“Keemia ja kaugelt toodud toidu vastane olen ma kogu aeg olnud ja söögiks-joogiks seda eelistanud, mis peenral ja metsas kasvab, aga pärast Metsamoori talus käimist on mul poodi ikka väga vähe asja,” tunnistab Maarja-Magdaleenas asuva Kurepesa talu perenaine Ilme Roosmäe külalistele teed tassidesse kallates.
Jook, mis mitmest maarohust keedetud, lõhnab hullutavalt niigi, perenaine soovitab aga seda esialgu vaid meega magusaks tehtuna maitsta ja lisab siis purgist veel lusikatäie salapärast rohelist ollust juurde. “Ahhaa, aga proovi nüüd!” soovitab ta silmade särades. Tõepoolest, tee aroom ja maitse oleksid viimase komponendi lisamisega justkui ruumiliseks läinud, kui selline asi loodusseaduste järgi võimalik on. Sedasama hõrku teelisandit ja veel väga palju muud õppis Ilme just seal Võrumaal Karula rahvuspargis Irje Karjuse ehk Metsamoori Veetka talus valmistama. Ja kõike, mis ta seal juulikuu hakul kolme päeva jooksul nägi ja koges, on ta meelsasti nõus ka lehelugejatega jagama.
Õpiti töö käigus
Salapärane teelisand on viina peal laagerdunud taimetõmmis, millele suhkrusiirupit lisatud. Kõik ülejäänu, mis Kurepesa perenaise värvikirevate taimede-õitega kaunistatud laual maitsma meelitab, siitsamast maja tagant aiast või lähikonna metsast pärit. Praetud suvikõrvitsat ja rohelisekirjut salatit süües veereb jutt just sobivatel rööbastel.
3.-5. juulini peetud Metsamoori Naistelaagrist sai Ilme teada kord kuus ilmuvast ajalehest Tervendaja, mida ta järjekindlalt loeb.
“Olen palju taimeravi teemalisi raamatuid ostnud ja hoian end kursis, kuid üks asi on raamatust või lehest lugeda, teine asi õppida igapäevatöö käigus,” räägib energiast pakatav naine, kellel pole kahju kulutatud rahast ega ajast — pikk sõit tasus end mitmekordselt ära. „Mesilaste pidamisega alustasin hiljuti, varsti hakkan saunameesegusid ka tegema. Seepi keedan nüüd ise ja kasutan ainult seda, proovin taimevaipade punumist,” loetleb naine uusi tegemisi, milleks laager talle tõuke ja energia andis.
Tavapäraseid loenguid Irje Karjus laagrilistele ei pidanud, taimi ja nende raviomadusi õpiti tundma iga päev koos tegutsedes ja ise nende taimede toel elades.
“Päeva alustati hommikul taimeteega ja perenaise valmistatud pudruga. Teed ja salatid, milleks ise komponente korjasime, olid iga päev erinevad. Juhendaja andis ka soovitusi, mida salatiks korjata. Juurde käis õpetus, millist kasu üks või teine taim toob. Uue ja huvitavana jäi eriti meelde jutt nõgeseseemnetest, mille toel organismis kaltsiumi ja magneesiumi tasakaal püsib ja luuhõrenemist ei teki. Seemneid võib panna tee hulka, raputada pudrulisandiks. Ja neid tuleb kindlasti talveks varuks kuivatada.
Salatiks korjati näiteks vesiheina, naati, porgandipealseid, nõgeseid. Lõunatoiduks oli tavaliselt supp, ikka sellestsamast rohelisest kraamist, mis meie ümber igal pool kasvab: naat, nõges, malts,” räägib Ilme, kinnitades, et kuigi ta ise täielik taimetoitlane pole, ei tundnud ta laagripäevade jooksul lihast puudust ega kannatanud ka hetkegi tühja kõhtu. Väga maitses kõigile Metsamoori küpsetatud ahjusoe leib ja odrakarask.
Talud teevad koostööd
“Mis mulle väga sümpaatne oli — Irje Karjus on oma koolituseprogrammi ka naabertalud kaasanud, nii saavad nemadki suvi läbi tööd ja teenistust,” kiidab Ilme.
Käidi näiteks mesindustalus, mille peremees laagrilistele vastavaid teadmisi jagas.
