November on hingedekuu. Siis mõtlevad kõik eestlased oma esivanematele, süütavad kalmistutel küünlaid ja paljud astuvad ka kirikust läbi. Kirikuaasta lõpeb homme surnutepühaga, Vooremaa käis vaatamas, kuidas elab üks keskmine eesti luterlik kogudus.
Torma koguduse hingekarjane Mehis Pupart alustab ringkäiku pastoraadis. Näitab külalistetube, mis asuvad majatiivas, kus vanasti oli kirikumõisa köök. “Köögi kõrval kahes ruumis elasid mõisa teenijad, praegu võtame siin turiste vastu. Vald on kogudusele selleks tegevusloa andnud, aga tuleb tunnistada, et turiste käib siin ääretult vähe, sest oleme peateest kõrval,” selgitab pastor.
Keskmine eesti luteri kogudus
Pastoraadis toimuvad laste- ja noortelaagrid, siin ööbivad külalised Soome sõpruskogudustest ja Eestist ning kui toimub kiriku või kihelkonna aastapäeva tähistamine, kuldleeripüha, ülestõusmispüha ja teised pidulikumad sündmused, ollakse siin suurema seltskonnaga koos kohvilaua taga juttu ajamas. EELK Torma kogudusel on Soomes kaks sõpruskogudust: Helsingi lähistel asuv Pakila. kogudus ja Oravaisi soomerootslaste kogudus.
2003. aastal valminud külalistetoad saidki Tormas valmis Soome sõprade abiga. Samamoodi sai 2000. aastate alguses pastoraadihoone uue plekk-katuse ja nii sai see katus nüüd ka värvitud.
“Soome sõbrad on meid palju toetanud,” kinnitab Pupart. “Kindlasti soovivad nemadki, et me kunagi ise jalad alla saaksime. See aga eeldab kõige muu juures koguduseliikmete ja selle paigaga seotud elanike ohvrimeelsust ja tahet toetada oma kirikut ja kogudust. Oleme keskmine eesti luteri kogudus, kus on umbes 170 liiget. Hingi on meil muidugi rohkem, nii 900 ringis.”
Täieõiguslikud koguduseliikmed on need, kes on ristitud, leeriõnnistuse saanud ning aastas oma kirikumaksu tasunud ja vähemalt korra aastas armulaual käinud. Samas peetakse koguduse “hingedeks” ehk liikmeteks kõiki, kes siin kunagi ristitud ja leeritatud on. Kõigi nende eest palvetatakse igal pühapäeval koguduse jumalateenistusel.
“Pühapäevasest jumalateenistusest võtab osa keskmiselt tosin inimest”, ütleb õpetaja Pupart. Arvukamalt käiakse kirikus ikka suuremate pühade ajal. Jõulupühad, esimene ülestõusmispüha, esimene nelipüha, kalmistupüha, lõikustänupüha ja surnute mälestuspüha toovad tavalisest enam inimesi kirikusse. Päris täis on Torma kirik õpetaja kinnitusel vaid jõululaupäeval. Aasta kõige rahvarohkem püha on surnuaiapüha, mida peetakse jaanipäeva paiku. Ligi paar tuhat inimest tuleb siis Torma kalmistule oma lähedaste haudadele ja kohtuma oma sugulastega ning tuttavatega. Samas mälestavad paljud oma lahkunuid. Siin tunnetatakse oma juuri ja seotust esivanematega.
Traditsiooniliselt esineb Torma kirikus jõululaupäeval ja esimesel ülestõusmispühal Kaitseliidu Jõgeva Maleva ja Torma valla ühendatud puhkpilliorkester.
Jaan Muru mäletatakse tänaseni
Homme on kirikuaasta viimane pühapäev — surnutepüha. Inimesed kogunevad kodukihelkonna kirikusse mälestama oma lahkunuid. Nagu suvisel kalmistupühalgi, loeb õpetaja kantslist nimed ette ja peab mälestamispalve.
Mehis Pupart on Tormas õpetajaametis olnud natuke enam kui kaks aastat, kuid ajaloolasena on ta selle koguduse ajaloo endale hästi selgeks teinud. Kirikla on osaliselt kui muuseum, seintel on palju pilte. “Siin on foto 20. augustist 1967, mil peeti koguduse 200 aasta juubelit. Siin on näha tollane õpetaja Jaan Muru ja tollane peapiiskop Jaan Kiivit vanem jutlust pidamas,” näitab Pupart neljakümne aasta taguseid tegijaid kui vanu tuttavaid.
“Koguduse naispere kudus sel puhul kangastelgedel suure vaiba, mis ulatus kiriku peauksest kuni altarini välja. Jaan Muru kirjutas raamatugi sellest, kuidas Tormas vaipa kooti. Koguduses oli tollal veel 2000 liikmeannetajat,” jutustab Mehis Pupart ajalugu nii elavalt, nagu oleks ta ise neist sündmustest osa võtnud, mis aga tema vanust arvestades on välistatud.
