Jõgeva muusikakooli direktor Merike Katt muusika ja lauluta olla ei oska ega suuda. Vahel meeldib talle vaikus küll, kuid ka see on omamoodi muusika.
Merike Katt rõõmustab andekate õpilaste ja professionaalidest õpetajate üle, keda jätkub nii Jõgeva kui ka teistesse Eesti muusikakoolidesse. Täiega naudib ta tegevust Jõgeva meeskoori Mehis dirigendina.
Kultuuri jätkusuutlikkuse huvides peab muusikale ja laulule pühendunud daam eriliselt oluliseks nii nende valdkondade harrastajate kui ka õpetajate juhendajate järelkasvu.
Jõgeva muusikakooli direktori ametisse asusite aastal 2000 ja tänavu täitub sellest kakskümmend aastat. Millisena on sajandivahetus meelde jäänud?
Kakskümmend aastat on tõesti möödunud kui unenägu. Ma ise ka ei usu, et käesoleva aasta 17. augustil muusikakooli juhtima asumisest niipalju aega möödub. Direktoriametist ei teadnud ma algul õieti midagi. Vajalik pagas on kujunenud aastatega. Nii jäi minulgi ajaga kahtlusi vähemaks, juurde tuli enesekindlust. Igati on tunda kolleegide toetust. Õpilasi on aegade jooksul olnud palju, mõned eredamalt jäävad meelde. Direktorina tuleb õpilaste nimesid väga sageli dokumentidele kirjutada. Tänu sellele tean iga õpilast nii näo kui ka nimepidi.
Kuivõrd on Jõgeva muusikakool oma direktori nägu?
Eks Jõgeva muusikakool ole kõigi nende inimeste nägu, kes on selle õppeasutusega seotud. Ma ei arva, et kool peaks olema vaid minu nägu. Kujundame asutuse meeskonnana ja paistame välja sellistena nagu me kõik koos oleme. See on meie kõigi kool.
Jõgeva muusikakoolist on läbi aegade tulnud lauljaid ja pillimängijaid, kes paistavad silma ka üle-eestilisel või ka rahvusvahelisel tasandil. Millega seda seletada?
Jõgeva muusikakoolist on tõesti võrsunud lauljaid, pillimängijaid, dirigente, keda teatakse kogu Eestis. See pole aga ainult iseloomulik meie muusikakoolile. Eesti muusikakoolid ongi läbi aegade omaette nähtus.
Nõukogude ajal loodud muusikakoolide heatasemeline süsteem on tänaseni säilinud. Õnneks pole sellel lastud laguneda. Mitmes Euroopa riigis, kõige lähem näide on Soome, toimub väga palju grupiõpet. Eestis on õnneks veel võimalus õpetada lapsi individuaaltundides ja märgata iga õpilase eripära, andekust. Grupiõppel võivad olla teised eelised. Mingil ajal peame aga jõudma lapse talendi individuaalsuseni.
See, et tänapäeval tulevad juurde alternatiivsed õppevormid, on positiivne. Meie hulgas on rohkesti teistsuguseid lapsi, kes vajavad erilaadset õpet. Püüame muusikakooli õppeprotsessis olla paindlikud. Eks me peame vastama ka ühiskonna ootustele.
Jõgeva muusikakooli arengut silmas pidades on hea, et õpilasi veel jätkub. Paraku väheneb laste ja noorte arv, kelle hulgast õppureid valida saame. Võtame vastu kõik soovijad ja eeldame, et neil on soov õppida. Kahjuks näeme tänapäeval üsna tihti kergekäelist loobumist.
Kui kohe ja kiiresti kõik väga hästi või hästi välja ei tule, kipuvad kergesti solvuma lapsed, aga ka lapsevanemad. Arvatakse, et kõik on ühe hiirekliki kaugusel. Edasi jõudmiseks ja silma paistmiseks ei piisa aga ainult andest, tarvis on ka tublisti tööd teha, hoolega harjutada.
Muusikakoolis, aga ka teistes huvikoolides, näiteks kunsti- või spordikoolis õppimine nõuab tööd ja vaeva.