Seene-Kivikoja perenaine, kes omapärase kujuga kive kogub, tunneb uskumatult paljusid seeni. Temalt said laagrilised teada, et söödavat seenekraami kasvab metsas ikka mitu ja mitu korda rohkem, kui võhik sealt patta ja pannile panemiseks koju tuua julgeb.
Põnev oli ka külaskäik 81-aastase kaanikasvataja Elmar Susi juurde, kes viiskümmend aastat nende pisut kõhedust tekitavate loomakestega tegelnud on. Saadi teada sedagi, et apteegi- ehk ravikaan võib igal abivajajal vaid isiklik olla. Veel tegi sensitiivivõimetega vanahärra laagrilistele selgeks, et kaan ei ole katse- ega mänguasi, tõsisema vajaduse puudusel teda tarvitada ei maksa.
Saunatalu oma vähemalt kümme leilihimulist mahutava suitsusaunaga oli Ilme sõnul tõeline lõõgastuspaik.
“Perenaise soovitusel korjasime endale enne sauna “Seitsme lille viha”. Kui muidu tuleb vihal kuivada lasta, siis selle kimbuga läksime sauna kohe. Seal võis olla kõike, mille vars nii tugev, et kerget vihtlemist kannatab: naistepuna, monardat, melissi, raudrohtu, puju.
Leili võttes tegime koos läbi ka saunaloitsu. Vasak käsi tuli panna kopsikusse, vette, mis hiljem kerisele läheb, ja öelda kuuldavalt välja oma soov. Kõik saunalised ütlesid selle peale: “Saagu nii!”, ja siis tuli vesi kerisele visata,” jutustab Ilme
Veel jäi talle saunas meelde ja silma tallahaamer ehk puuoksast lõigatud haamrikujuline tööriist, millega jalatald läbi koputada, et siseorganitele vastavaid tallapunkte ergutades oma tervist turgutada. Saunas määriti end sisse sobiva meeseguga ja mätsiti tervise tugevdamiseks kehale ka niisket savi. Kes puhastas sel moel näonahka, kes kattis kümmekonnaks minutiks valutama kippuva liigese.
“Nüüd käin metsas ringi, pea kuklas, ja otsin sobivaid oksi, millest haamrikesi teha,” räägib Ilme. Ka saviravi idee meeldib talle ja juba on tal nägemus, kuidas oma küla rahvastki savi abil tervist parandama õhutada. Savimaardla on teada ja esmaesitlus tuleb sügisesel külalaadal.
Meil võiks olla samamoodi!
Ilme unistab sellestki, et Maarja-Magdaleenas samasugune koostöö toimima hakkaks, nagu Metsamoor Lõuna-Eestis käivitanud on. “Keegi meist võiks teha näiteks neid saunahaamrikesi, teine valmistada meesegusid, kolmas punuda taimevaipu. Ja meie oma väikesel laadal kevadel ja sügisel saaksid inimesed oma toodangut müüa,” unistab alati uuele aldis naine.
“Irje Karjus teeb väga suurt ja vajalikku tööd, need päevad seal Võrumaa metsade keskel oli mulle parim puhkus sobivaimas elustiilis,” on Ilme siiani vaimustunud. Ta sai ka enda sõnul taas kinnitust elutõele, et peamine on soojus ja headus, mis kõigile hästi mõjub. Kui inimesed ise usuvad sellesse, mida teevad, siis on loodul hing sees.
„Kas te ikka teate, et saunavihtu on talvel hea hoida paberis või pappkastis, et ei tolmuks ega hingaks ära,” pärib taimetark lehetegijatele küllusliku aroomiga vihtlemisvahendeid kaasa pakkides, teise käega omatehtud seepi ja kurje vaime peletavaid iisopioksi ulatades.
“Teil ikka nõgest on või kuivatan teile seemneid?” pärib veel trepil.
On, muidugi on nõgest. Igaühel, kellel aed mitte teistele näitamiseks, vaid oma südamerõõmuks ja hingekosutuseks rajatud, on tänavusel hea rohukasvuga suvel ka mõned varred seda valusat, kuid tervist andvat taime aianurgas.
iii
KAIE NÕLVAK
