Kaheksa aastat Laeva metskonnas abimetsaülema ametit pidanud ning hiljem 34 aastat metsnikuna leiba teeninud 74aastane Palamuse kandis kasvanud Sulev Steinvald on kadestamisväärses füüsilises vormis. Laeva jahiseltsi aktiivse liikmena käib ta tihti jahil ning suviti-sügiseti usinalt marjul ja seenel.
Tema põhimõtteks on olnud, et kui looduselt midagi võtad, anna vastu. Metsa istutamist pidas ta väga oluliseks ning nõudis mahavõetud metsa asemele erilise hoolega uue kasvamapanekut. Metsa majandamine on tema jaoks loomulik protsess, sest ta teab, mis tuleb siis, kui asjad omapäi kulgema jätta. Alalhoidliku inimesena ei kippunud ta kunagi äärmustesse ja jättis palju omaaegseid rumalusi kaasa tegemata. Ta teab, et kui midagi teha, siis alati korralikult.
Pea viiskümmend aastat Laevas
Kohalikke olusid tunneb mees ülihästi, sest on pea viiskümmend aastat oma elust Laeva kandis elanud ja tegutsenud. Kui ta hoogu satub, siis puistab jahi- ja metsamehelugusid justkui varrukast.
Kuremaa metsamajandustehnikumi esimese lennu 1960. aastal lõpetanud noormees läks kaheks aastaks tööle Tallinna lähedale ja asus siis tolleaegses põllumajanduse akadeemias metsandust õppima.
Laeva metskonda sattus mees nii, et kui ta tudengina metsandust õppis, võeti ta sõjaväkke. Nagu ikka, peeti sel puhul ühiselamus korralik ärasaatmispidu. Et sõjaväkke minejaid oli palju ja saatjad ülemeelikus tujus, lükati sõjakomissariaaadi ees aed maha.
Hiljem pidi dekaan seisma mõnda aega sõjakomissariaadi juures, kui noormehed aega teenima läksid, ja saatjad maha rahustama. Erinevatele rühmade anti erinevad kogunemisajad kella kuuest kümneni, vältimaks suurte saatjate masside kogunemist. Kui kümme minejat koos, siis pandi nad bussi ja võeti järgmised kümme.
Metskonnaelu oli tuttav
Metsandusteaduskonna dekaan neid jamasid ei unustanud. Kui Sulev sõjaväest tagasi tuli, siis tuletas dekaan talle neid meelde. Noormees hakkas tööd otsima ja leidiski – Pikknurme metskonda vajati abimetsaülemat. Igaks juhuks astus mees siiski ka Tartu metsamajandist läbi ja seal oli palju töökohti välja pakkuda. Steinvald valis Laeva metskonna, sest seal oli abimetsaülema palk 90 rubla. Oma elu alustavale noormehele oli see tol ajal suur raha. Laeva endine abimetsaülem Kalju Kotkas lahkus 1966. aasta mais ja Sulev Steinvald asus tööle sama aasta novembris.
Metskonnaelu polnud talle võõras, sest mees oli varem käinud kahel suvel Pikknurme metskonnas praktikal, seal sai ta väga palju abimetsaülema tööd teha. Järgmisel aastal sai ta samas raamatupidaja tööd proovida, nii elas ta ka arvude maailma sisse. Pikknurme metsaülem Juhan Aruoja viitsis noortega tegelda ning neile praktilisi näpunäiteid jagada. Nii oli Sulevil korralik kogemustepagas juba olemas.
Metskond täitis nõukaajal ka sotsiaalset rolli: vanainimestele anti küttepuid, toodi need koduhoovi kohale ning vajadusel ka saeti. Talvel lükkas metskond teed lahti oma lankideni, kuid möödaminnes ka läheduses elanud inimeste koduväravani.
Kui soo peal raiuti, lükati ka Rehesaare tee lahti. Ühel aastal võis isegi sõiduautoga Rehesaarde sõita, oli külm talv. Praegu tundub see täiesti uskumatu, aga ka Palupõhjast Rekule viivalt teelt sõitis ta kunagi sõiduautoga Kulule.
Varem kasutati vanu taliteid
Üsna pea hakati projekteerima praegu väga aktiivses kasutuses olevat ning 2012. aastal rekonstrueeritud Valmaotsa-Palupõhja teed. Varem kasutasid kohalikud elanikud Laeva jõudmiseks vanu taliteid, pärast Ristsaaret käidi kas mööda kraavi lootsikutega või kraavi pervel jalgratastega Lõhmuse alla välja. Käidi ka Valmasaare kingu kaudu Rebastemäele ja sealt otse Seli õue, seegi oli vana talitee.
Praegune sirge teelõik Lõhmuselt Ristsaarde oli kraav, mille kallast mööda oli esimese Eesti Vabariigi ajal veetud telefoniliin Ristsaarde. Samuti oli metsavahil telefon Palupõhjast mitme kilomeetri kaugusel Karusaares.
