Tänavusuvine ilm põhjustab nurinat ja valmistab muretki. Jaanipäeval polnud ju väga viga ja selle järel jagus pea paar nädalat soojakraade, nii et leidus juba ka palavuse üle kurtjaid. Paraku oleme üsna kraaditundlikud: paarkümmend soojakraadi on meie arvates vähe, veerandsada ja paar peale aga juba paljudele liig…
Seitsmevennapäeva eel muutus taevas taas tujukaks ja kohati ettearvamatuks, aga kui objektiivne olla, siis pole vihmapäevad ju kuigi sagedased olnudki, kodunt kaugemale minnes peab lihtsalt varustuse poolest kõigeks valmis olema. Aga kas olete märganud, et kodunt välja, metsadesse ja raiesmikele on tänavu tublisti rohkem asja, kui oli kui mullu samal ajal? Maasikavälud punetavad jaanist saati ja sealt leiab veel praegugi üliküpseid marju. Mustikadki, mida üle mitme suve jälle külluses, kõlbavad juba põske, purki ja külma pista. Paistab, et metsvaarikarägastikud ei kuiva tänavu enne saagiandmist pruuniks, nagu aasta eest juhtus. Aias ja peenramaalgi kosub head ja paremat, mis virkadele perenaistele tegevust ja mõtteainet annab, kuidas kõike nutikamalt tarvitada-hoidistada.
Tõsi küll, peagi algab viljakoristus, mida vihmahood segada võivad, aga kui sajud tuuliste ja päikseliste päevadega vahelduvad, pole ehk hullu. Kas maksab meil praegu tõsimeeli mureks võtta kehvapoolset suveilma, kui Eestimaa farmidessegi on jõudnud seakatk? Või kui näiteks 9. juuli Maalehes jagati juhtnööre, kuhu pageda ja mida kaasa võtta pommirünnaku korral…?
