Eestis pole palju tööstusettevõtteid, mida juhib naine. Põltsamaa metallitöötlemistehas Kitzinger Progress on just üks selline haruldus, sest firma eesotsas on Ulvi Punapart.
i
Ulvi sünni- ja lapsepõlvekodu on Võrumaal, kus ta vanemad tänaseni elavad. “Minu lapsepõlv oli väga ilus aeg. Mul oli siis kaks väga toredat vanaema-vanaisa. Üks vanaisa suri küll väga ammu. Ema-isa leidsid minu ja õe jaoks oma tööde-toimetamiste kõrvalt piisavalt aega, et meiega tegelda. Suvisel koolivaheajal käisime raha teenimas. Võru lähedal asus siis aiand, kus korjasime musti ja punaseid sõstraid, lisaks sai ümbruskonna sovhooside ja kolhooside peedipõldudel kõplamas käidud, kuna taskuraha oli alati tarvis,” meenutas naine.
“Võru on väga ilus koht ja sinna tõmbab mind praegugi ning seetõttu käin seal üsna tihti,” lisas ta. Pea iga suvi võtsid Ulvi vanemad koos lastega ette mõne pikema reisi ja nii sai ta juba varases nooruses nii Lätis kui Leeduski käia.
Lasteaia- ja kooliaastad möödusid Võrus. “Olin kooli ajal aktiivne tüdruk. Mäletan, et hakkasin üsna varakult tegelema rahvatantsuga, seda soovitas mu ema. Alguses tantsisin segarühmades, hiljem keskkooli päevil naisrühmas. Mul on päris keeruline kokku arvestada, kui paljudel tantsupidudel ja teistel rahvatantsuga seotud üritustel olen aastate jooksul osalenud,” tunnistas ta
Armastab numbreid
Sedagi mäletab Ulvi, et raamatud olid tema lapsepõlveaastate lahutamatuteks kaaslasteks. Õppimistulemuste poolest hindab naine end tagantjärele üle keskmise taseme õppuriks. Juba keskastmeklassides tekkis suurem huvi reaalainete vastu. “Reaalained ja numbrid on mulle alati meeldinud, seetõttu läksin keskkoolis reaalainete eriklassi. Meenutan tänaseni tänutundega omaaegset matemaatikaõpetajat Aavo Lindu, kes suutis aine väga huvitavaks teha,” tunnistas ta.
Ulvi sõnul on tema ilmselt oma matemaatikugeenid isalt pärinud, kes kasvas üles talus, kus arvutamist igapäevaelus rohkem tarvis läks. Ema töötas eesti keele õpetajana ja oli rohkem humanitaarsete huvidega. Ulvi õde on selles suhtes rohkem ema moodi.
Tollal oli üsna populaarne majandusteadus. “Võtsin siis südame rindu ja läksin Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Konkurss oli üsna tugev, ühele kohale kandideeris üle kolme inimese. Aga sisse ma sinna sain,” meenutas Ulvi. “Majandust õppisid siis põhiliselt tüdrukud, aga samas moodustasid TPI tudengitest enamiku poisid. Mäletan sellest ajast väga vahvaid kohtumisõhtuid ülikoolikaaslastega ja loomulikult ka ülikooli juurde lahutamatult kuulunud ühiselamuelu,“ meenutas naine. Tallinn tundus Võrust tulnud tüdrukule väga suure linnana, seepärast sõitis ta alguses pea igal nädalavahetusel koju, et harjumuspärasesse keskkonda pääseda.
Sõbranna määras tulevase elutee
i
Jõgevamaale sattus Ulvi tänu Adaveres elanud sõbrannale. “Mu lapsepõlve sõbranna, kellega kunagi Võrus ühes kortermajas elasime, töötas Adaveres kokana ja kutsus mind vahel sinna pidudele. Nii ma seal käisin, kuni oma tulevase abikaasaga kokku juhtusin. See oli minu elus uskumatu pööre, sest ma poleks eales arvanud, et võin kunagi Jõgevamaale sattuda, mul polnud selle kandiga varem mingisugust seost,“ jutustas Ulvi.
