Jõgeval Betti Alveri muuseumis räägiti nädal tagasi Kersti Merilaasist ja August Sangast, arbujate hulka kuuluvatest luuletajatest, kelle sünnist peagi möödumas sada aastat ning kelle looming vääriks senisest enam tähelepanu.
Betti Alveri muuseumis pole kunagi unustatud Alveri kaasteelisi tema käänulisel elu- ja loometeel. Sedamööda, kuidas arbujate ringkonda kuulunud loojad sajandijuubelini on jõudnud, on muuseum ka neile pühendatud kirjanduspäevi korraldanud. Ka nädala tagune sündmus kuulus samasse sarja: Kersti Merilaasi sünnist möödub sajand tänavu 7. detsembril ja August Sanga sünnist tuleva aasta 27. juulil. Nende üheskoos käsitlemist õigustab kasvõi juba asjaolu, et tegemist on abikaasadega.
“Merilaasi ja Sanga eluteed on tegelikult mitmes mõttes paralleelselt kulgenud,” ütles kirjanduspäeva üks esinejaid, kirjandusteadlane Katre Talviste. “Nad on enam-vähem ühel ajal sündinud ja koolid lõpetanud, enam-vähem ühel ajal Tartusse tulnud, suhelnud samade inimestega, ühel ajal luulesse tulnud. Nii võrdväärset kooslust nii kõrgel tasemel luuletajatest abielupaari puhul muidu naljalt ette ei tule.”
Võrreldes n-ö esiarbujate Betti Alveri ja Heiti Talvikuga, keda iseloomustas vormilt väljapeetud ja ülevate hoiakutega luule, võib Merilaasi ja Sanga Talviste sõnul nimetada kodu-arbujateks: nad olid lihtsamad ja südamlikumad nii luuletajate kui ka isiksustena. Ka repressioonid puudutasid neid leebemalt: 1950. aastal visati nad kirjanike liidust välja ning päris pikka aega ei saanud nad oma loomingut avaldada.
Kogemusi kombates
Kui nende ja mitme teise vahepeal vaikima sunnitud luuletaja hääl 1950. aastate keskel taas kuuldavaks sai, hakkas eesti luule endale tagasi võitma neid poeetilisi võimalusi, mis tal enne juunipööret olid olnud. Tolleaegses luules on tunda n-ö kohustuslikku rõõmustamist, aga ka poeetide siirast rõõmu aegade muutumise üle. Hõiskamise ja kevade poetiseerimise kõrval tehakse aga Katre Talviste sõnul katseid kombata ja sõnastada vahepealsete aegade süngeid kogemusi.
Selliseid katseid teeb näiteks August Sang oma 1956. aastal kirjutatud ja 1963. aasta kogus “Võileib suudlusega” trükivalgust näinud luuletuses “Tagasivaade”, mis on üks väheseid Sanga n-ö kanoonilisi tekste. Kui enamasti on “Võileivas suudlusega” luuletekstid, milles probleeme lahatakse üldistavalt ja dekoratsioonidega teatrilava meenutavas stiliseeritud keskkonnas, siis “Tagasivaade” on üks väheseid luuletusi, milles esinevad autoriga väga sarnane minajutustaja ning autori elulisest pagasist pärinevad motiivid.
“Sõja- ja stalinismiaastatest kõneldes on Sang üsna napisõnaline. Pildid, mis välja joonistuvad, on hüplikud ja katkendlikud. Tundub, et tollastest kogemustest on tal keeruline pikemalt või selgemalt rääkida,” ütles Katre Talviste. “Sang kuulutab helge uue ajastu saabumist, ent selle künnisel vaatab tagasi ja jõuab traagilise konfliktini luulemina ja autori tegeliku mina vahel: luuletajana on ta kriitiline kompromisside tegemise suhtes, ent elulise kogemuse põhjal peab tunnistama, et on teinud asju, mida ise õigeks ei pea.”
Ellujääjaluule
Katre Talviste hinnangul on 20. sajandi keskpaiga eesti luulet käsitledes rohkem räägitud “tõsiusklikust” nõukogude luulest ning siis juba 1960. aastate luuleuuendusest. Sanga, Merilaasi ja teiste optimistlike kevadpoeetide ellujääjaluulest on tihti üsna mööda vaadatud. Samas väärib see vägagi tähelepanu. Sanga vaatepunkt pole heroiline. Teda vaevavad kahtlused ja süütunne ning usk inimese ekslikkusse. Ta tõdeb, et ka tulevikus võib veel raskeid aegu ees seista, ent kahtleb, kas tal jätkub jõudu veel kord sellistest katsumustest läbi tulla. Samad pinged, konfliktid leiab ka Merilaasi luulest. Samas on Sang ja Merilaas kaastundlikud ja mõistvad.
“Nende luulet peaks rohkem uurima mitte ainult kirjandusloolisest seisukohast, vaid ka ajaloodokumendi mõttes,” arvas Katre Talviste. “Tollal loodud kirjalikud allikad on täis retoorilisi koode ja tõde oskab neist välja lugeda vaid see, kes ajaloolist tausta hästi tunneb ja teab, mida tohtis rääkida ja mida mitte. Noor inimene ei saa ei tollast publitsistikat ega ka romaane lugedes üldse tõele pihta, sest satub tähenduslikule miiniväljale. Suurt abi pole ka paguluses kirjutatust, sest seda mõjutavad kodumaalt lahkumise trauma ja kohustus olla rahvusmeelne. Objektiivseid tekste selle aja kohta on raske leida. Sanga ja Merilaasi tekstid võiksid seda objektiivsust pakkuda. Osalt tänu sellele, et luule suhtes oli tsensor tollal vähem valvas kui publitsistika ja romaanide suhtes. Ka topelttähendused ning tingliku, üldistava keele kasutamine ei tekitanud luule puhul kahtlustusi, sest luulele on need ju igiomased.”
Kirjanduspäeva teine kõneleja, Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru lahkas küsimust, kuidas Kersti Merilaasi heitliku noorusaja sündmused mõjutasid tema luuletajamina kujunemist ja missuguseid kajastusi sellest võib leida tema luuletustest. Ka Toomas Muru kinnitas, et Merilaasi ja Sanga luule pole ajast ja arust, vaid see on mõjutanud ka paljusid tänapäeva loojaid.
Üks neist on Indrek Hirv, kirjanduspäeva kolmas esineja. Tema seletaski kõigepealt lahti selle, kuidas Sanga ja Merilaasi looming teda mõjutanud on, ning esitas seejärel nii kummagi juubilari luulet kui ka oma luuletekste, mis motiividelt või meeleolult nende omadega haakuvad. Luuleetteastete vahele pakkusid muusikapalu Aivar Mihkelson kitarril ja Kristi Talistu klarnetil.
“Arbujatele on nüüd ring peale tehtud, nii et tulevikus peame oma kirjanduspäevadele teisi teemasid otsima hakkama,” ütles Toomas Muru.
Kirjandusteadlane Katre Talviste mõtestas Betti Alveri muuseumis toimunud kirjanduspäeval huvitavalt lahti August Sanga ja Kersti Merilaasi luulet. FOTO: RIINA MÄGI
RIINA MÄGI
