Elasin eelmise kolmapäeva õhtul huviga ja murelikult kaasa Eesti Televisiooni saatele Foorum, kus mõttevahetuse teemaks olid Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) reformikavad. Üle 80 protsendi televaatajatest väljendas telefoniküsitluses negatiivset suhtumist kavandatavatesse ümberkorraldustesse. Metsamehena mõistan igati seda skeptilist, võib öelda ka eestlaslikult alalhoidlikku ja konservatiivset hoiakut.
Varasemaid kogemusi ja traditsioone arvestamata läbi viidud ümberkorraldused ohustavad Eesti metsandust ja metsamajandust ning neil võivad olla laastavad tagajärjed. Metsandus ei vaja aga rutakaid reforme.
Rahvuslik mõttelaad
Metsa on Eestimaal läbi sajandite austuse ja peremehetundega suhtutud. Metsast toidupoolist, toasooja ning ehitusmaterjali hankides ei unustanud meie esivanemad hoolt kandmast selle eest, et seda ka tulevastele põlvedele jätkuks.
Edukalt arenes metsamajandus Eesti esimesel iseseisvusperioodil. Tollaste tõekspidamistega võib tutvuda 1930. aastal ilmunud raamatus “Metsanduse põhijooned”, kus Tartu Ülikooli metsakasvatuse professor Oskar Daniel kirjutab: “Ometi on just metsandus alaks, kus saak valmib alles mitmete aastakümnete järel ja kus isegi alul tehtud vead alles mõne aastakümne järele võivad ilmsiks tulla ja tervet tööd hävitada.”
Põhjalikult käsitletakse metsamajanduse korraldamist trükises pealkirjaga “Riigimaade ja -metsade valitsemise ja majandamise juhend” (1936).
Eesti NSV-s, kus mitmeski majandusharus andis tugevasti tunda venekeelne asjaajamine ja Moskva keskvõimu diktaat, paistis metsamajandus silma märkimisväärselt rahvusliku mõttelaadi poolest. Tänu metsamajanduse- ja looduskaitseministrile Heino Tederile oli ministeeriumis valitsevaks töökeeleks eesti keel, metsanduse tippjuhtideks edutati Eestis kasvanud ja Eesti Põllumajanduse Akadeemias kõrghariduse omandanud mehi ja naisi. Eelduseks rahvusliku kaadri ja spetsialistide ettevalmistamisele sai 1954. aasta NLKP Keskkomitee septembripleenum, mil otsustati, et ametkondi peavad juhtima vastava eriala inimesed. Nii hakati ka metsanduses Stalini ajal edutatud poliitharidusega juhte taas asendama erialainimestega.
Metsanduses peeti oluliseks Eesti looduse säästmist. Nii suutis Heino Teder oma kindlameelsuse ja veenmisoskusega ära hoida selle, et metsade raiumisega liiale ei mindaks ega koostataks plaane, mis kohalikke huvisid kahjustavad.
Ümberkorraldused algasid metsavahtide kaotamisega
Inimestevahelistes suhetes metsamajanduses olid lähiminevikuks olulisteks märgusõnadeks vastastikune austus ja soov probleemidele läbi ühiste arutelude arukaid lahendusi leida. Seda kõike tundsin ja kogesin, kui töötasin Kuuste metsaülemana ja Jõgeva Metsamajandi direktorina.
Arvestades eelnevat läbi põlvkondade püsinud teadmiste ja kogemuste pagasit, võis uskuda, et taasiseseisvunud ja demokratiseerunud Eestis saab metsamajandusest eeskujulik eluvaldkond, kus on olulised püsiväärtused.
Kui viidi läbi 1992. aasta rahareform, oli Eesti krooni katteks just mets.
Paraku alustati reformidega, mis tõid kaasa korralikult funktsioneeriva metsamajandussüsteemi järkjärgulise lammutamise. Võrreldes 20. sajandi 70.-80. aastatega võib metsamajanduses täheldada koguni järkjärgulist allakäiku.
Ümberkorraldused Eestis algasid metsavahtide ja metsavahikordonite kaotamisega. Mitmed tühjaks jäänud metsavahikordonid hakkasid lagunema, mitmed erastasid aga peremehetundeta inimesed.
Ümberkorraldused jätkusid metskondade liitumisega. Jõgevamaal likvideeriti selles protsessis Torma, Kursi, Adavere ja hiljem ka Vaimastvere metskond.
Käesoleval ajal ollakse aga ellu viimas RMK reformi, mille üheks suuremaks muudatuseks on metskondade likvideerimine. Igasse maakonda moodustatakse üks metskond, mida juhib üks metsaülem. Pärast ümberkorraldusi metsaülema staatust selle ameti traditsioonilises mõttes Eestimaal enam ei eksisteeri.