Mõni aasta tagasi käis Sulev murakal Kahu rabas, soo peal oli üks telefonipost maha kukkunud, isolaatorid ja traadijupid küljes.
Üldiselt käis Sooküla rahvas Laeva, Palupõhja rahvas aga Reku kaudu Puhja või jõge mööda paadiga Jõesuusse.
Metsa raiuti ikka talvel
Metsa raiuti peamiselt talvel külmal ajal. Varem veeti puid välja hobustega ning parvetati. Nõukogude ajal olid metsakombinaadil muidugi võimsad masinad olemas. Metsakombinaat tegi lageraiet, hooldusraiet kuigi palju ei tehtud. Vanal ajal parvetati palgid Palupõhjast jõge mööda Tartusse. Talvel veeti need jää peale ja kui jää sulas, ujusid palgid Tartu poole. Tartusse veeti Palupõhjast ka küttepuid, neid veeti linna lodjaga. Tartust käis Jõesuusse laev, talumehed saatsid oma piima, munad, või ja kanad ning marjad linna aurulaevaga. Viimati oli sellel liinil aurik “Salme”.
Metsade majandamine mõistlikul kujul on Sulevi hinnangul vajalik, samuti on olulised hooldusraied. “Ilmaasjata midagi ei tehtud. Varem puhastati ka kraave, nii Naela kui ka Sillaotsa kraavid said puhastatud. Nüüd ei lähe keegi seda vaatamagi. Kunagised kraavid aetakse kinni. Kui seal on alanud juba mulla mineraliseerumise protsess, see pole enam õige soo ka. Kas seda protsessi ikka on mõtet tagasi pöörata? Siniküla vahtkonda said projekteeritud kraavid. Siis leiti sealt kaitsealune samblaliik, tehti kraav ette. See on nüüd vääriselupaiga ehk vepi ala,” rääkis ta.
Esimene metsaveotraktor tuli metskonda 1970. aastal. Traktor võeti Laeva metskonna juurde viiva puiestee otsa maha, helistati, et tuleb, ja siis nägi Sulev aknast, et oligi kohal. Ta pidi ise traktori metskonda sõidutama.
Metskonda tuli auto samuti möödunud sajandi 70. aastate algul. Sulev viis ükskord Palupõhja metsavahti koju, enne Selit oli väga libe ja auto vajus kraavi, jää pealt nad ise enam välja ei tulnud. Nüri kirvega, mis autokastist leiti, sai jääd lõhkuda nii palju, et võttis pinna karedaks, siis sai auto tee peale tagasi. Sõideti siledate rehvidega. Siis veeti inimesi tööle ja tagasi, ei olnud bensiinipuudust.
Palk oli metskonnas küllaltki väike, hoidis hinge sees, aga ei enamat. Laeva metskonnas oli kolm metsatöölist, kõik tublid ja sitked mehed. Töö oli neil väga raske. Sõitsid hommikul talvel bussiga Sinikülla, ootasid sepikojas, kuni valgeks läks, ja siis läksid metsa. Õhtul samamoodi tagasi. Talvel käisid metsas ka kõik metsavahid, ikka raske nõukaaegse Družba- või Urali-nimelise saega.
Osa loomi ja linde käituvad imelikult
Loomade arvukus ei suurene, sest kaitsealal on suur hundikari, nemad tahavad süüa. Karusid on väga palju. Sulev meenutas üht kohtumist karuga Lubja vahtkonna metsas, kus töötati tookord neljakesi. Mehed nägid juba eemalt tee peal karu. Vati metsavaht otsustas karu julguse ja kindlasti ka oma vapruse proovile panna ning hakkas julgelt karu poole sammuma. Ta tegi ka kummalist häält. Kui karu seda kuulis, pani ta hirmsa raginaga metsa. “Üldiselt on ikka nii, et targem annab järele,” märkis mees.
Tetre on praegu vähe, küllap selles on oma osa ka vohama hakanud kährikuil. Sulev mäletas, et seitsmekümnendatel sõitis ta Palupõhja, Pikalagedal käis tedremäng keset teed. “Õnneks nägin eemalt. Panin mootori seisma ja lasin autol vaikselt lähemale veereda. Mina neid ei seganud. Ei mäleta, kaua nad seal müttasid, aga üks kukk vaatas, et asi pole õige, ja siis läksid nad üle kraavi ning kadusid Kulu soo poole.”
Sügisel põdrajahi ajal on Sulev üksikuid tetri näinud, mõni on natuke imelik. “Üks istus Ristsaare lähedal tee ääres kase otsas, mitu päeva oli seal. Hiljem tuli Lõhmuse lähedale. On neidki, kes seisavad keset teed ja ei lase autoga mööda sõita.”
Salaküttimine oli vanal ajal tõsine probleem, sellepärast mõisnik panigi metsavahid soosaartele korda pidama.