Kas muusikakoolis õppimise eest maksavad lapsevanemad?
Omavalitsus on lastevanematele kehtestanud õppetasu. Jõgeva vallas kehtib kord, kus lapsevanem saab omavalitsuselt taotleda huvihariduse toetamist. See võib olla näiteks transpordikompensatsioon lapsele, kes sõidab Jõgevale muusikakooli õppima mõnest teisest paigast.
Kuivõrd on muusikakooli õpetajate töötasu nende töö vääriline?
Möödunud aastal leidis Jõgeva vallavalitsus võimaluse õpetajate palka mõneti suurendada. See pole aga kaugeltki võrdsed üldhariduskoolide õpetajate palganumbriga. Tasub mõelda ka sellele, et muusikaõpetajaks õppimine hakkab peale meie tasandi muusikakoolist.
Möödunud nädalal oli Eesti televisioonis laulu- ja tantsupeole pühendatud saade „Suud puhtaks“ , kus toodi väga hästi välja järelkasvu probleem. Napib uusi ja tulevasi kooridirigente, tantsuringide ja orkestrite juhendajaid. Koorijuhiks õppimine algab ju ka mõne instrumendi õppimisest.
Kõik on omavahel seotud. Noor, kes mõtleb õppida koorijuhtimise või mõne muusikainstrumendi erialal, on õigustatud küsima, milline on tema väärtus ühiskonna silmis.
See töö on väga laia spektriga. See, mida me näeme laulupeol, on üksnes jäämäe veepealne osa. Vundament laotakse juba väikestes muusikakoolides, kus peavad õpetama professionaalid.
Rõõm on tõdeda, et Jõgeva muusikakoolis on suurepärased õpetajad. Nende õpilased osalevad edukalt nii regiooni kui ka Eesti muusikakoolide liidu korraldatud konkurssidel üle riigi.
Küllap kostab Jõgeva muusikakooli klassidest nii lauluhääli kui ka pillihelisid. Kas need kostavad ka direktori kabinetti ja annavad emotsionaalse laengu igapäevatööks?
Need helid kostavad tõesti. Otse minu kabineti all on trummiklass. Trummiõpetaja käib tööl neljapäeviti ja siis on seda trummipõrinat päris hästi kuulda. Samas trummiklassis alustas harjutamist ansambel Rasked Keldrivatid, kus musitseerisid Artur Rehi ja tema sõbrad. See oli ehk veidi lärmakas, minul aga oli selle üle üksnes hea meel, et initsiatiiv tuli noortelt ja nad said oma huvialaga tegeleda.
Tuleme veel kord tagasi ande ja töö vahekorra juurde?
Anne võib olla. Kui aga õpilane on purulaisk ega viitsi kaht kõrtki kokku panna, ta kahjuks kaugele ei jõua. Väga palju on õnneks näiteid, kus lapsele pole ehk antud looduse poolt piisavalt palju annet, aga ta on meeletult töökas. Samuti on tal eesmärgikindlust ja mis seal salata, ka ambitsiooni, soovi midagi tõestada oma sõpradele või vanematele ning ehk ka jonni. Nii jõutaksegi püstitatud eesmärgini. Ma arvan, et tahe teha tööd võibolla ületabki ande poole.
Kas ise pidasite end lapsena andekaks tüdrukuks?
Merike Katt naerab. Ei, andekaks ma end küll ei pidanud. Ema jutu järgi tahtsin aga väga laulda. Mäletan, et Adavere lasteaias polnud ma nõus mikrofonita lavale minema. Arvan, et tahtmine laulda ja muusikaga tegeleda on ikka kodust tulnud, sest mu ema Aide ja isa Vambola olid väga musikaalsed. Meil oli kodus hästi palju laulu ja pillimängu. Vanemad mängisid mõlemad kuulmise järgi akordionit. Isa püüdis ka veidi saksofoni puhuda või kontrabassi tõmmata.
