Eile 20 aastat tagasi moodustati Alam-Pedja looduskaitseala, mis on Eestis üks suuremaid. Nii inimtühja paika annab otsida. Võib päevade kaupa soos ja metsas mütata, kohtamata ainsatki liigikaaslast. Mõnikord on see väga hea, suisa hädavajalik.
Igaühel meist on oma Alam-Pedja: kellele on olulised seenemetsad, kes käib marjul, kes kanuuga jõgedel sõitmas, kes soos hulkumas. On kujunenud rühm, kes end Alam-Pedja inimesteks peab. Nad on alati olemas, kui neid vaja on. Ja neil pole kaitseala hüvanguks millestki kahju.
See aeg, mis enne oli, on nüüd möödas. Tuleb uus aeg. Jõgi jääb alles, metsad ja sood ehk ka. Praegused seadused ei luba kaitsealal raiet teha, aga seadusi saab muuta. Meie riigis pole mõtet millegi üle imestada. Kahehektariline raie on ka praegu kaitsealal lubatud, eriti kui see toimub elamumaal. Aga ehk jääb tükike puutumata loodust alles ka tulevastele põlvedele.
18. veebruar 2014
