Omariikluse aastapäeva künnisel küsitakse, kas me sellist Eesti Vabariiki olemegi soovinud. Küllap on vastuseid nii- ja naasuguseid, sest demokraatlikus, vaba sõna austavas ühiskonnas aktsepteeritakse erinevaid seisukohti. Ent ühes oleme siiski ühel meelel: me ei esita küsimust, kas me tahame oma riiki.
Tänavu tähistame Eesti Vabariigi 94. aastapäeva. Oma riigi olemasolu tähtsust ei ole võimalik väikerahva puhul üle hinnata, see annab meile vabad käed ise oma saatuse üle otsustada. Otsustada rahvuse elu ja surma üle – ei rohkem ega vähem.
Vahel paistab, et vabadus kõike ise otsustada ja kohustus vastutada on talumatult raske ning teinekord valuski. Ent see on tuhat korda parem, kui pea leplikult liiva alla peita ja loota, et meie eest kõik ära otsustatakse. Eesti rahvas oskab ja tahab olla iseseisev nii mõttelt kui teolt.
Veel kestab periood, mil Eesti Vabariigi elueast moodustab suurema osa okupatsioonivõimu all oldud aeg. Võõra võimu all oleme pidanud elama 94 aastast tervelt 51, seega on pidevat okupatsiooniaega olnud kaks korda kauem kui vaba riiki ühel perioodil.
Kas see fakt annab meile õiguse oodata, et meid eriliselt koheldaks, sest oleme ju palju kannatanud rahvas!?
Tark on seda siiski mitte loota ega nõuda. Me ju ei taha, et maailm näeks meis riiki, kes ennast täisväärtuslikuks ei pea ning kus elab rahvas, kes elab parema meelega minevikus ega taha mõelda eelkõige tulevikule. Vastupidi! Me peame olema rahvas, kes näitab teistele eeskuju, tõestab, et omariiklus on ka nii väikese rahvuse puhul võimalik ja me saame endaga hästi hakkama.
Head inimesed, oma riik on küll püha, see aga ei tähenda, et kõik selle kodanikud on pühakud. Oma riik on meie looming, millega päevast päeva tegeleme. Alati ei saa kõik õnnestuda ja ega meil olegi alati kõik hästi läinud, kuid kaaslase ebaõnne puhul ei tule mitte parastada, vaid võiks püüda teda aidata. Sest aidates teisi, aitame me ka ju iseennast.
Head Eesti Vabariigi aastapäeva!
i
AIVAR KOKK, riigikogu liige, IRL