Erilist rolli minu lauluhuvi kujunemisel mängis võib-olla minu isapoolne vanaema Olga, kes ise kõrge vanuseni väga selgelt ja puhtalt laulis, ilma et oleks helistikust ära vajunud. Talle kui sügavalt usklikule inimesele olid väga lähedased vaimulikud laulud. Muusika, mis temaga kaasas käis, on aga minu sees. Laulmata ma küll olla ei suuda!
Kas mäletate, milliseid laule lapsepõlves kõige suurema rõõmuga laulsite?
Kõige rohkem meeldisid ikka lasteaias lauldud laulud. Praegu laulan neid oma lapselapsele Miale, kes on juba kahe ja poole aastane ja käib lasteaias. Kui me Skype’is kokku saame, küsib ta kohe mamma laulu. Mina olen tema jaoks mamma. Siis ma laulangi talle neid häid vanu lastelaule, mida hästi mäletan. Need on imearmsad laulud, mis vahel ka teenimatult unustatakse. Oma laste põhjal võin öelda, et väikesena sain nad alati lauludega magama.
On need siis ka hällilaulud?
Tegelikult võib igast laulust teha vaikse hällilaulu. Sa pead olema väga hea improvisaator. Ka Miale sünnivad laulud sageli kohapeal ja äkitselt. Lapsed vajavad laulmist. Kui me laulame lastega varajasest noorusest, siis mõjutab see neid igas mõttes, nii hingeliselt kui ka tundeliselt, samas saame suunata, et lapsed hakkaksid tulevikus paremini laulma.
Laulmine paneb inimese sees mingid teised keeled helisema. Niisiis soovitan ma ‒ emad ja vanaemad ning miks mitte ka isad: „Laulge oma lastele!“ Laulmine on üks imeline asi.
Milline mõju oli legendaarsel telesaatel „Horoskoop“, mille laulude mõjul üles kasvasite?
Nende laulude sõnad olid mul kõik peas ja püsivad tänaseni hästi meeles. Kodus olid kõik „Laulge kaasa“ laulikud sõnadega. Lapsena lauldes saatsin end ise klaveril, hiljem, kui õppisin kitarrimängu, ka kitarriga.
Teie lapsepõlve jäi ka Kalmer Tennosaare juhitud Eesti televisiooni laste laulusaade „Entel-Tentel“.
Ka neid laule mäletan väga hästi. Esimese või teise klassi õpilasena, see võis olla 1970 või 1971, käsin korra Jõgeva keskkoolis toimunud „Entel-Tenteli“ eelvoorus.
Laulu, mida laulsin, ei mäleta. Närv oli sees ja kartsin väga-väga.
Kui rääkida veel sellest väga populaarsest telesaatest, siis täiskasvanuna analüüsides meeldis see, et nende laste hääled polnud väga palju n-ö ära seatud. Tänapäeva lastest tahame hakata liiga kiiresti suuri staare tegema. Teatud asju saame õpetada ja suunata, aga lapse hääl kujuneb suuresti aastate vältel. Mulle on sümpaatne lapse loomulik hääle tekitamine.
Millise jälje ja vaimsuse jätsid teisse õpingud Põltsamaa muusikakoolis?
Põltsamaa muusikakool oli minu jaoks väga tähtis kool. Alustasin seal õppimist 1971. aastal. Minu kindel soov oli õppida klaverit, mille mulle kinkis vanaema.
- aastal, mil lõpetasin nii Adavere põhikooli kui ka Põltsamaa muusikakooli, kaalusin klaveri edasi õppimist. Seda valikut ma siiski ei teinud. Kooriteema tuli mu ellu mõneti hiljem.
Kui ma praegu lähen Põltsamaa muusikakooli, tunnen enda jaoks nostalgiliselt ajas tagasi minekut. Tajun ainult häid mälestusi. Mõneti tüütu oli ehk Põltsamaa muusikakoolist Adaveresse koju tagasi jalutada, mida sai üsna tihti tehtud. Samas polnud kaheksa kilomeetrit ka mingi tohutu maa.
Kuidas jõudsite Tallinna pedagoogilise instituudi kultuurharidusteaduskonda?
