Möödunud neljapäeval Paduvere talumuuseumis spordiajakirjanik Tiit Lääne eestvedamisel peetud konverentsiga “Trikoloor ja kuningas jalgpall” tähistati Eesti lipu 125. ja Eesti jalgpalli 100. aastapäeva. Mõlema teema käsitlemine oli selles paigas asjakohane: Paduveres on sport, sealhulgas jalgpall ikka suure au sees olnud, küla äärele jäävas Läänemardi talus oli aga nõukogude okupatsiooni aastatel peidus sinimustvalge alglipp.
Eesti jalgpalli sajandipikkuses ajaloos on olnud mitmesuguseid aegu. Enne Teist maailmasõda oli see jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede sõnul Eestis spordiala nr 1. Osalt sellepärast, et selle harrastamiseks piisas meestest, pallist, muruväljakust ja väravatest (spordisaale oli tollal napilt ning siseujulad, jäähallid ja muu seesugune alles tulevikumuusika), osalt aga ka sellepärast, et jalgpalliväljakul kogevad nii mängijad kui ka pealtvaatajad tohutul hulgal erinevaid emotsioone.
„Kui jalgpalliväljakud hilissügisel tühjaks jäid, surid, piltlikult öeldes, välja ka ajalehtede spordinurgad,” ütles Indrek Schwede.
Jalgpalli sõjaeelset kuningapositsiooni arvestades on Schwede sõnul kurioosne see, kuidas sellest kogu maailmas väga populaarsest spordialast siinmail pärast sõda suisa „kerjus“ sai: Eesti jalgpallielu suri sisuliselt välja ja kui siin jalgpalli ka mängiti, siis tegid seda enamasti teisest rahvusest inimesed. Miks see nii läks, selle kohta pakkus Schwede välja kolm oletust. Üks võimalus on tema sõnul see, et nõukogude võimu esindajad pärssisid meelega siinse jalgpalli arengut, sest jalgpallivõistlustele oleks võinud koguneda palju rahvuslikult meelestatud inimesi, kes oleksid võinud seal meelt avaldama hakata. Teine võimalus on see, et siinsed spordijuhid panid enam rõhku Nõukogude Liidus vähelevinud üksikalade (allveeorienteerumine, vibulaskmine jne) arendamisele, sest neilt oli loota medaleid, mille valguses ka nende tööd kõrgemalt hinnati: jalgpalli alal terve nõukogude impeeriumiga konkureerides polnud edu ju loota.
Kolmanda võimaluse juhatas Schwedele kätte jalgpallifanaatik Taivo Uibo, kelle arvates hakkasid eestlased pärast sõda jalgpallist, aga ka poksist ja jäähokist tagasi tõmbuma, kuna nad püüdsid vältida füüsilist kontakti venelastega: need kolm ala olid siinsete venelaste hulgas väga populaarsed, füüsiline kontakt vastasega on nende kõigi puhul aga vältimatu.
Jalgpall ja vabadus
„Riigi ilma ühegi pauguta ära andmine ja massirepressioonid olid eestlaste eneseteadvusele jätnud ränga jälje, venelased olid aga sõja võitmisest enesekindlust juurde saanud,” ütles Indrek Schwede.
Ükskõik missugune oletustest õige on, igatahes kujunes Eestis pärast sõda hoiak, et jalgpall on „nende“ mäng, meie mängime intelligentsemaid mänge, nagu korvpall jms. Nüüdseks meie hulgast lahkunud ajaloolase Sulev Vahtre käest kuulis Schwede, et nõukogude ajal Käärikul isekeskis jalgpalli toginud professorid olid naljatamisi öelnud, et Eesti ei saa vabaks enne, kui eesti poisid jälle jalgpalli mängima hakkavad. Nali naljaks, aga enam-vähem nii see läkski: Lõvide noortemeeskonna säravatele võitudele 1987. ja 1988. aasta Helsingi Cup’il järgneski peatselt Eesti vabanemine.
Tänu sellele, et nõukogude okupatsiooni ajal Eestis süsteemne jalgpallielu ei toiminud, jõudis jalgpall Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku sõnul taasiseseisvunud Eesti vabariiki n-ö pühas seisundis — kandes sõjaeelse Eesti Vabariigi aegseid ideaale ja väärtusi.
„Erinevalt paljudest teistest elualadest, on jalgpall need ideaalid ja väärtused ka säilitada suutnud ega ole ummisjalu kaasa tormanud kapitalismile omase pragmaatilisusega,” ütles Pohlak. „Loodan, et need ideaalid ja väärtused jäävad püsima ka Eesti jalgpalli teisel sajandil.
Korstnajala all
Ajaloolane, diplomaat ja poliitik Mart Helme meenutas, et ka tema ema ei tahtnud teda hästi jalgpalliväljakule lubada, sest seal oli oht haiget saada. Haiget saamata ja paljudest headest asjadest loobumata pole aga võimalik kaitsta meile olulisi väärtusi.
„Kui me ei õpi igaüks oma personaalsel tasandil väikesi ohvreid tooma ja kui me oma mugavust ja heaolu silmas pidades ka edaspidi oma peredesse nii vähe lapsi muretseme, siis võib sinimustvalge meil Pika Hermanni tornis lehvida küll, aga selle tähendus on hoopis teine, sest selle all räägitakse hoopis võõrast keelt.”
Tiit Lääne sõnul on Eesti jalgpall ja sinimustvalge koos saavutanud nii säravaid võite kui ka kandnud raskeid kaotusi, trotsinud okupatsiooniaastaid ja aidanud leida oma kohta muutuvas maailmas. Konverentsil meenutas Tiit Lääne pikemalt Läänemardi talust pärit õigusteadlast Karl Auna, kes Eesti Üliõpilaste Seltsi esimehena 1940. aastal Eesti Rahva Muuseumis seisnud sinimustvalge alglipu dublikaadi vastu vahetas ning originaali oma kodutalu poolvalmis elumaja korstnajala alla peitis, kust see alles 1991. aastal välja võeti.
„Lipu asukohta teadsid peale sõja ajal pagulusse siirdunud Karl Auna vaid paar inimest,” ütles Tiit Lääne. „Üks neist — praost Harald Tammur — sõitis 1960. aastatel Läänemardilt mööda, pildistas sealset eluhoonet ja saatis fotod Kanadasse Karl Aunale, kes, nähes piltidelt, et maja alles ja korstnad püsti, võis kergemalt hingata, sest lipp pidi siis ju endiselt alles olema.
Riigikogu liige Trivimi Velliste andis aga ülevaate Eesti lipu ajaloost. Tema sõnul on meie sinimustvalge lipp olnud kaks kolmandikku oma eluajast siinsete ametlike võimude poolt kas suisa keelatud või vähemasti mitte soositud.
„Heisakem siis nüüd, mil me seda jälle teha tohime, sinimustvalge alati, kui selleks põhjust on,” ütles Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste.
Konverentsi lõppedes peeti Pere-Reinu talu jalgpalliväljakul vihmale vaatamata maha sõpruskohtumine Vaimastvere SK Illi ja Eesti Jalgpalli Liidu meeskonna vahel, mille kohalikud vutimehed võitsid 6:1.
RIINA MÄGI
