Isadepäev on taas ukse ees. Enamikus kodudes on see usutavasti rõõmus tähtpäev, kuid on ka peresid, kus teema pisut ebamugav.
Nii, nagu bioloogiline ema, on ka isa igaühel olemas või olnud. Ja see, kas ta valla, maakonna või riigi tasemel aasta isa tiitlit vääriks, oma pere poolt nõrkustele vaatamata parimaks tunnistatakse või on järeltulijad tema näogi unustanud, ei sõltu ju tema lastest, vaid mehest endast.
Kui populaarses telesaates, mille abil inimesed oma juuri otsivad, on täiskasvanud naine sunnitud tunnistama, et ei ole lähisugulastelt oma isa kohta, keda ta pildiltki näinud pole, ainsatki head sõna kuulnud, siis on see tõik äärmiselt kurb, aga ka väga vastuoluline. Mida võib tütar arvata emast, kes valis aastate eest oma lapse isaks vägivaldse joodiku, tal oli ju valikuvõimalus?
On suur õnn, kui lõpuks leitud isa siiski inimeseks osutub, keda aastakümned paremaks muutnud on. Aga kui see ka nii ei oleks, tahab iga inimlaps teada, kus ta pärit — et õppida tundma iseennast.
Rõõmsat isadepäeva homseks!
13. november 2010