Kultuurieluga olin tuttav juba Adavere klubis, kus lapsepõlves sageli viibisin. Nii läksingi Tallinna kultuurharidust õppima. Koorijuhtimine oli lisaeriala. Mulle tohutult meeldis Laia tänava õppehoone, kus meie teaduskond paiknes. Olime seal nagu riik riigis. Meie õppejõud olid väga markantsed. Tantsu õpetas Mait Agu, minu erialaõpetaja oli Ene-Reet Ehala, kes suutis tekitada tõsise huvi koorijuhtimise vastu. Ta oskas väga hästi edasi anda muusika tõlgendamist sõnavormi, mida pean oluliseks tänaseni. Mul on üldse õpetajatega väga vedanud.
Õppetöö käigus puutusime kokku eri kooriliikidega. Mind paelus väga meeskoori repertuaar. Diplomipraktika tegin kahe segakooriga Järvakandis, mis toona oli kultuurivallas kuum koht.
Vahel mängib positiivset rolli saatuse sõrm. Kui mind pärast lõpetamist suunati tööle toonase Kuremaa sovhoostehnikumi klubisse, kutsusid sealsed laulumehed mind Jõgeva meeskoori Mehis dirigendiks. Peadirigent Kaarel Tetsmann oli väga rõõmus, sest kaks pead ja neli kätt annavad kokku parema tulemuse.
Koorijuhi töös on tähtis inimestega suhtlemine. Koorijuht peab ju oma mõtetega inimeste sisse jõudma. Ma pean laulja käest kätte saama selle, mida temalt dirigendina ootan. Selleks peab olema hea psühholoog, sest inimesed on tihti oma meeleolude ja tujudega. Dirigent peab aga koori ette tulles enda tuju koju jätma.
Kõik need oskused on kujunenud aastate jooksul töö käigus. Kaarel Tetsmann, kes oli Jõgeva muusikaelus ere isiksus, oli suurepärane õpetaja. Me sobisime koorijuhtidena väga hästi, samas olime erinevad inimesed.
Kuivõrd on Mehises loota järelkasvu?
Meeskooride taimelavaks on poistekoorid. See on vale, kui jätame poisid häälemurde ajal rahule. Siis tuleb nendega just rohkem tegeleda. Õpetajad peavad poisse suunama ja juhendama, selgitama, mis ja miks häälega toimub, et poisist saab mees ja hääl peabki muutuma.
Lauljal peab hääl kogu aeg töös olema. Selgitan seda ka enda juhendatava lastekoori tüdrukutele, ka neil on häälemurre. Mul on väga armas lastekoor muusikakoolis. Loodan, et siin oldud ja lauldud aeg jätab nende hinge midagi erilist, millest hilisemas elus oleks kahju loobuda.
Järelkasvu teema on tervikuna väga kriitiline terves Eestis. Möödunud aasta juubelilaulupeo tuules justki tekkis poistekoore juurde, uusi meeskoore pole mitte. Neid jääb järjest vähemaks. Mõneti mõtlemapanev võrdlus on see, et viimasel laulupeol oli meeskoorilauljaid laval sama palju kui Eesti esimesel üldlaulupeol 1869. aastal – veidi üle kaheksasaja.
Eelmise aasta laulupeole jõudmiseks pingutasid Mehise mehed tohutult ja olid väga tublid. Kooris on aga piisavalt palju eakaid mehi. Nendest vanim Heino Ilves veab koori vapralt presidendina ja loobumise märke ei väljenda. Mõnelegi võib aga mullune laulupidu jääda viimaseks selliseks peoks.
Mitmed nooremad mehed, kellel võiks olla lauluhuvi, töötavad Jõgevalt kaugemal ega soovi end mõnel kindla tegevusega mõnel kindlal päeval siduda. Meeste laulu jätkusuutlikkuse mõttes tegelikult süda valutab…
Teie tegevusse koorijuhina mahub ka ansambli Collegium Musicum ja Jõgeva kammerkoori juhendamine. Mis oli nende kollektiivide tähendus Jõgeva kultuuri ja muusikaelus?
