Tegemist on juba neljanda kirikuga Tormas ja see on ehitatud rahvavalgustaja pastor Johann Georg Eiseni ajal, tänu Katariina II-le.
?Esimest korda mainitakse Tormas 1319. aastal Capstvere kivikirikut, mis hävis arvatavasti Liivi sõjas. 1643. aastal rajati teine, puukirik, mis hävis oletatavalt Vene-Rootsi sõjas. 1671. aastal sai valmis kolmas, puukirik.
Eisen oli Torma pastor aastatel 1745-1775, ta rajas siin ka viljapuukooli ja tegeles köögiviljade kuivatamise ja säilitamisega. Eisen edendas ka arstiteadust, propageeris rõugete ja kuppude panekut, edendas kirjaoskust ja võitles pärisorjuse vastu,? räägib praegune õpetaja Mehis Pupart.
Kolm kohalikku valgustajat
Pupart võrdleb Johan Georg Eisenit tema kaasaegsete ? Põltsamaa õpetaja August Wilhelm Hupeli ja Tartus tegutsenud õpetlase Friedrich Konrad Gadebuschiga, pidades kolme meest 18. sajandi Liivimaa suurimateks rahvavalgustajateks.
Eisen seisnud Torma õpetajana hea selle eest, et mindaks üle teorendilt raharendile. Ta väitnud sedagi, et teorent on kahjulik mitte ainult talupojale, vaid ka mõisnikule endale. Kohalikud mõisnikud polevat aga olnud temaga sugugi nõus.
Praegu 240-aastaseks saava kivikiriku rajamisest Tormasse kirjutab koduloouurija Ülo Pärnik, viidates Johannes Hiiemetsa magistritööle Torma kihelkonna ajaloost ja dr. Bertrami ülestähendustele.
“Vastne Venemaa keisrinna Katariina II otsustas külastada oma valdusi Läänemere provintsides ? Eestimaa ja Liivimaa kubermange ? 1764. a suvel. Keisrinna sõitis Peterburist välja 20. juunil ja tema teekond kulges üle Narva Tallinna, seejärel läbi Paldiski, Pärnu, Riia ja Miitavi. 18. juulil jõuti Tartusse. 19. juuli õhtul kell 6 oli korteez Igavere postijaamas ning saabus kaks tundi hiljem ööbimispaika Saare mõisas. 20. juuli hommikul kell 6 jätkas keisrinna oma teekonda. Torma postijaamas vahetati ainult hobuseid. Kell kümme hommikul saabus korteez Mustvee lähistel asunud Ninasi postijaama, kus keisrinnale serveeriti hommikusöök. Ninasi postijaamas esitles pastor Eisen ennast ja andis talle soolaleivaks üle mitmesuguseid kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose. Keisrinna küsis: “Kelle see inetu, vana kirik oli, 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?? Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne`il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada.
Keisrinna soovitus tähendas tegelikult käsku. Kiriku ehitust alustati juba järgmisel aastal ning õnnistamistalitus leidis aset augustis 1767, ilmselt rukkimaarjapäeva paiku. Samas oli Katariina II pastor Johann Georg Eiseniga kohtunud juba varem eraviisilisel audientsil. Võib-olla just Ninasi postijaamas andis Eisen keisrinnale konfidentsiaalselt üle varem kokkulepitud käsikirja. Korrektuuri luges keisrinna isiklikult, sest ta oli noor ning uskus alles, justkui oleks valgustatud monarhia, nii nagu seda kirjeldasid tema kaasaja prantsuse filosoofid, ka reaalselt teostatav. Pastor Eiseni esimene pärisorjust kritiseeriv kirjatöö avaldati anonüümselt veel samal aastal Georg Friedrch Mülleri kogumikus “Sammlung Russischer Geschichte.??
28. teadaolev
Torma koguduse teadaolevate hingekarjaste nimekiri algab 1599. aastal Marcin Mierzejovskiga, Mehis Pupart ise on Tormas arvult 28. teadaolev õpetaja.
Alates Eisenist oli Torma kogudusel 150 aasta jooksul ametis neli õpetajat, kes kõik pöörasid suurt tähelepanu rahva hariduse edendamisele. Eisenile järgnes Franz Gotthilf Friedrich Asverus (1775-1818), Eduard Johann Asmuth (1819-1852), Carl Selmar Landesen (1852-1895). Suuresti tänu neile aktiivsetele meestele muutus Torma kandi rahvas harituks. Landeseni ajal ehitati 1867 – 1868 kirik altari otsast poole võrra pikemaks. 1889 õnnistati Torma kalmistul uus kabelihoone, mille kohta tänapäeval Oravaise sõpruskoguduse liikmed ütlevad, et see olevat väliselt Vaasa toomkiriku minikoopia.
Alles 1896. aastal astus Torma kantslisse eesti soost mees Mihkel Luiga, vaimudoktori ja mõttetarga Juhan Luiga vend. Teda meenutab Ludwigsburgist 1903. aastal tellitud orel.
Aastatel 1903-1919 Torma õpetajana töötanud Andres Laas oli saksameelne mees. “Ta oli filosoofiliste kalduvustega õpetaja ja tema jutlused olid sagedasti raskepärased ja harilikule kirikuskäijale arusaamatud,? kirjutab lühiülevaates koguduse ajaloole kodu-uurija Ülo Pärnik. Järgmine õpetaja Aleksander Kuusik teenis kogudust kuni oma surmani 1946. aastal.