Senised metskonnad peaksid jääma
Just metsaülematel on aga Eestis erinevatel aegadel väga töömahukas ja vastutusrikas roll olnud. Raamatus “Riigimetsade ja maade valitsemise ja majandamise juhend” kirjeldatakse metsaülema 33 ametiülesannet riigimetsade valitsemises. Võib karta, et kiirustades ja mõtlematult tehtud ümberkorralduste tõttu jäävad mitmed nendest funktsioonidest praeguses Eesti Vabariigis täitmata või täidetakse pinnapealselt.
Olen mitmete praeguste metsameestega ja metsandusveteranidega tekkinud olukorra üle aru pidanud. Mõttevahetused on süvendanud veendumust, et reforme tuleks pidurdada, jätta alles praegused metskonnad ja metsaülemate ametikohad.
Metsandus on sedavõrd vastutusrikas eluvaldkond, et metsaülemad võiksid alluda mitte RMK-le, vaid vahetult keskkonnaministeeriumile, kus töötab ka vastavat ala kureeriv asekantsler.
RMK pädevusse võiks aga jääda metsa ülestöötamine. RMK võiks täita metsandusega tegeleva riikliku äriühingu rolli.
Arvestades metsa kui eriliselt suurt loodusrikkust ja selle mitmeid väärtusi, peaks seda loodusvara käsitlema üldrahvaliku, mitte aga ühele ametkonnale kuuluva omandina.
Ametivorm ja kord selle kandmiseks
Ametialase prestiizhi tõstmiseks ja töökultuuri tugevdamiseks oleks mõttekas taastada metsaülemate ja teiste metsaametnike ametivormid ning töötada välja kord nende kandmiseks.
Eesti esimesel iseseisvusperioodil oli väga täpselt kindlaks määratud, missugused on metsaametnike suve-, talve- ja pidupäevavormid ning vormirõiva kandmise kord. Samuti kehtisid konkreetselt piiritletud õigused relva kandmiseks, kasutamiseks ning sanktsioonide rakendamiseks seaduserikkujate suhtes.
Metsameeste ühtekuuluvustunde tekkimisele on olulised kaasa aidanud selle valdkonna töötajate ja nende pereliikmete mitmesugused kokkusaamised: metsaülemate päeva kutsevõistlused, noorte spetsialistide kokkutulekud, suvepäevad, mitmete tähtpäevade tähistamised, mis veel lähimöödanikus olid tõeliselt üldrahvalikud sündmused, kuhu meeleldi tuldi. Nüüd on sellised kokkusaamised paraku harvemaks jäänud.
Ohud metsandusharidusele
Kakskümmend kolmkümmend aastat tagasi oli EPA metsandusteaduskonda väga tugev konkurss. Mõnelgi aastal kandideeris ühele kohale koguni viis või kuus noort. Praegustes oludes on aga põhjust karta, et rutakalt ja kaalutlemata tehtud reformid ohustavad ka metsandusalast haridussüsteemi. Koondamised ja ebakindlus erialase töö saamisel nõrgendavad kardetavasti ka huvi ja motiivi metsandusalase kõrgema või keskerihariduse omandamiseks. Samuti kujuneb sotsiaalseks probleemiks reformide käigus erialasest tööst ilma jäänud metsameeste käekäik.
Uue ameti leidmine võib metsameestele osutada keeruliseks, põhjustada stressi ja masendust.
Olen arvamusel, et metsandusele tuleb igati kasuks, kui otsuste vastuvõtmisel ja eesmärkide püstitamisel lähtutakse ennekõike metsades valitsevast tegelikust olukorrast, looduse seadustest, säästlikust majandamisest ja põlvkondade vältel välja kujunenud tarkusest. Usun, et mida rohkem metsandusametnikud saavad vahetult metsas viibida, seda arukamad on nende mõtted ja väärikamad teod.
Tahaksin väga uskuda, et metsamajanduses suudetakse seda süsteemi ohustavate reformide juurest tagasi pöörduda. Metsanduses tuleks tugineda ammustest aegadest tuntud reaalsusele, et kui vanaisa puu istutab, saab puu raiumisküpseks alles siis, kui tema lapselaps juba täismees on.
Usku selleks andis ka metsanduse suurmehe Heino Tederi metsatalu-koolituskeskuse loomine tema kodus Valgamaal Kaara talus.
Sageli püütakse Eesti metsandusele eeskujuks tuua mõne teise riigi metsamajandusmudelit. Mõnegi hea tarkuse ja kogemuse võiks ju raja tagant laenata. Üldiselt olen aga seisukohal, et iga riigi metsandus peab ennekõike säilitama omapära ja käima oma radu.
PRIIT SAKSING