Topeltkvartett Collegium Musicum oli väga vahva nähtus huvitava ja keerulise repertuaariga. Käsime palju esinemas ja nautisime seda tegevust täiega! Me ei ammendanud ennast. Noodid on tänaseni olemas, kuid paljud ansambli liikmed on Jõgevalt mujale elama asunud. Kui oleks lauljad, kellega kergemuusikaklassikat ja džässi laulda, siis võiks ju isegi mõelda…
Jõgeva kammerkoori juhendasin lühikest aega pärast seda, kui koorijuht Maret Oja oli koori dirigeerimisest loobunud. Praegu olen Jõgeva kammerkooris tegev lauljana.
Möödunud aastal toimus Tallinnas laulupidu, mis oli pühendatud 150 aasta möödumisele Eesti esimesest üldlaulupeost. Mitmes laulupidu see Teie jaoks laulja või koorijuhina oli?
Kõigepealt hakkasin käima hoopis tantsupidudel, sest kooliõpilasena harrastasin segarühmas rahvatantsu. Alates 1985. aastast osalesin peol lauljana, edasi juba oma kollektiivi dirigendina. Olulisel kohal on minu jaoks olnud meeskooride laulupäevad. 1988. aastal sai teoks taasloodud Eesti meestelaulu seltsi eestvedamisel I meeste laulupäev Kuressaares. Praeguseks tuleb kindlasti kokku mitukümmend laulupidu.
Direktor ja dirigent algavad mõlemad d tähega. Kui palju on nendes tegevustes sarnast?
Dirigent peab suutma selgeks teha, mida ta lauljalt ootab. Koolijuhi töö on üsna sarnane, ka seal sõltub tulemus suuresti suhtlemisoskusest.
Teie abikaasa, legendaarse keemiaõpetaja Neeme Kati hobi on mägimatkad. Kas käite
matkadel koos ja millised on elamused?
Matkamisega on kogu meie pere seotud ja seda tänu abikaasa Neemele! Aja mahavõtmiseks ja akude laadimiseks on see parim koht. Ise käisin esimest korda mägimatkal 2006. aastal Slovakkias Kõrg-Tatrates. Sellest ajast peale olen vist oma hinge mägedele andnud. Hiljem on igal aastal ette võetud märksa keerulisemaid matku ‒ Euroopa Alpid tahavad ju avastamist.
Aastal 2018 tegime ringi ümber Euroopa suurima mäe Mont Blanci, matka pikkus oli 190 kilomeetrit. Võib-olla kunagi saab teoks teine unistus – 200 kilomeetri pikkune Euroopa ilusaim matkarada marsruudil Chamonix – Zerrmatt.
Ma olen nõus terve talve selle nimel tööd tegema, et suvel saaks mägimatkale minna. Mägede kohta on tegelikult üks hea ütlus: mägedest paremad saavad olla vaid mäed, kus sa pole veel käinud.
Merike Katt
Sündinud 15. detsembril 1963 Rakveres
Haridus:
1978 Adavere 8-klassiline kool
1981 Põltsamaa keskkool
1986 Tallinna pedagoogiline instituut, kultuurharidustöötaja ja taidluskoori dirigendi diplom
2002‒2003 täienduskoolitus Eesti muusikaakadeemia juures, üldhariduskooli muusikaõpetaja kvalifikatsioon
Töö:
1986‒1992 Kuremaa põllumajandustehnikumi klubi pedagoog
1992‒1998 Jõgeva kultuurikeskuse kunstiline juht
1998‒2000 Jõgeva ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja
Alates 2000. aasta augustist Jõgeva muusikakooli direktor
Juhatab meeskoori Mehis ja Jõgeva muusikakooli lastekoori, varem on juhatanud Jõgeva kammerkoori, Jõgeva ühisgümnaasiumi koore ja Jõgevamaa noorte meeskoori
Tunnustused:
Betti Alveri fondi aastapreemia (2001)
Jõgeva maavanema aukiri (2015)
Perekond:
abikaasa Neeme, tütred Maria ja Anna, poeg Joosep ning tütretütar Mia
JAAN LUKAS