Nõukogude okupatsiooni saabudes anti osa pastoraadihoone ruumidest sovhoosi töötajate korteriteks. Aastatel 1947-1954 oli Torma õpetajaks Edgar Hark, hilisem EELK peapiiskop, seejärel olid siin hingekarjasteks Eduard Tamm (1954-1957), Esra Rahula (1957-1960) ja Arnold Tammik (1960-1964).
1964-1983 oli Torma õpetaja Jaan Muru.
Teda mäletavad veel praegusedki koguduseliikmed. “Jaan Muru oli Tartumaalt pärit, lõpetanud cum laude Treffneri gümnaasiumi, 1923 ?1928 õppis ta teoloogiat. 1929?1941 oli Kursi õpetaja ja 1941-1945 Tartu Peetri koguduse teise pihtkonna õpetaja, samal ajal 1942 ? 1944 ka Maarja koguduse hooldajaõpetaja,? selgitab õpetaja Mehis Pupart.
Muru korraldas koos abikaasa ja oma pihtkonnaga abi Saksa sõjaväes haavata saanud eesti meestele ja seda pandi talle pahaks. 1945. aastast pidi ta ennast varjama, aastad 1951-1955 tuli veeta represseerituna vangilaagris. Ka tema abikaasa Lydia Muru viibis vangilaagris.
“Jaan Muru oli sirge seljaga mees. Kui ta vangilaagrist tagasi jõudis, hakkas ta nõudma, et teda õigeks mõistetakse ja talle Tartu Peetri koguduse teise pihtkonna õpetaja koht tagasi antakse,? räägib Pupart.
Õpetaja Muru tegi korda vahepeal käest läinud kirikuhoone ja hoolitses koos abikaasaga kiriku ümbruse korrastamise eest.
“Õpetaja Muru oli ka kirjamees. 1940. aastal ilmus Tartus tema “Leeriõpetuse käsiraamat” ja käsikirjas olevad “Vangi mõtted kümnest käsust” ja “Vangi mõtted Meie Isa palvest”, jutlused, luuletused ja muudki.Jaan Muru tööd jätkas õpetaja Illar Hallaste (1983-1988). Tema ajal, 1985, sai Torma kogudus sovhoosi käest pastoraadiruumid tagasi. Hallastet meenutab pastoraadi talvekiriku uus altar, mille on valmistanud Neeme Lüdimois.
Illar Hallaste järel oli õpetaja Üllar Nõlv (1988-1989), seejärel Peeter Karma (1989-1995), kelle ajal (1994) vahetati kiriku laudpõrand, värviti pingid ja rõdu. 1995-1997 oli õpetajaks Urmas Oras, 1998-2000 Ralf Alasoo ja 2000-2006 Jaan Nuga. 2006. aasta augustist on õpetajaks Mehis Pupart.
Koguduse tähendusest täna
Ajaloolasest õpetaja Pupart mõtiskleb sellegi üle, miks on koguduses tänapäeval vähem liikmeid kui isegi stagnaajal.
“Torma kogudus oli kunagi väga suur. 19. sajandil oli selles üle 10 000 liikme, ka Lohusuu ja Avinurme kant, pool Saare vallast, Kasepää vald ja Mustvee kant kuulusid Torma kihelkonna alla. On teada, et 1964. aastal oli selles koguduses ligi 2000 liiget. Hallaste ajal oli liikmeid umbes 400, eelmisel aastal aga 177,” teab Pupart. Koguduse liikmeteks loetakse neid, kes on liikmeannetuse ära maksnud ja aastas vähemalt korra armulaual käinud. Hingekirjas on Tormas aga inimesi 1000 ligi.
“Vanem põlvkond on järk-järgult kadunud ja nooremad enamasti kirikust võõrdunud. Õpetaja Muru ajal oli veel laulukoor, nüüd enam ei ole. Pühade puhul käib meid teenimas Laiuse kiriku segakoor, Torma laulukoor ja Torma kammerkoor. Aga eks loota ju võib, ehk kunagi hakkab ka Tormas elu jälle hoogsamalt käima,? räägib Pupart.
Mehis Pupart nõustub, et tänapäeva inimestele võib kirik tähendada ka traditsiooni, järjepidevust ja sidet eelmiste põlvedega. “Samas on oluline iga koguduseliikme isiklik usk ja suhe Jumalaga,? kinnitab Pupart, kes enda sõnul õpetajaks õppinud Jumala kutsel.
“Psühholoogid väidavad, et keskmine inimene mõjutab oma eluea jooksul minimaalselt kümmet tuhandet inimest. Tähendab ? meie hoiakutel, sõnadel, tegudel, isegi näoilmel ja pilgul on suur mõju ümberolijaile. Iga koguduseliikme mõju on tegelikult suurem, kui oskame arvata. Sageli unustatakse tõsiasi, et mitte karjane ei sünnita tallesid, vaid lambad. Kristlik pärand juhib meid enese läbikatsumisele Jumala ees,? mõtiskleb Mehis Pupart.
JAANIKA KRESSA
