Veebruaris, vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva toimus Riigikogus Eesti turvalisuspoliitika arutelu. Tegemist on teemaga, mis majandusliku heaolu kõrval on igaühele meist oma elukvaliteedile hinnangu andmisel üks põhikomponente.
Reformierakonna kindel seisukoht on, et turvalisuse tagamine peab olema kolme osapoole ühistöö. Oma roll on siin riigi poolt ellu kutsutud ametkondadel, meil kõigi kui oma riigi kodanikel, aga samuti kodanikeühendustel, kuhu meist päris paljud kuuluvad.
Riiki tervikuna vaadates tuleb arutleda, kui suur on iga vastava osa proportsioon ja kust jookseb vastutusjoon. Tihti on see kinni arusaamades, vahel ka ideoloogias ja kahjuks mõnikord koguni eelarvamustes.
Numbrimaagia turvatunnet ei taga
Riik peab suutma tagada oma inimeste turvatunde parimal moel. Nõnda, et see annaks igaühele, kes Eestis elab, kindluse ennast arendades, lapsi kasvatades ja majandusliku edu poole pürgides. Nii on praegune valitsuskoalitsioon oma tegevusprogrammis peatükis “Turvaline Eesti” selle eesmärgi ka püstitanud. Valitsuse turvapoliitika tegevuskava sisaldab muu hulgas riigipoolse soodsa pinnase loomist vabatahtlikele liikumistele, olgu selleks abipolitsei, priitahtlikud päästjad või vabatahtlikud mere- ja järvepäästeseltsid.
Faktid näitavad, et oleme viimastel aastatel edu saavutanud nii mitmeski sisejulgeoleku sektoris. Loen oluliseks märgiks, et käibekeelde on jõudnud sõnad “ohutuskultuur” ja “turvalisuskultuur”. See loob hädavajaliku aluse kogu ühiskonna osalemisele turvalise elukeskkonna loomisel.
Samas tahan kirja panna mõned oma tähelepanekud sellel teemal. Turvalisuspoliitika edukust hinnates ei saa mööda numbritest ja statistikast. Statistika lugemise oskus on meil tavaliselt aga kahjuks tagasihoidlik. Selleks, et numbreid mõista, tuleb vaadata nende taha, tuleb teada arvude suhet taustsüsteemiga, mis samuti muutumatuna ei püsi. Kui kõiki asjaolusid arvestame, võib näiline edufakt paraku vahel kaduda.
Saavutused kohustavad
Tooksin välja kaks märksõna, millelt hinnang turvalisusele põhiliselt tekib. Esmalt mõiste “turvatunne”, mis hea tulemuse saavutamisel ilmselt kõige olulisem, kuid samas kõige keerulisemalt kaardistatavam näitaja. “Turvatunne” versus “hirmutunne” on iga inimese jaoks elukeskkonna hindamisel üks põhikomponente. Sooviks siia lisada veel ühe, eriti tänapäeval aktuaalse tunde teema.
Ühiskonnal ja ka meie ametkondadel lasub tõsine kohustus ohjata sellist nähtust nagu karistamatuse tunne. Seda nii tavakodanike kui ka turvalisuse ning julgeoleku eest vastutavate ametnike ridades.
Teiseks tooksin välja märksõna “usaldus”. Sisejulgeoleku ametkondade usaldusväärsuse kõrge protsent mitmetes küsitlustes annab meile aluse hinnata nende töö heaks.
Loodan, et optimistlik usaldusprotsent, mida küsitlused näitavad, ei loo turvalisuse eest vastutavates ametkondades mugavustunnet, või mis veelgi hullem, liigset enesekindlust, et hakata tegema asju, mis võivad sellesse usaldusse mõrasid lüüa. See, kuidas tänasel päeval vaadatakse üle ja selgitatakse päästekomandode paiknemist, on ilmselt kõige iseloomustavam näide. Mitte ainult ametkonna ja elanike, vaid ka kutseliste ja vabatahtlike päästjate vahelised usaldussidemed on vähemalt üheksas Eesti piirkonnas katki. Rohkem läbimõtlemist, mõistmist ja selgitamist on hilinenud nõuanne. On, millele mõelda ja millest õppida.
Elude päästmise tõsine teema
Teen ettepaneku mõelda päris tõsiselt, kas hiljaaegu käibele võetud ametkondlik mõiste “elupäästevõimekus” sobib meie keeleruumi. Paraku on sajad vabatahtlikud läbi selle sildistatud kui elupäästevõimetud. Kui siseminister annab üle elupäästemedaleid elupäästevõimetutele inimestele, on mõisted sassis.
Võtame aja maha ja mõtleme, kas mõiste sellisena kasutusse sobib. Minu arvates ei tohi sõna “elupääste” nõndaviisi ekspluateerida. Igas inimeses ja igas vabatahtlikus päästekomandos on elupäästevõimekus olemas. See ei saa lähtuda hingamisaparaadi omamisest või inimeste arvust. See lähtub inimesest enesest ning soovist aidata ligimest. Ja õnneks on seda viimast soovi Eesti inimesel piisavalt.
Lõpetuseks soovin toonitada, et Eestis väga armastatud väljendi “vaba inimene vabal maal” juurde kuulub lahutamatult ka mõiste “turvatunne” koos teadmisega, et sellesse panustamine on iga vaba inimese kohustus.
Üksnes äraootavalt nimetu, kuid loodetavasti põhjatu rahakotiga riigile otsa vaadates kaugele ei jõua ja turvatunnet ei loo.
i
MATI RAIDMA, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Reformierakond
