Kolmapäeval, 27. märtsil saab Eesti teine iseseisvusaeg vanemaks kui meie esimene iseseisvusaeg. Eks see ole muidugi igaühe enda asi, kui tähtsaks ta seda päeva peab, ent igal juhul paneb see verstapost mõtlema. Mõtlema sellele, kui nooruke on meie tegelik iseseisvus: kokku vähem kui siinkirjutajal eluaastaid. Ja mina pean end veel väga nooreks meheks.
Poliitiline olukord on suuresti kaasa aidanud
Olgu siis aastad 1918–1920 või alates 1991 – mõlemale ajale on iseloomulik tõsiasi, et meist ida pool on lokanud nõrkus ja kaos, meist läänes olnud enam kindlust.
Lisaks meie omaenda tahtele, on nende hetkede poliitiline olukord see, mis meie iseseisvusele suuresti kaasa on aidanud. Seetõttu on tänases olukorras, mil Venemaal on aina jõulisemalt kuulda impeeriumi taastamise nostalgiat ning Nõukogude Liidu lagunemist peetakse 20. sajandi suurimaks katastroofiks, ääretult lühinägelik Euroopa Liidu käekäiku kuidagi irisevalt ja põlastavalt suhtuda.
Meie huvi saab olla üks: see, et Euroopa Liit oleks tugev ja koostöövõimeline, suudaks oma sisemised probleemid ületada ning et see raskesti saavutatud kooslus mingil juhul ei laguneks. Eestis peaks ju ometi elama mälestus esimese ja teise maailmasõja veristest kaevikutest, sellega kaasnenud inimohvritest. Ei möödu nädalatki, mil eridemineerijad tollest ajast pärit lahingumoona, olgu maal või merel, ei likvideeriks, tuletades meile ikka ja jälle neid aegu meelde.
Aruka mehe arukad hoiatused
Väga lugupeetud Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker viitas oma hiljutises intervjuus Saksa tippväljaandele Der Spiegel* võimalikule sõjaohule Euroopas. Eelkõige pidas ta siinkohal silmas suurenenud euroskeptitsismi Euroopa Liidu lõunapoolsetes riikides. Need on arukalt mehelt tulnud arukad hoiatused.
Suurte probleemide lahendamise kõrval – olgu näitena toodud Küpros – tegeleb Euroopa Liit praegu oma tuleviku planeerimisega ning on seadnud endale eesmärgi, milline tahetakse välja näha aastal 2020. Teisisõnu: meie ühine eesmärk on, et see kooslus oleks majanduslikult ja sotsiaalselt tugev, head haridust ja häid töökohti pakkuv. Selle nimel käivad ka arutelud meie ühise rahakoti üle.
Juba tänasedki märgid sellest, et Eestil on võimalik järgmisel seitsmel aastal oma elu arendada ligi 6 miljardi Euroopast tuleva euro eest – olgu põllumajanduses, regionaal-, haridus- ja teaduselus või mujal – on väga positiivsed. Olgu rõhutatud, et meie endi panus sellesse samasse ühiskassase on samal perioodil ligi 1,4 miljardit eurot ehk üle nelja korra väiksem. Meie asi on, kuidas seda võimalust hästi kasutada.
Rasked kompromissid
Muidugi on need töised läbirääkimised. Keegi pole ometi arvanud, et 27 liikmesriigi ühte jalga sammuma seadmine peaks olema lihtne ülesanne. Näiteks ainuüksi põllumajanduspoliitikat puudutavatesse seadustesse tegi europarlament 8000 muudatusettepanekut, mis kõik läbiarutamist vajasid. Aga küll need asjad mõistlikult läbi räägitakse, selles ma ei kahtle. Sest ka minu kolleegide hulgas europarlamendis (ja meid on 754!) on kindlasti valdav soov arendada ühtset Euroopat ning hoida meie regioonis stabiilsust ja tasakaalu.
Eks Euroopa Liidul on oma tähendus igale liikmesriigile eraldi. Põhjus, miks on euroliit tähtis näiteks Maltale ja Portugalile, ei pruugi olla sama, miks see on oluline Eestile, Lätile, Leedule. Meie esimene huvi selles suures koosluses osaledes on saada suuremat tuge meie iseolemisele, isegi kui selle nimel tuleb teha kompromisse. Liitu kuulumisega kaasnevad võimalused investeerida meie eluolu parandamiseks on selle koostöö oluline, ent mitte tähtsaim asjaolu.
Loodan, et mu arutluskäik on arusaadav, ent samas tundub, et aeg-ajalt tuleb seda lihtsatki tõde meelde tuletada.
Jean-Claude Junckeri intervjuud on võimalik lugeda aadressil http://www.spiegel.de/international/europe/spiegel-interview-with-luxembourg-prime-minister-juncker-a-888021.html.
i
IVARI PADAR, Euroopa Parlamendi liige