“Osa sellest vaibast on nüüd siin, ikka kasutusel,” osutab ta põrandale. Õpetaja Puparti jaoks on igal esemel oma ajalugu ja nii omandavad ka kõige argisemana näivad asjad Torma kiriklas erilise tähenduse.
“Möödunud aasta augustis pidasime siin õpetaja Jaan Muru (01.12.1900-25.07.1987) 20. surma-aastapäeva. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist oli Muru 1929-1941 Kursis õpetaja. Ta kündis seal hobusega põldu ja rahvas austas teda. 1941-1945 oli Tartu Peetri koguduse teise pihtkonna õpetaja ja 1942-1944 Tartu Maarja koguduse hooldajaõpetaja. 1939.a. kaitses teoloogiamagistri kraadi ning 1943-1944 luges Tartus Usuteaduse Instituudis tegeliku usuteaduse aineid. Sõja ajal käis Jaan Muru abikaasaga koos Tartu haiglas abistamas Saksa sõjaväes võidelnud eesti sõdureid. Peetri koguduse liikmed kudusid sõduritele sokke ja kindaid, korraldati haigla külastamisi, pühadekingitusi ja varustamist hügieenitarvete, paberosside ja toiduainetega. Pakuti vaimulikku teenindamist, meelelahutust ja korjati rahalisi annetusi. 1944. aastal, kui Nõukogude väed lähenesid Tartule, nõudsid Saksa sõjaväevõimud Peetri kiriku torni lammutamist või madalamaks ehitamist, kuid koguduse nõukogu keeldus sellest. Kuid haavatud eesti sõjameeste abistamise pärast pidi Jaan Muru end 1945-1951 ühe Tartu Peetri koguduse vanema kodus pööningukambris varjama. Kuid ta avastati ja 1951-1955 viibis vangilaagris. Vangilaagris oli ka tema abikaasa Lydia ja nende tütart Reeta kasvatas sel ajal Jaan Muru õde.
Jaan Muru jäi sirge seljaga meheks ja nõudis pärast amnestiat ja vangilaagrist vabanemist enda rehabiliteerimist ja Tartu Peetri koguduse teise pihtkonna õpetaja ametisse ennistamist, kuid tol ajal jäi see tulutuks. Peale laagrist vabanemist pidi Jaan Muru Paistu ja Kõpu koguduse õpetajana (1957-1964) tagakiusamist kannatama,” jutustab Pupart.
1964-1983 oli Jaan Muru 19 aastat järjest Torma koguduse õpetaja. Tema ajal sai kirik uue, praeguse katuse. Teda mäletatakse siin kui isalikku, rahulikku ja tasakaalukat meest, kelles oli palju armastust. Tema juurde võis igal ajal oma murega pöörduda. Jaan Muru ja tema abikaasa viimased eluaastad möödusid Tartus tütre juures.
Õpetaja Jaan Muru oli ka kirjamees. 1940. a ilmus Tartus tema “Leeriõpetuse käsiraamat”. Käsikirjas on olemas tema “Vangi mõtted kümnest käsust” ja “Vangi mõtted Meie Isa palvest”, jutlused, luuletused ja muudki. Tema looming ootab alles avastamist.
Põhikooli lõpetanu pole leeriks valmis
Oleme järjega talvekirikusse jõudnud. Pupart jätkab: “Illar Hallaste Torma koguduse õpetajaks olemise ajal (1983-1988) oli siin 400 liiget. Alguses olid pastoraadi kantselei, talvekirik ja praegused külalisteruumid Torma sovhoosi käes ja seal elasid sovhoosi tööliste pered. Hallaste pöördus 1980. aastate teisel poolel, nn “perestroika” ajal Torma sovhoosi direktori Juhan Telgmaa poole ja küsis, kas kogudusel oleks võimalik need ruumid tagasi saada. Direktor oli nõus, aga loa pidi andma ka põllumajandus- ministeerium. Hallaste käis isiklikult ministeeriumis, kust talle samuti vastu tuldi. Nii sai kogudus sovhoosi käest oma ajaloolise hoone tagasi.” Seejärel tehti pastoraadi kantseleis, talvekirikus ja eelmises õpetaja vastuvõturuumis põhjalik remont.
Praegune Torma kogudus on küllalt eakas: liikmete keskmine vanus on kuuekümnete keskel. Homme lõppeva kirikuaasta üks tähtsamatest sündmustest Torma kirikus oli õpetaja Mehis Puparti kinnitusel kuldleeripüha 6. juulil, kui kohal oli 14 kuldleerilast ja kirikus viibis ligi poolteistsada inimest, enamik neist kuldleerilaste omaksed ja tuttavad. Seda sündmust peetakse lähedaste keskel oluliseks ja see juhib ka nooremate pilgud esivanemate usu poole.
