Mehises asutuses saavad naised samuti hakkama

Mõeldes politseinikule, viirastub enamusele pilt musklites suurest tugevast mehest. Aga meie oleme ka ju siin – samamoodi musklis, aga hoopis naised!
Nii mõnigi õrnema soo esindaja läheb politseikooli teadmisega, et temast saab suur tugev naispolitseinik. Teiste politseinikeks pürgijate kõrval tundub aga mõte pelgast musklite kasvatamisest kummaline. Politseitöö ei tähenda ju enesekehtestamist muskli ümbermõõduga, vaid ikka läbi mõttemaailma ja tegude.
Naisena, kes ei karda pingelisi olukordi, hindasin oma sobivust politseiniku tööpostile heaks. Isegi, kui olen 171 cm pikk, suudan end telemastipikkuste meeste kõrval kehtestada ja öelda, mida mõtlen. Mulle meeldib see – jääda mehises ametis naiseks ja näidata teistelegi, et ma tõesti tahan ja saan hakkama ükskõik millega.
Politseitöös valmistab mulle tihti rõõmu tunne, kuidas meeskolleegid meid õigupoolest hoida püüavad. Sugu kui selline ei ole mõistagi politseitöös puuduseks või eeliseks, aga omamoodi hea tunne on, kui ürginstinktile alluvad mehed igal ajahetkel enda kõrval seisvat naist hoida ja kaitsta püüavad. Ja seda isegi, kui naise vööl ripub gaas, käerauad, nui ja püstol.
Taoline meeldejäänud seik pärineb mul näiteks ühelt väljakutselt Põltsamaale. Agressiivne mees ähvardas oma naist ja vehkis enda tõsiseltvõetavuse kinnitamiseks ka pisut kirvega. Kui sündmuskohale jõudsime, oli maja ümber haudvaikus. Naine, kes politsei saabumist õuel ootas rääkis, et mees on ülakorrusel. Võtsime paarimehega sammud trepi suunas, kui äkki ta mul käest haaras ja trepist eemale tõmbas. “Mina lähen ees. Igaks juhuks,” kostus resoluutne hoiak.
“Naistel pidavat ju eesõigus olema, või mis?” kostsin vastu ja trügisin end trepist üles.
See hetk näitas mulle, et isegi, kui oled ettevalmistusega politseinik nagu iga teine, ei saa ükski mees selle vastu, et ohuolukorras natukenegi kõrvalseisvat naist kaitsta. Kirvemees sai kinni peetud ja samas ei ole meil paarimehega ka ühtki sarnast olukorda töös ette tulnud, kus ta naiste eesõiguse vastu enam eksiks.
Politseitöö algusaastatel juhtusin ka siit-sealt kuulma, et naiste tööks on kodus lapsi kasvatada, süüa teha ja koristada. Saavad naised ikka sellise raske ametiga hakkama? Selline jutt pani mind veelgi enam oma võimeid tõestama. Miks ei võiks naised teha mehiseid töid ja vastupidi? Pelgast arvamisest, et see on “meeste töö” ei piisa, et naistel katsetamist ja õnnestumist keelata. Oma viie tööaasta vältel politseis olen seda naispolitseinike tööst näinud – õnnestub igaüks, kes vähegi tahab ja püüab.
See viis aastat on teisigi juhtumisi toonud. Meenub, kuidas väljakutsel küsis üks kiirabitöötaja, et pikalt ma juba siis ka politseis töötanud olen? Ütlesin, et viis aastat. Tema pilk mõõtis mind seepeale varbast peanupuni, kuniks ta uuesti päris: “On sul seal vööl ka päris relv või?”
Naer tahtis kurgust üles hüpata. Peaks minul siis kui naispolitseinikul vööpeal mõni veepüstol seisma?
Politseitöö ongi ohtlik, stressirohke ja kriisiolukordades head pead ja valmisolekut nõudev, aga sobib nii naistele kui meestele, kes oskavad ja tahavad teisi aidata.

RIIN TAMM, Jõgeva patrullpolitseinik

blog comments powered by Disqus