arstid võetakse brigaadidest ära ning pannakse üks kiirabikeskusse tumba peale istuma. Õde sõidab abivajaja juurde, ja kui ta seal hakkama ei saa, siis kutsub arsti ka kohale, kes sõidab sinna teise autoga. See on absurd ja inimeste mõnitamine! Kui tuleb parameedik kiirabiga, siis ma tahan, et ta viib mind kohe haigla vastuvõttu. Aga selleks me valmis ei ole, sest meie haiglate vastuvõtud ei ole nii suured, et kogu erakorraline arstiabi seal osutada. See tähendab, et tuleb ikkagi arst ka õe juurde abiks viia.
Kust need seitse kiirabiteenuse osutajat, kes terviseameti peadirektori asetäitja Üllar Kaljumäe sõnade järgi on enne riigihanke toimumist juba võitjateks kuulutatud, personali peaksid saama? Ainus võimalus on võtta üle olemasolev personal. Kas nad tulevad sajaprotsendiliselt? Pensionieas töötajad jäävad pensionile või võtavad veel kohalikku haiglasse väikese koormusega koha.
Kiirabibrigaadid on komplekteeritud praegu selle arvelt, et haiglas on veel teisigi täitmata töökohti. Kuid me ei lähe oma haiglas meelitama kiirabitöötajaid kaks korrust kõrgemale intensiivraviosakonda. Aga praegu — kui kiirabibrigaad läheb ära, siis miks töötaja peab minema tööle kusagil kaugel asuva asutuse alluvusse, kui ta võib tulla hoopis ja võtta meditsiiniõe koha samas oma kodulähedases haiglas.
Tasakaalu ei tohi hävitada
Lõpptulemusena jäävad üleminevad brigaadid poolikuks. Ka seal on umbes 25-protsendiline tööjõukadu. Millega seda täita? Tartu kiirabi võib täita tudengitega. Pärast neljandat kursust võib juba abiõena töötada. Kahe korraliku õe asemel on siis üks abiõde. Arstibrigaade püütakse kuidagiviisi residentidega täita.
Tartus on nii suur personalipuudus, et erakorralise meditsiini osakonnas tuleb sulgeda palateid. Kust siis nüüd võetakse personal veel mitme uue kiirabibrigaadi jaoks?
Kiirabipersonal on samamoodi n-ö ristkasutuses nagu arstidki, nad käivad tool ühes ja teises asutuses. Selles personalipuuduses ei tohiks mingil moel tasakaalu hävitada. Kui teeme juurde brigaadi või kaks, siis sinna ehk veel jätkuks töötajaid.
Nüüd saadetakse piltlikult öeldes elevant portselanipoodi — las laamendab. Pärast vaatame, palju tasse alles jäi. Kes vastutab selle segaduse eest? Kui mõni haige jääb sellepärast kvaliteetse abita, et ei tunta tema haigust ega teata tausta ja ta sureb, kas siis keegi vastutab? Piirkonda ei tunta ja Jõgevamaa muutub Tartu kiirabi jaoks paratamatult ääremaaks.
Ohustab sisejulgeolekut
Loomulikult kiirabi kvaliteet langeb. Samas propageeritakse kogu aeg, et suurtel on kvaliteet parem. Milles see kvaliteet siis seisneb?
Inimesed on samad, koolitusallikad samuti. Kuidas nad oma inimesi suudavad rohkem koolitada kui kusagilt väljastpoolt tulnuid? Tegelikult on kõik ühel moel litsentseeritud! Suurtel tegijatel on ainult ühetüübiline tegevus. Me kõik teame, et Tallinna kiirabi on kõige suurema kaadri voolavusega meditsiiniasutus üldse. Kusagilt midagi uut võtta ja paremaks muuta ju ei ole.
Uute autode soetamine on kallis
Jõgeva kiirabile on haigla soetanud nii autod kui ka varustuse. Ühe uue kiirabiauto soetamine läheb maksma umbes 100 000 eurot. Kas meil ikka on neid kulusid vaja praeguses olukorras, kus meditsiin on niigi alarahastatud? Üks näide, millele püütakse rõhuda ja mis on viidud ka konkursitingimustesse, on edukas elustamine, kus n-ö maakiirabid selgelt alla jäävad. Aga miks, sellest ei räägi keegi. Jah, Tallinnas või Tartus on edukas elustamine oluliselt suurema tõenäolisusega võimalik, sest kiirabi jõuab abivajajani kiiremini. Ta võib olla minuti või kahega kohal. Maakiirabi peab tihti sõitma
Kui suured kiirabiteenuse pakkujad arvavad, et saavad maapiirkonna kätte ja panevad sinna oma brigaadid sõitma, et saavad efektiivsemalt elustada, siis see ei vasta enam tõele. Elustamine sõltub sellest, kui kiiresti jõutakse kohale.
Tegelikult tahavad Tartu ja Tallinna kiirabi suurendada oma käivet ning saada uued piirkonnad kätte. Ja kui nad on saavutanud monopoli, on neil võimalik hakata suruma teenuse hinna tõstmisele.
Puudub kooskõlastatus
Meil on praegu nii, et igaüks tegutseb kusagil nurgas, omavahelist koostööd pole. Igalt poolt keegi kangutab ja tehakse mingit reformi, puudub igasugune kooskõlastatus. Ühed ehitavad massiliselt juurde hooldusravikohti, võttes aluseks haigla käibed, teised püüavad haiglaid reformida ja võtta sealt mingeid osasid ära. Näiteks Järva haigla rajas uue hooldusravimaja, kirjutas projekti, teadvustades olukorra ka sotsiaalministeeriumile. Projektis on kirjas, kust võtab haigla omaosaluse, kas ta võtab laenu, millised on käibed pikema aja jooksul. Ministeerium kinnitas projekti, järvakad ehitasid maja valmis. Nüüd võtab teine ministeeriumi osa ja lõikab sellest tüki välja, tekitades ka finantsmajandusliku probleemi. Seegi teeb olukorra raskemaks.
Haiglate juures tegutsevad kiirabibrigaadid on küllaltki ökonoomsed, sest me ei osuta ühetüübilist teenust. Paraku osutavad nii Tartu kui ka Tallinna kiirabi ühetüübilist teenust, neil pole võimalikuks kriisiolukorraks tagavara. Kui võtta aga Järva haigla või Lõuna-Eesti haigla koos kogu oma käivetega, siis pole Tartu ja Tallinna kiirabid nii meeletult suured midagi.
Et kõik haiged saaks Tartusse tuua, seda ma ei usu. Tartu pole kummist. Kui sõidab õebrigaad ja neil on ka raskem patsient peal, siis on nende eesmärk jõuda esimese kohani, kust patsient saaks arstiabi. Küllap paraneb ka see süsteem, kus inimesed ise pöörduvad oma koduhaiglasse.
Tegelikult peaks juba jamast aitama, hakkame normaalselt tööle!
i
PEEP PÕDDER, sihtasutuse Jõgeva Haigla juhataja