30. augustil oli Tormas leeri- ehk konfirmatsioonipüha, kus tänavu sai leeriõnnistuse 7 leerilast.
“Maakoguduse kohta on seitse tänapäeval hea arv. Kuigi põhikooliõpilane võiks juba 15-aastaselt leeri tulla, paistab, et ei olda selleks valmis,” räägib hingekarjane. “Nendest, kes tänavu leeris käisid, olid kuus nooremad inimesed, aastates kuni 25 ja kõik kunagi siin pühapäevakoolis käinud. Kõige noorem oli 15-aastane ja üks keskealine käis leeris eraviisiliselt. Lisaks oli veel üks, kes läbis eraviisiliselt kogu leerikursuse ja ütles, et mõtleb veel ja tuleb leeriõnnistamisele, kui on selleks valmis.
Esivanemaid austatakse Tormas sügavalt
Hingedepäeval, 2. novembril oli kirikus rohkem inimesi kui tavaliselt pühapäeval ja vähemalt pooled kirikulised olid õpetaja sõnul tulnud Torma kalmistult. Jumalateenistusel käsitleti ka hingedeaja teemat. “Terve päev nägin, kui palju autosid sõitis surnuaia värava juurde, õhtul oli kalmistu nagu tuledemeri, seal põles peaaegu samapalju küünlaid kui jõuluajal!” rõõmustab õpetaja. Õpetaja Eenok Haamer kõneles kunagi usuteaduse üliõpilastele, et eesti rahvausundis käsitleti surma kui astumist uue hoone lävepakule. Sealt on tulnud ka meie haudade kaunistamise komme. Usuti et lahkunul on eriline side paigaga, kuhu ta on maetud. Esivanemate sügav austamine on siinkandis silmatorkav. Üks Torma mees ütles mulle, et hingede- ja advendiaeg on tema jaoks isegi hardamad ja pidulikumad kui jõulud,” tunnistab pastor.
“Inimeste mõtted liiguvad hingedeajal sügavamalt, seda aega ja neid kombeid võetakse tõsiselt. Siin pastoraadihoones ma hingedeajal küll midagi teistsugust ei ole täheldanud. Tunnen, et kogu see maja on täis erilist ajaloo hõngu,” räägib Saaremaalt pärit Mehis Pupart, kellel endal Torma kalmistul sugulasi pole. Õpetaja süütab hingedepäeval ja surnutepühal küünlad Torma endiste pastorite kalmudel.
Torma vallas on kombeks, et esimesel advendil süütab kohalik pastor Sadalas, Vaiatus ja Tormas advendiküünlal tule ja õnnistab seda. Sõna võtavad pastor, vallavanem, vallavolikogu esimees jt. Esinevad kohalikud isetegevuslased.
Matuseid rohkem kui ristseid
Need inimesed, kes pole leeris käinud, ei teagi ehk, et kirikuaasta lõpeb surnute mälestuspühaga novembri lõpus.
Kirikuaasta erinevatel aegadel on kirikus ka eri värvi altarikatted, millel kõigil on oma tähendused. Näiteks lilla on patukahetsuse ja paastu värv, valge väljendab pidulikkust ja puhtust, punane on usutunnistajate ja must leina värv. Enamuse aastast aga domineerivad kirikutes rohelised altarikatted, mis on elu ja lootuse värv.
Tormas toimub jumalateenistus igal pühapäeval kell 11, kuid teistel päevadel pastoril kindlaid vastuvõtuaegu pole. “Kui kahe aasta eest siia õpetajaks tulin, siis arvasin, et kuulutan välja kindla vastuvõtupäeva ja -aja, aga teadjamad ütlesid, et nii siia ei tulda,” räägib Pupart ja lisab, et teda saab alati telefoniga kätte. Võib ka uksekella helistada.
Alati võib tulla Torma pastoraati õpetajaga rääkima. Ka siis, kui midagi vaja ega viga ei ole. “Loomulikult oleks mul hea meel, kui käidaks rohkem,” kinnitab õpetaja, kuid ütleb mõistvalt, et pastoraat ja kirik asuvad poolteist kilomeetrit Torma alevikust eemal ja inimestel ei ole kerge kohale tulla. “Samas olen märganud, et rohkem saab inimestega jutule alevikus ringi liikudes, näiteks kaupluses käies,” ütleb Pupart, kes mõistab ka, et nõukogude okupatsiooni ajal jõudsid inimesed kirikust võõrduda. “Peangi kommunistliku võimu suurimaks saavutuseks seda, et suudeti inimesed kirikust ja usust eemale viia,” tõdeb pastor.
