Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumis on aasta lõpus ikka olnud väljas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala tudengite looming. Selle eriala neidude kätetööna valminud neli vaipa ripuvad muuseumi ärklisaalis praegugi, ent seekord on neil vaid näituse kujunduselemendi tagasihoidlik roll. Näituse “peategelasteks” on seekord sama kooli rahvusliku metallitöö eriala tudengite valmistatud esemed.
Rahvusliku metallitöö eriala avati kultuuriakadeemias 2011. aastal, nii et 18-aastase ajalooga rahvusliku tekstiili eriala kõrval on see väga noor. Kummalegi alale võetakse õppima üle aasta: 2011. aastal oli vastuvõtt metalli, 2012. aastal tekstiili ja 2013. aastal jälle metalli erialale. Seega õpib metallitööd praegu esimene ja kolmas kursus. Palamuse muuseumi ärklisaali üles pandud tööde autorite hulgas ongi mõlema kursuse tudengeid. Töid käisid koos projektijuht Liisi-Ly Viitkiniga välja panemas Anna-Maria Kaseoja ja Indrek Ikkonen esimeselt kursuselt.
Näitus kannab pealkirja “Metalli kõla” ja mitte asjata: osa eksponaate, nagu karjakellad ja kuljused, ongi ju mõeldud hääle tekitamiseks. Kuljused seostuvad kenasti ka praeguse jõuluootuse ajaga: pühadesõitudeks pandi ju vanasti ikka hobusele kuljused külge. Sepistatud ahjuroopidest võib aga välja lugeda vihjet Lutsu “Kevadele”: Tootsile oli see tarberiist mäletatavasti abiliseks nii palvetades kui ka saksapoistega lahingut lüües.
Näituselt leiab veel sepistatud uksehingi, laternaid ja tuleraudu, vasest vormitud taldrikuid, kausse, lusikaid, võrusid ja seekleid. Väljas on ka ehted: kodarrahad, sõrmused ja preesid.
“Niisama harjutustöid me välja ei pannud, vaid ikka esemeid, mis mingit mõtet kannavad ning mis konkreetselt sellesse näituseruumi sobivad,” ütles Anna-Maria Kaseoja.
Tema sõnul on kultuuriakadeemia rahvusliku metallitöö esimesel kursusel seitse poissi ja neli tüdrukut. Metallitöö pole Anna-Maria meelest ka tüdrukutele üle jõu käiv, tuleb ainult osata ökonoomselt töötada ja valida sobiva raskusega vasar.
“Osa kursusevendi õppisid enne Viljandisse tulekut Vana-Vigalas sepatööd. Sepistamise alal on meil nendega muidugi keeruline konkureerida, ent ehete valmistamisel tulevad jälle tihti tüdrukute eelised esile,” rääkis Anna-Maria.
Parem kui sõjakool
Teda ennast meelitas metallitöö erialale just võimalus ehtekunstiga tegelda. Traadist punutud ehteid oli ta varemgi valmistada proovinud ja mitme festivali töötoas ka sepistamisest aimu saanud. Vanemaid tütre erialavalik aga ei šokeerinud, vaid pigem rõõmustas, sest Anna-Maria eelmine erialavalik (ta õppis kõrgemas sõjakoolis ohvitseriks) oli veelgi vähem tütarlapselik. Lisaks sellele kolis Anna-Maria vanemate heameeleks Tartust tagasi sünnilinna Viljandisse.
“Olen oma kursusel ainus kohalik,” ütles Anna-Maria.
Nii tema kui ta kursusevend Indrek Ikkonen kinnitasid, et on oma erialavalikuga väga rahul ning on vähemasti siiamaani saanud kultuuriakadeemiast just seda, mida sinna otsima läksid. Üheks oluliseks õppimismeetodiks on seal ajaloolistest esemetest koopiate valmistamine.
“Koopiaid tehes avaneb meile uks vanade tehnoloogiate ning kunagiste meistrite oskuste ja mõttemaailma,” ütles Anna-Maria Kaseoja. “Tõsi, meie kasutame koopiaid valmistades mõnikord ka kaasaegseid tööriistu.”
Vaid kolme ja poole kuu jooksul on metallieriala tudengid päris palju tööd teha ja oskusi omandada jõudnud. Anna-Maria ütles, et temalt on näitusel väljas paar ahjuroopi, vaskkaussi, Indreku loomingust saab näha samuti ahjuroopi, võru, aisakella, vasknõusid ja -seekleid.
Kuulab meeleldi
“Seekel on laevandusest pärit ese: ristuvad köied pannakse sellest läbi, et need liikudes üksteise vastu ei hõõrduks ega kuluks. Meie tegime neid vaskplekist, mida on lihtsam töödelda, tegelikult tehti neid aga tugevast raudplekist,” ütles Indrek Ikkonen.
Tema jaoks on hetkel kõige põnevamaks väljakutseks ühe Vändrast pärit ja praegu Viljandi muuseumi kogusse kuuluva kodarraha koopia valmistamine. Selle tellis temalt Vändra lähedal Kurgjal tegutsev Carl Robert Jakobsoni talumuuseum ühe oma rahvarõivakomplekti täienduseks.
“Ülesanne on tehnoloogiliselt keeruline ja nõuab päris palju nuputamist,” ütles Indrek Ikkonen.
Tema puhul on huvi vanade asjade vastu igati mõistetav, sest ta on varem lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo-osakonna ning töötanud õpetajana Põlvas, Tartus ja Karksi-Nuias.
“Üheksa-aastase pedagoogistaažiga inimesena kartsin, et hakkan uuesti koolipinki istudes õpetajatele kole tihti vahele rääkima, aga kultuuriakadeemia õppejõud on õnneks nii targad ja kompetentsed inimesed, et ma leian piisavalt põhjust neid kuulata,” ütles Indrek Ikkonen muiates.
Nii tema kui ka Anna-Maria Kaseoja arvasid, et kui nad ükskord tööle asuvad, peaks nende toodangule tarbijaid leiduma. Kasvõi näiteks ehteloomingule: meil on ju palju rahvarõivaid kandvaid taidluskollektiive ja nende liikmed on kindlasti huvitatud autentsete eeskujude järgi valmistatud rahvuslikest ehetest. Kõige olulisem on siiski, et meistri loomingul oleks n-ö hing sees.
i
RIINA MÄGI
