Jõgeval Betti Alveri muuseumis saab tuleva nädala lõpuni vaadata Birgit Vaarandi fotonäitust „Mitmepalgeline meri“. Meri on teema, millest Birgit Vaarandi fotograafina ei väsi. Küllap on see nii sellepärast, et tema lapsepõlvesuved möödusid enamasti mere ääres.
Mere lähedust sai Birgit Vaarandi lapsepõlves nautida tänu Võsult pärit vanaisale. Ta mäletab pikki rattasõite mööda rannikut, aga ka seda, et põhjarannikul kehtisid nõukogude ajal piiritsooni reeglid: selleks, et sealkandis ringi liikuda, pidi olema „propusk“ ehk tsooniluba. Juba lapsepõlves said talle selgeks ka merega seotud ohud. Kord pääses ta näiteks koos vanaisa ja vennaga merejääl tõukekelguga lusti sõites napilt lahvandusse sõitmisest.
„Suhtun ka praegu merejäässe austuse ja ettevaatusega: isegi kui kõik tundub tore ja turvaline, võib olukord hetkega muutuda. Seda olen ka näitusel olevaid pilte tehes kogenud, saades mingi eriti suure laine poolt järsku läbi leotatud või jalgupidi läbi jää vajudes,“ ütles Vaarandi.
Kui enamik inimesi võtab käigu mere äärde ette südasuvel ning selleks, et ujuda ja päevitada, siis Birgit Vaarandi tõdes, et tema jaoks on meri sel ajal igavavõitu. Põnevaks läheb mere ääres augustitormide saabudes ja dramaatikat jätkub jääminekuni. Kevadel läheb meri taas liiga tüüneks. Ka mõnd Jõgeva näituse pilti uurides saame teada, millest ilma jääme, kui ainult südasuvel mere ääres käime. Jääkaane all meri on uskumatult lummav ja jääpinda tekib mitmesuguseid üllatusigi.
Saja üheksas laine
Et merd hästi maalima õppida, selleks tuleb seda palju harjutada. Küsisin Birgit Vaarandilt, kas sama kehtib mere pildistamise kohta.
„Mere maalimine on muidugi eriti suur kunst, aga ka heade merefotode saamiseks peab üht-teist teadma,“ vastas Vaarandi. Hea on tema sõnul näiteks teada, millise nurga alt ühes või teises mereäärses paigas ühel või teisel aastaajal päike paistab. Birgitil ongi välja kujunenud oma mereäärsed lemmikkohad, kust hea pildi saamise šansid on märksa suuremad kui võõra paiga puhul. Kuna meri ise kujutab endast üsna lagedat pinda, teevad merepildist hea pildi pilved. Kui maalilisi pilvi pole, pole ka pilti. Aega ja kannatlikkust tuleb samuti varuda – et statiivile kinnitatud kaamera juures passides see „õige“ laine, üheksas või koguni saja üheksas, ära oodata.
„Hea merepilt ei sünni nii, et jalutad lihtsalt mere ääres, teed klõpsu ära ja ongi olemas. Hea pildi peale kulub tund-paar või rohkemgi,“ kinnitas Birgit Vaarandi.
Hea tehnika on samuti oluline, aga tähtsam on see, et oskad näha, midagi tahta ja selle ka tehnikast välja pigistada. Kõige krooniks on muidugi ilm.
„See peaks ikka superkoht olema, mis ka tuulevaikse sompus ilmaga pildil „mängima“ hakkab. Ühtlane hallus pole tavaliselt köitev,“ tõdes Vaarandi.
Pilt tuli koju kätte
Ta käis lapsena ka fotoringis, aga toona filmikerimise oskusest suurt kaugemale ei jõudnud. Teadmised, mille pinnalt ta praegu pilte teeb, on ta omandanud ise uurides ja katsetades ning sõpradelt kogemusi ammutades. Palju on aidanudki just teiste tehtud piltide vaatamine. Birgit Vaarandi on nüüdseks juba kahel korral pälvinud tunnustuse fotokonkursil Looduse Aasta Foto. 2015. aastal sai tema foto „Päikesekirjaline“ peapreemia ja Tantsiva Hundi auhinna mustvalge loodusfoto kategoorias, 2016. aastal tunnustas žürii tema fotot „Kas see kõik on mulle?“ kategoorias „Inimene ja loodus“. Peapreemiaga pärjatud mustvalge foto tegi Birgit Võsu rannas kahe vihmahoo vahel. Mis liiki taimed need on, mille laiadel rohelistel lehtedel mänglevad, ei osanud autor öelda, aga ilmselt hinnatigi seda pilti pigem kui abstraktset kompositsiooni. „Kas see kõik on mulle?“ kujutab merikajakat, kes suletud köögiaknast sisse vaatab ja nokka vesistab, nähes lõikelauda toore liha hunnikuga. See oli üks harvu juhtumeid, kus hea pilt piltnikule koju kätte tuli.
„Läksin poole söögitegemise pealt teise tuppa telefoniga rääkima, kui poeg mulle ütlema tuli, et köögiakna taga midagi huvitavat toimub,“ meenutas Birgit Vaarandi. „Esimesed klõpsud tegin telefoniga, aga kuna lind ei suutnud oma pilku lihalt lahti rebida, sain rahulikult kaamera tuua ja korralikud võtted teha.“
Igapäevast leiba ei teeni Birgit Vaarandi siiski fotograafina, vaid hoopis optometristina. See on spetsialist, kes inimeste nägemist kontrollib ja kindlaks teeb, millise tugevusega prille nad vajavad. Optomeetrial on küll tihe seos optikaga ning optikal fotograafiaga, ent Birgit Vaarandi ei usu siiski, et tööalased teadmised teda fotograafias kuidagi edasi aitaksid. Küll aga aitavad edasi huvikaaslastest sõbrad. Vaarandi kuulub end Objektiivi Orduks nimetavasse sõpruskonda, kes suhtleb omavahel sotsiaalmeedias ning korraldab aeg-ajalt ka ühiseid pildistamisretki. Ordu liikmete rabapildinäitust sai 2014. aasta lõpus näha ka Jõgeva publik. Selles, et Birgit Vaarandi merepildid Jõgevale jõudsid, on samuti „süüdi“ üks ordu liige: Jõgevamaal elav Tiina Säälik. Tema avaldas arvamust, et Betti Alveri muuseum oleks Vaarandi merepiltidele õige koht. Ning Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp leidis võimaluse näitust toetada.
Birgit Vaarandi suureformaadilised lõuendile trükitud merepildid on nagu maalid. Neid vaadates oskab nõuka-aega veel mäletav inimene rõõmustada ka selle üle, et meil oma riigis mere äärde minekuks enam ühtegi „propuskit“ vaja pole.
RIINA MÄGI