“Kui on vaja matust korraldada, siis ikka tullakse. Ma vestlen leinajatega, räägime lahkunust ja lepime kokku matusetalituse suhtes. Kirikuseaduse põhjal on inimesel kristlikule matusele õigus siis, kui ta on ristitud ja leeris käinud. Samas oleme arvestanud oma rahva ajalooga ja saatusega ning sellest ajast, kui tuli taasärkamise aeg ja Eesti Vabariik, on paljudes kogudustes kujunenud, et soovi korral maetakse kristlikult peaaegu kõiki. Arvan, et see on õige. Lahkunu on läinud, tema on juba rahus, aga kirik saab olla toeks lähedastele,” selgitab õpetaja.
Möödunud kirikuaastal oli Tormas 24 matust ja ainult kuus ristimist. Puparti sõnul pole kuus ristimist halb näitaja, sest Eestis on kogudusi, kus neid on veelgi vähem. “Sünnipäevale tulevad vähesed kutsuma, vaid üksikud vanemad ustavad kirikuliikmed kutsuvad pastori koju sünnipäevale. Vanem põlvkond, kes on kiriklikus traditsioonis üles kasvanud, on hakanud ära kaduma.
Hingedeajal ka unustatud usupuhastuspüha
Võrdlemisi suur on inimeste huvi oma sugupuu vastu. Just seetõttu võtavad paljud kogudusega ühendust. Nad soovivad andmeid, helistavad või meilivad ja küsivad oma esivanemate kohta,” räägib Pupart ja näitab pakse personaalraamatuid, kus kirjas tormalaste sünnid, ristimised, laulatused ja matused. Õpetaja sõnul on kõik need raamatud mikrofilmidel olemas ka Tartus Ajalooarhiivis, kuid internetti ei ole jõutud neid veel üles panna.
Doktor Martin Lutheri sünnipäev on mardipäeval, 10. novembril, kuid kõneldakse temast rohkem usupuhastuspühal, mis langeb 31. oktoobrile.
“Dr. Martin Luther elas 16. sajandil ja rõhutas kristlase vabadust. Ta vabastas inimesed käsutegudest ja rõhutas, et õndsaks saab vaid usust Jumala armu läbi. Tema põhimõte oli, et inimesed peavad saama pühakirja lugeda oma emakeeles ja nii hakkasid tekkima laiapõhjalised rahvakoolid. Õpiti lugema pühakirja ja laulma lauluraamatutest, ühtlasi õpiti kirjutamist. Tänu luterlikule kirikule saime haritud rahvaks,” mõtiskleb Pupart.
“Kristlase jõuallikaks on osadus teiste kristlastega, Jumala Sõna lugemine ja palve,” loetleb Pupart. “Uue ja vana jumalateenistuse korraga on meil Tartu praostkonnas nii, kuidas pastorid ise valinud on. Paljud kogudused kasutavad vana harjumuspärast korda. Torma koguduse praeguse jumalateenistuse korra seadis sisse eelmine õpetaja Jaan Nuga ja selles on nii vana kui uue korra elemente ja mina ei hakanud siia tulles enam midagi muutma,” ütleb Pupart ja selgitab, et peamine erinevus on see, et usutunnistust loetakse pärast jutlust.
Kui varem oli üldlevinud, et armulaual käidi aastas kaks korda, siis viimasel ajal on paljudes kirikutes tekkinud komme käia armulaual igal pühapäeval.
“Igaüks toimigu, kuidas ise tunneb,” kinnitab Pupart. “Inimene, kes võtab armulauda tõsiselt, saab sellest uut jõudu usus edasi elamiseks. Vaimulik ei suudaks aga oma ametit pidadagi, kui ta armulaual ei käiks.”
Torma otsib organisti
“See on Jumala arm, et koguduses on tublisid töötegijaid ja siinne lastetöö on üle 10 aasta püsinud. Pühapäevakoolis alustas sel aastal üheksa last ja nendega tegeleb õpetaja Tiina Kattel,” räägib Pupart.
Torma kogudusel pole hetkel oma organisti, ometi oleks teda jumalateenistusel väga tarvis. Mõistagi on valdavalt vanematest inimestest koosneva väikese maakoguduse rahalised võimalused piiratud, mis tähendab, et kaugemalt kohale sõitvale organistile ei suudetaks maksta rohkem kui bensiiniraha.
Kõigile raskustele vaatamata on koguduse elus kindlasti palju seda, mis teeb rõõmu. “Olen mõelnud, et seda ei olegi nii vähe, kui meil on rahu südames ja rõõmus meel. Ma mõtlen rahu, mis ei sõltu välistest olukordadest ja tuleb Jumalalt. Kui anname end Jumala kätte, võib tema kõik heaks pöörata. Usk ja kirik on aidanud meid ka rahvana püsima jääda,” on pastor veendunud.
JAANIKA KRESSA
