Aasta alul andis valitsus tuliste vaidluste järel taas rohelise tee puidu põletamisele Narva elektrijaamades. Nüüd on pall riigikogu väravas, kes kujundab lõpliku seisukoha elektrituru seaduse menetlemise käigus. Seda otsust on lahatud nii- ja naapidi, toodud välja selle häid ja halbu külgi. Ühtpidi on selge, et see samm aitaks luua sektorisse uusi töökohti ja päästaks valeinvesteeringuid teinud Eesti Energia veelgi suuremast varade allahindamisest.
Aga kuna ta mõjutab otseselt meie loodust, energeetikat ja muidugi ka inimesi, on põhjalikud debatid ja arutelud igati vajalikud. Metsa elektrijaama ahjudes põletamise küsimuse erinevaid tahke käsitles äsja ka riigikogu keskkonnakomisjon koos metsatööstuse ja Eesti Energia esindajate ning teadlastega.
Antud arutelu süvendas veendumust, et valitsusel tuleks oma otsus vähemalt osaliselt üle vaadata ja leppida kokku väiksemates põletusmahtudes või/ning leida lahendused, mis tagaksid ainult väheväärtusliku puidu ahju sattumise. Põhjendan allpool oma seisukohta. Puidu masspõletamise korral kasvab hüppeliselt metsa raiumine, sest ei saa tõsiselt võtta jutte, nagu hakataks põlevkiviahjudesse miljonite tihumeetrite kaupa viima ainult väheväärtuslikku puitu – kände, oksi ja võsa. Esiteks pole see majanduslikult tasuv, eriti kui mõelda suurte transpordikulude peale, mis kaasnevad puidu Ida-Virumaale vedamisega. Ja teiseks moodustab küttepuu metsateol vaid ainult ligi viiendiku kogumahust. Seega peab miljoni väheväärtusliku tihumeetri jaoks raiuma pea 5 miljonit tihumeetrit metsa.
Raiemahtude kasv tähendab aga omakorda tugevat survet metsa taastootmiseks ehk metsa tööstuslikuks kasvatamiseks. Juba praegu on suur osa Eesti metsast kas istutatud või külvatud, selle puhul on sisuliselt tegu inimese poolt rajatud monoliigilise puupõlluga. Lääne-Euroopas on metsad, mida inimkäsi pole ümber kujundanud, ammu hävinud.Teisalt on meie rahvuslikuks rikkuseks just looduslikud, vanad ja liigirikkad metsad, kus elutsevad erinevaid loomad, linnud ja putukad, kasvavad seened ja marjad. Ei saa unustada, et just ökoloogiliselt erilised metsakooslused on meie väärtuseks, mida ei saa asendada kunstlike metsadega, mille väetamisest on mõnedes riikides saanud tavapärane nähtus. Kokkuvõtvalt – taoline tegevus kahjustab keskkonda, seepärast tuleb kõik otsused väga põhjalikult läbi kaaluda.
Kuidagi ei saa vaadata mööda ka tõsiasjast, et metsa ajamine elektrijaamade ahjudesse muudab puidu nii tavatarbijale kui metsatööstusele kallimaks. See puudutab inimesi, kes ise kodus ahju kütavad, aga ka neid kaugküttevõrguga ühendatud kodusid, kus sooja annab hakkepuit, mille kasutuselevõttu on riik soodustanud. Ilmaasjata ei meenutanud Eesti Erametsaliidu esindajad, et seitse aastat tagasi, mil hakkepuit esimest korda suurtesse elektrijaamadesse jõudis, kerkis puidu hind keskmiselt kolmandiku võrra.
Eesti energiapoliitika üheks nurgakiviks peaks olema järkjärguline üleminek taastuvenergeetikale. Minu hinnangul on metsa hiidkateldesse ajamine kõike muud kui taastuvenergeetika. Jutt käib ju enam kui 200 aastat tagasi leiutatud aurukatlatehnoloogiast.
Enne, kui asuda puidu laiaulatuslikku põletamist riiklikult toetama, tuleb veel üheksa korda mõõta. Kui me hakkame kliimaleppeid täitma bioloogilise mitmekesisuse arvelt, siis oleks mõistlikum neid leppeid mitte täita, kui tulemus on sama. Meenutan, et eelmisel aastal oli arengufondi konkursi võitja sõnum, et hea mõte on kuulutada kogu meie mets ehk umbes 50 protsenti maismaast mahemaaks ning teha selle baasil marjade ja muude pisikeste loodusandidega äri.
RAINER VAKRA, riigikogu keskkonnakomisjoni esimees, SDE