Tema abikaasa töötas sellel ajal Adavere näidissovhoosis autojuhina. Naine suunati pärast kõrgkooli lõpetamist tööle tollase Jõgeva Teeninduskombinaadi Põltsamaa tsehhi tehnoloogiks. Elukoha sai noor pere Adaverre kortermajja. 1988. aastal sündis perre poeg, kes esimesed neli aastat Adavere koolis õppis ja edasi Põltsamaa Ühisgümnaasiumi läks. Tänavu on ta lõpetamas Võrumaa Kutsehariduskeskust mehhatroonika erialal. Ulvi usub, et eriala poolest sobiks pojalgi Kitzinger-Progressis töötada, kuid hetkel ettevõttes sellist ametikohta ei ole. Samas usub ta, et mehhatroonika on perspektiivne ala ja selle elukutsega võiks mitmel pool tööd leida.
Oma kodu Põltsamaale
i
Pärast poja sündi otsustas Ulvi, et läheb tööle kodule lähemale. Ta hakkas Adavere Agros raamatupidajaks ja töötas selles ametis üksteist aastat.
“Adaveres oli meil küll korralik korter, kuid hing igatses päris oma kodu. Nii leidsime Põltsamaal Kase tänaval sobiva maja, kuhu 14 aastat tagasi elama asusime. Alguses jäin pärast linna ümberkolimist Adaverre tööle, kuid minu soov oli leida töökoht kodule lähemalt. Just sel ajal otsis Kitzinger-Progress pearaamatupidajat ja otsustasin konkursil osaleda. Tookord kandideeris sellele ametikohale kaheksa inimest. Miks valik minule langes, seda ma tõesti öelda ei oska. Toonane Kitzinger-Progressi juhataja Aave Kirsimägi selle otsuse tegi,” meenutas naine.
Vaipa on täitsa põnev kududa
i
Tööst vabal ajal meeldib Ulvil toimetada kodus, samuti jätkab ta juba kaugest lapsepõlvest armsaks saanud rahvatantsuga naisrühmas “Uhka”. “Selline koostegutsemine pakub ühelt poolt head võimalust tööpingeid maandada, teisalt on see omamoodi võimas ja ülev tunne osaleda koos paljude teiste tantsijatega mistahes üritustel.”
Varem polnud Ulvi käsitööst just eriti huvitatud, kuid kui ta oma vanaema kodunt kangasteljed leidis, tekis huvi vaibakudumise vastu. “Olen Põltsamaal üles seatud kangastelgedel juba paar vaipa valmiski saanud. See on muidugi rohkem talvine tegevus. Pean tunnistama, et vaipa on täitsa põnev kududa. Talvel käin vahel ka Adavere uisurajal uisutamas. Suvisel ajal teen kepikõndi ja käin ka jooksmas. Samuti käin sügis-talvisel ajal meeleldi ujumas – sportlik eluviis on mulle alati meeldinud.
Talvel käime abikaasaga mõnes spaas lõõgastumas, suvel jätkub piisavalt tegevust aias ja eks muudki majapidamises tarvilikud toimetamised tahavad tegemist,” rääkis ta.
“Oleme igal kevadel üritanud koos perega käia mõnel soojal maal. Tavaliselt valime lennureisi, sest abikaasa töötab kaugsõidu autojuhina ja oleks patt nõuda, et ta pikal reisil taas autot juhtima peaks. Samuti on ta enamiku Euroopa riikidest läbi sõitnud. ”
Juhiks pika kaalumise järel
i
Kolm aastata tagasi pani eelmine Kitzinger-Progressi juhataja Aave Kirsimägi ameti maha ja ettevõte asus otsima uut juhti. “Enne ametist lahkumist tuli ta minu juurde ja tegi ettepaneku minul see töö üle võtta.“
Ka ettevõtte omanik Manfred Kitzinger toetas endise firmajuhi ettepanekut. Otsustaminee polnud minu jaoks üldse kerge. Mõtlesin selle üle hästi pikalt ja põhjalikult järele, võtsin kaks kuud järelemõtlemiseks aega. Olin küll viis aastat pearaamatupidajana töötanud, kuid see on ikka midagi muud kui juhataja ülesandeid täita. Kuid nii eelmine juhataja kui omanik olid veendunud, et saan hakkama ja nii võtsin pika kaalumise järel pakkumise vastu. Kindlasti ei saa ma jätta märkimata, et ükski ettevõte ei püsi meeskonnatööta. Meil on väga tugevad konstruktorid, samuti meister, neile saan alati loota ja toetuda. Töölistekaader on meil tubli ja mis peaasi – stabiilne,” tõdes Ulvi.