Sooküla vanadest jahikommetest teadis Sulev rääkida, et käidi jaanipäevaks jaanisokku laskmas. Kes soku lasi, viskas selle selga ja kõndis minema. Kas teised ka liha said või ei, see teda enam ei huvitanud. Igal kohal omad kombed.
Marjakorjamine kui rahateenimise võimalus
Põltsamaa Felixile on Sulev ka marju kokku ostnud. Möödunud sajandi 90. aastatel, kui Eestis oli juba kroon, osteti päris palju. Põltsamaalt toodi kastid, anti peotäis raha, viidi marjad minema. Ühel laupäeval oli kõva tööpäev, kastid ja raha said otsa. Sulev helistas siis Põltsamaale, öeldi, et tule ja saad uued. Mees ladus auto kaste täis ja läks. Võeti vastu, siis anti kirjutuslaua sahtlist 6000 krooni ja kästi veel osta. Allkirja ka ei küsitud. Nimekiri tuli teha kokkuostu kohta. Ühe hooaja jooksul sai niiviisi ostetud mitu tonni jõhvikaid.
Kõige usinam korjaja oli üks Elvast pärit noorem mees, tema tuli hommikul jalgrattaga, läks jalgsi Rehesaare kanti, seal korjas. Tal oli kotitäis marju iga kord. Mehel oli puhkus ja ta soovis teenida kindla summa. Igatahes sai ta selle summa kahekordselt täis. Metsad on andnud väga paljudele elatist, jõhvikaid korjati raha pärast ka vanasti.
Sulev teab ka, et kui jõhvikaid kombainiga korjad, siis kaheksa aastat annab see koht vähem saaki, sest lõhud varred ära.
Kui Vello Ilves veel Palupõhja metsavaht oli, tuli ta õhtul Laeva ja oli näinud Raudoja aknas küünlatuld. “Arvasime, et seal on pätid. Konstaabil võtsime kaasa, lisaks kutsuti ka Tähtverest teine konstaabel. Üks mees jäi välja, mina läksin teisega majja. Lasime tule peale, mees magas, oli saapad kuivama pannud. Tuli välja, et tegemist oli töötuks jäänud pensionieelikuga, marjakorjamine oli talle ainus võimalus elatusvahendeid hankida. Kontrollisime dokumente ja soovisime head puhkust.”
Kokku kukkunud Kahu majas elas ka selle sajandi algul üks mees, kes korjas kaks nädalat jõhvikaid. Autoga käidi marju ära viimas ja toodi talle süüa. Need on olnud korralikud marjulised, kellest prügi maha ei jäänud.
On ka teistsuguseid kohtumisi. Eelmise aasta oktoobri esimesel nädalal kohtus Sulev ühe vanema mehega, kes kurtis, et tänavu on viimase kolmekümne aasta kõige viletsam jõhvikasaak. “Läksime lahku, mina hoidsin natuke rohkem Raudoja poole, tema läks käänaku pealt sohu. See oli kolmapäeval. Laupäeval olime jahimajas, tulid politseinikud ja palusid abi, sest mees oli kaduma jäänud. Viljar Ilves ütles, et tema on juba mitu päeva näinud Põlendiku maja lähedal Opelit seismas. See oli sama mees, kellega ma kohtusin. Jahimehed kutsuti appi otsima. Politseinikke oli vähe, jahimehi palju rohkem. Mees oli teest umbes 700 meetri kaugusele männi juurde kokku varisenud, ta oli jõudnud veel poolteist liitrit jõhvikaid korjata. Tegemist oli 82aastase mehega, tema lähedased ütlesid, et tal olnud süda haige ja vererõhk kõrge. Igal aastal on mõni äraeksimine või metsa jäämine. Üksi ei ole mõtet metsa minna, kui tervis kehvapoolne,” lisas ta.
Sulev Steinvaldi elukäik
*Sündis 1941. aastal Tartus
*Õppinud Palamuse keskkoolis
*Lõpetanud Kuremaa metsamajandustehnikumi
*Õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsandust
*Töötanud kaheksa aastat Laeva metskonnas abimetsaülemana
*34 aastat metsnikuna
*Praegu pensionär
*Aktiivne Laeva jahiseltsi liige
*Abielus, peres tütar ja üks lapselaps
Mida metsaregistris ei ole, seda saab Sulevi käest teada
Kunagine EPA metsandusteaduskonna üliõpilane Eda Tetlov meenutas, et kui ta metskonnas praktikal oli, siis oli Sulevil viitsimist tudengiga tegelda ja kujundada sel moel ka suhtumist töösse.
“Eredalt on meeles, kuidas määrasime kaseseemnete kvaliteeti keetmise meetodil. Sulevi laialdased teadmised metsaasjandusest on alati toeks olnud, kui just praktilise metsamajandamise oskusi napib. Pean teda oma Õpetajaks. Fenomenaalse mäluga metsamees. Mida metsaregistris ei ole, selle kohta saab Sulevi käest teada. Talle meeldib krutskiga küsimusi esitada.”
HELVE LAASIK
