Ajal, mil kodumaisest toorainest ja omal maal valmistatud toidukraam järjest enam hinda läheb, on rõõm kuulda, et headel saagiaastatel küpsetatakse sai Eestimaal täielikult omamaisest nisust. Seda kinnitavad Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadurid, lisades, et ka ekspordiartiklina on meie saiavili ja sellest toodetav jahu nõutav kraam.
Eesti suurim jahutootja Tartu Mill sõlmis möödunud aastal Inglismaa ettevõttega Newcastle viieaastase lepingu, mille järgi 500 tonni Maarjamaalt pärit nisujahu iga kuu Briti turule rändab.
Arvestatava koguse nisu müüb välisriikidesse ka Tartumaa Rannu valla Pilsu talu peremees Madis Ajaots. 2010. aasta põllumehe tiitliga pärjatud mees kinnitas, et eelistab nisusortidest Jõgeva sordiaretusinstituudis aretatuid ja on muudegi põllukultuuride osas siinsete sortide fänn.
Tõsiasi, et väikesel Eestil midagi teistele riikidele müüa on, peaks kindlasti meie rahvuslikku uhkust kosutama. Põrmugi vähem tähtis pole aga seegi, et meie endi saiajahu siitsamast lähedalt, oma põldudelt tuleb.
Kunagi, mitte just väga ammu, väideti eesti rahvale, et saia eest peame olema tänulikud suurele Nõukogude kodumaale, sest saiavili toodavat meile Ukraina ääretutelt põldudelt. Tegelikult juhtus sageli, et palju kuldset Ukrainamaa nisu seal tööde korraldamatuse tõttu õigel ajal põllult koristamata jäi või lageda taeva all hiigelhunnikutes riknes. Eestimaale jõudis aga see oluline toidukraam suure kaarega hoopis Ameerikast.
29. jaanuar 2011
