Põllumajanduse laialdane industrialiseerimine algas pärast teist maailmasõda. See protsess on põhjustanud märkimisväärseid muutusi nii meid ümbritsevas looduses kui tehiskeskkonnas. Lisaks kunstlikult deformeerunud maastikupildile, on saanud häiritud looduslik tasakaal, mida illustreerivad kuivendatud märgalad, maapinna pahupidi pööramine ja seejärgne tasandamine, hiiglaslikud niisutussüsteemid soojades maades, aina külluslikum kemikaalide lisamine väetistesse ja kahjuritõrje preparaatidesse.
Bioloogiline mitmekesisus väheneb
Lisaks veel uute tõugude aretamine, ebamääraste deformatsioonide esilekutsumine, organismide geneetiline muundamine. Nii toimub tegelikult algupäraste sortimentide süsteemne hävitamine. Laostavate tegutsemismaneeride tagajärjel kaovad tasahilju loomade elupaigad ja taimede kasvukohad. Teisisõnu: väheneb bioloogiline mitmekesisus.Vähe sellest: hävitatakse ka põhjaveevarusid ja mulda, reostatakse jõgesid. Tulemus on elusorganismide, kaasa arvatud inimene, mürgitamine.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kasvas plahvatuslikult globaalne transiit, võimaldades tohutu hulga toidu, eriti odava loomasööda laialikandmist üle maailma. Samas leidis aset farmitööst elatuvate talunike koondumine ühtsesse globaalsesse võrgustikku. Selliste arengute pahupooleks on olukord, kus tuhandeid kilomeetreid läbinud tooted on tihtilugu odavamadki kui kohalikud.
Kaugelt toodud toit on odavam
Põhjustena saab välja tuua järgmised asjaolud: mujalt sisse veetud kauba tootmiseks on kasutatud odavamat tööjõudu ja/või nende töötlemis- ning transpordikulud on finantseeritud teatud ulatuses eksportmaa toetuste näol. Importtoodete hinna määravad eeskätt kauba vahendajad, kes on ühtlasi peamisteks kasusaajateks. Kuna importtooted on oma olemuselt päritolumaa turujäägid, millest on tarvis rohkem või vähem tulusalt vabaneda, siis on nõudluse ja pakkumise vahekord hinnakujundusel teisejärguline.
Põhimõtteliselt toimib säärane kaugvedude süsteem ka ühe riigi piirides, mille puhul ühtedes piirkondades toimub tootmispindade ülekoormamine ja teistes eluolu väljasuretamine tulenevalt viimase piirkonna ressursside ekspluateerimisest ja sellega sõltuvuse loomisest teistest regioonidest. Väljasuretamine toimub nii majanduslikus, kultuurilises, hariduslikus kui geneetilises mõttes ja sellega kaasneb ääremaastumine, sest töökohad kaovad ja inimesed rändavad välja. Enamasti lähevad nad suurlinnadesse. Sealsetes kaubanduskeskustes on külluses mitmesuguseid turujääke. Ja et konkurents viib hinnad ka alla, siis ongi loodud ideaalsed tingimused tarbijaühiskonna õitsenguks, mille brändiks on ületarbimine.
Kirjeldatud kaugveomajandus mõjub inimeste eluolule negatiivselt. Produktide tootmiskohtades kaugveo transpordis on tihtipeale kurnavad töötingimustest, sealjuures lisandub kahjulik mõju neile, kes elavad transiiditeedel. Tervisega riskivad ka tarbijad, kes on sageli sunnitud sööma aina kauem seisnud toitu, mis on toodetud neist väga kaugel. See niinimetatud toit on reeglina valmistatud kemikaalide abil, et seda oleks võimalik kaugele vedada.
“Kõik, millest turg on huvitatud, on hind. Maitse ei ole üldjuhul kaalumist väärt aspekt,” on väitnud kodulindude tõuaretaja Hannes Schulz.
Viie sammu strateegia
Kaasajal vajame me jätkusuutlikke, paindlikke ja ressursiefektiivseid süsteeme. Selleks otstarbeks oleks sobilik rakendada niinimetatud viie sammu strateegiat, mis lahendaks nii inimkonna toiduga varustamise kui ka põllumajandusega seotud keskkonnaprobleemid. Need viis sammu oleksid järgmised.
Põllumajandusliku jalajälje edasise paisumise peatamine, senisest palju efektiivsem ümberkäimine ressurssidega, hektaripõhise toodangu maksimeerimine kemikaalivabal viisil modernse tehnika kaasabil seal, kus see on oma potentsiaalist madalamal tasemel ehk peaasjalikult arengumaades; nihe toitumises loomsete produktide tarbimise minimaliseerimise suunas, toidu raiskamise vähendamine. Kõigi esitatud sammude poole on vajalik püüelda üheaegselt ja kooskõlastatult. Ühekülgse lähenemisega pole piisav nimetatud probleeme lahendada, sealjuures on vaja hetkeolukorda objektiivselt hinnata.
Seda asjaolu on silmas peetud paljude teemakohaste dokumentaalfilmide loomisel. Näiteks film “Meie toidame maailma” räägib toidust globaliseerumise kontekstis, kalameestest, talunikest, kaugsõidu veoautojuhtidest ja võimukatest korporatsioonijuhtidest, kauba- ja rahavoogudest – puudusest külluse keskel. Tuvastamaks toidutööstuse olemust, on austria filmilooja Erwin Wagenhofer toonud meieni antud sektori tagamaad mitme Euroopa riigi ja Brasiilia näitel. Lisaks selgub, kuidas mitmes maailma piirkonnas valitsev näljahäda meiega seotud on.
Soovitame teil end taoliste dokumentaalidega kursis hoida ja miks mitte neid ka ise luua. Ärgem laskem end seejuures heidutada meediakanalitest, millede jaoks on sellised elulised küsimused nagu meie tänanegi teema liiga suur hüpe. Nemad hoiavad oma profiili algklasside tasemel, põhjuseks peavoolumeedia funktsioonist teenindada suurkorporatsioonide huve ja maailmavalitsejate agendasid, mida need nii-öelda müra tekitavad jüngrid isegi teadvustada ei pruugi.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Kaubandus- ja Arengukonverents (inglise keeles United Nations Conference on Trade and Development, UNCTAD) avaldas sellekuises raportis, et ainus viis toita ära maailma on regioonidepõhine mahepõllumajandus, mis loob tugevad kohaliku toidu süsteemid. Sealjuures peetakse vajalikuks üleminekut monokultuursetelt istandustelt iseseisvatele väikesemõõtmelistele tootmisviisidele ja permakultuuri viljelemisele. Kuid ka sellest meil ei räägita, sest tooraineekspordi tagamine Eestist ja muudest arengumaadest ning odava tööjõu tagamine suurkorporatsioonidele on tähtsam. Andkem igaüks oma panus selle õilsa eesmärgi saavutamiseks, kuid siis peab teadma, mida tahta.
i
TEELE LINK