Tootmishoone laiendamise ajal töötasid mehed väga kitsastes oludes, mis eeldas kannatlikkust ja kõigi mõistmist. “Kuid tulime üksteist toetades sellest kõigest auga välja. Kaks suve on möödunud väga kiirelt ja puhkamiseks on sellel ajal väga vähe võimalusi olnud, samas on tulemus suurt pingutust väärt. Hea meel on kuulda, kui ettevõttest mööda käivad inimesed annavad meie kohta kiitvaid hinnanguid, lisades, et oleme palju teinud ja ümbruse kauniks muutnud.”
Töö volikogus huvitav väljakutse
i
Lisaks ettevõtte juhtimisele on Ulvi Punapart tegev ka Põltsamaa linnavolikogus. “Olen Põltsamaa linnavolikogu liige juba teist koosseisu järjest. Tegelikult kutsus mind volikogusse kandideerima linnapea Jaan Aiaots. Mõtlesin, et miks mitte igapäevatööst erineva valdkonnaga tegelda ja nii võtsin sellegi pakkumise vastu. Võin kinnitada, et see ei olnud vale otsus. Olles ise Põltsamaa linna tegemistega lähemalt kursis, saan ma neist probleemidest paremini aru. Hoides kätt linna elu pulsil, oskan nii mõnelegi põltsamaalasele selgitada, miks linnas tehakse just seda konkreetset asja ja mitte midagi muud. Olen järgmistel kohalikel valimistel valmis kaasa lööma, kui mind sellesse meeskonda soovitakse kaasata.”
Hindab Põltsamaad
i
Olles hulk aastaid Põltsamaa elanik, tunneb Ulvi, et kultuuri- ja meelelahutuslik tegevus on siin viimasel ajal natuke soiku jäänud. Tema sooviks, et linna kultuuriellu natuke särtsu juurde tuleks. Vabaõhuüritusi võiks tema arvates Põltsamaal rohkem olla. Endised suurejoonelised veinipäevad on paraku nüüdseks hääbunud ja väga kauni üritusena mällu jäänud roosipäeva ei toimu enam ammu.
Kõigele vaatamata peab Ulvi Põltsamaad kui oma praegust kodulinna heaks, rahulikuks ja turvaliseks elupaigaks. Põltsamaalasena soovib ta, et siin ettevõtlus edeneks ja selle kaudu ka rohkem noori inimesi elama tuleks ning et neil oleks enam võimalusi huvitavalt vaba aega veeta.
Ulvi Punaparti elukäik
*Nägi ilmavalgust 1962. aasta 25. märtsil Võrus
*Lapsepõlvekodu oli Võru linnas
*Praeguses vanematekodus Linnamäel Pajumäe talus elasid tol ajal tema vanavanemad
*Ema pidas pikki aastakümneid pedagoogiametit, isa töötas Võru mööblivabrikus autojuhina
*Peres oli ka Ulvist kaks aastat vanem õde
*Koolitee algas Fr. R. Kreutzwaldi nimelises Võru I Keskkoolis
*Pärast keskkooli lõpetamist läks tollasesse Tallinna Polütehnilisse Instituuti majandust õppima
*Abiellus Adaveres töötava mehega
*Suunati pärast kõrgkooli lõpetamist Jõgeva Teeninduskombinaadi Põltsamaa tsehhi tehnoloogiks
*1988. aastal sündis perre poeg
*Töötas Adavere Agros 11 aastat raamatupidajana
*Töötas neli aastat Kitzinger-Progressi pearaamatupidajana, seejärel sai temast ettevõtte juht
Energiline ja hakkaja naine
Ulvi õde Kersti Arend
Ulvi on energiline ja hakkaja naine, kes tuleb paljude asjadega toime. Meil on palju ühiseid huvisid, näiteks rahvatants, käsitöö ja lugemine. Me mõlemad armastame Võrumaad.
i
TOOMAS REINPÕLD
