Mõne nädala eest said Juula külamajas toimunud kohtumisõhtul osalenud tõeliselt põneva ja ilmselt ka mitte niipea korduva elamuse.
Nimelt on kohalik külaselts võtnud plaani korraldada kohtumistesari Juulalt ja ümbruskonna küladest pärit huvitava elukutse või erakordse elusaatusega inimestega.
Esimesele kohtumisõhtule kutsuti 8. novembriks Raigastvere küla suveasuka Tiina Saluvere eestvõttel polaaruurija ja meteoroloog Vello Park, kelle lapsepõlv ja poisiiga möödusid samas kandis – Õvanurmes.
Võtmefiguur sündmuses ja seda kajastavas filmis
Tõtt-öelda on praeguseks 75-aastasel mehel ameteid ja hobisid märksa rohkem, kui eelpool mainitud sai, tippseikluseks, kui nii ränka ja erakordset elamust selle kerglasevõitu sõnaga kutsuda sobib, kujunes aga talvitumine aastal 1982 polaarjaamas Vostok. Vello Park on töötanud mitmes tollase Nõukogude Liidu polaarjaamas meteoroloogina, kuid just viimasel talvitumisel elas ta üle tulekahju ja pidas tekkinud kaoses koos meeskonnakaaslastega vastu tervelt kaheksa kuud!
„Riho Västrik tegi sellest aastakümnete tagusest juhtumist dokumentaalfilmi „Tulekahju paine“, mis esilinastus tänavu aprillis Tallinnas. Vello Pargil on seal, nagu oli ka sündmuste tulipunktis, keskne roll. Ja mul tuli mõte just tema Juulale külla meelitada, et ta oma põnevast elust räägiks ja ka vastse filmi meile vaadata tooks,” rääkis Tiina Saluvere, kes talvel tartlane, suvel aga Raigastvere küla elanik, ja kes Juula külaseltsi tegemistes alati meeleldi kaasa lööb.
Vello Parki tunneb ta enda sõnul lausa mitut liini mööda. „Esmane seos tekkis tema poja Indreku kaudu, kellega koos Helleros laulsime. Hiljem selgus, et ta on Tõraveres töötamise päevilt tuttav mu abikaasaga. Ja kui me Tõnuga endale Raigastverre suvekodu rajasime ning Vello meid siin külastas, selgus veel üks tore liin: ta on pärit siitsamast lähedalt Õvanurmest! Kohtumisõhtu käigus selgus, et tal on praeguseni mitmeid tuttavaid ja kunagisi koolivendi-õdesid nii siinkandis kui Tabiveres,” rääkis Tiina.
Mis siis Vostokis juhtus?
Nagu juba mainitud, on ülikooli füüsikuna lõpetanud Vello Pargi elulugu kõike muud kui rutiinne. Olnud tööalaselt seotud kosmoseuuringutega, töötanud muu hulgas mereinstituudis vaneminsenerina ja uurimislaeva kapteni asetäitjana, jagus tal kõige muu kõrval energiat Tartu Ülikooli alpiklubi asutamisel kandvaks jõuks olla ja loomulikult ka ise aktiivselt matkata. Ka langevarjusporti on ta harrastanud.
1982. aastal polaarjaamas Vostok oli kartmatul ja sitkel mehel neljas kord Antarktikas talvituda, kuid just tookord süttis keevitustööde ajal sealne elektrijaam ja põleski maha. Jäädi kütte ja valguseta, tuleroaks sai ka suur osa ekspeditsiooni toiduvarudest ja muust vajalikust kraamist.
Tules hukkus elektrijaama ülem, kuid enamik meeskonnastki oli saatusele alistumise meeleolus ja valmis eluga hüvasti jätma. Löödi risti ette ja hakati surmaks valmistuma, meenutas Vello Park. Surm polnudki tema kinnitusel tegelikult kuigi kaugel, sest külmakraade oli 80, soojendada polnud end kusagil. Spetsialistide sõnul võib sellistes oludes väljas töötada vaid pool tundi korraga…
Just kindlameelne ja optimistlik eesti mees oli see, kes kaaslasi mitte alla andma, vaid tegutsema õhutas. Varugeneraator ja ka diislikütusevarud olid imekombel alles, tarvis oli vaid generaator käima saada. Hakati tööle ja tegutseti kaheksa tundi järjest, sest valikut polnud.
Generaator käivitus, kuid piisavalt sellest valgust ja sooja ei jagunud. Nii et kui lageda taeva all oli külmakraade 80, siis magamisruumis nüüd „kõigest” 20.
Sageli külmusid juuksed magades seina külge, meenutas Vello Park.
Pesemisvõimalus puudus, menüü oli enam kui kesine, sest enamik toiduvarudest oli hävinud. Peatoiduks olid makaronid, piduroaks aga külmunud kartulid, mida keedeti ja söödi koos koorega, ning piiritusest polaaruurijate retsepti järgi tembitud krõbe naps.
Kaheksa kuud võitlust elu eest
</span>Miks meestele abi ei saadetud, tekkis kuulajatel küsimus. Tulekahju puhkes vahetult enne polaaröö algust, enam kui kolmekümne aasta eest ei võimaldanud navigatsiooniseadmed koordinaate kuigi täpselt määrata ja kui abisaadetis lennukilt näiteks
Tulemata ei jäänud aga ka tagasilöök, mis ilmnes just siis, kui suurenes lootus ellu jääda. Vello Pargi mäletamist mööda tekkis meeskonnas soov suhteid klaarida ja süüdlasi selgitama hakata just siis, kui reaalne oht möödas. Ja õnn, et polaarjaamas leidunud tulirelvad selleks ajaks luku taga olid…
Praegu nimetavad teadlased seda posttraumaatiliseks stressiks.
Nõukogude Liidus oli tol ajal kombeks sellised juhtumid maha vaikida, lähedastele teatati vaid inimese surmast. Nii sai Vello Pargi abikaasagi kogu loost teada Leningradis, kuhu ta mehele vastu tuli, kui õudne seiklus lõpuks läbi.
Tollane valitsus tunnustas meest 1983. aastal Tööpunalipu ordeniga.
Optimistlik ellusuhtumine ja vere kutse
Antarktikas ei saa surmtõsine olla, naljad ja meeskonnakaaslastele korraldatud krutskid annavad elule vürtsi, kinnitas palju näinud ja kogenud vapper mees. Näitena kirjeldas ta oma riukalikku pelmeenitegu, kus mõnele palale liha asemel kustukumm sisuks pandud sai. “Kivi ei tohi mingil juhul panna, see lõhub kohe hambad, aga kummitükki annab tükk aega mäluda ja mõelda, et mis nüüd. Ja teistel nalja kui palju,” rääkis mees.
Mis ikkagi on see, mis nii karmidesse tingimustesse elama ja töötama kannustab, tahtsid kuulajad teada. “See on vere kutse, ikka seesama, mis rähnipoja puu otsa viib,” vastas külaline.
Müts maha niisuguse mehe ees!
“Rahvast oli meil seekord tõesti palju ja ilmselgelt ei pidanud pettuma keegi, kes tööpäeva õhtul siiatuleku ette võttis. Olen Tiina Saluverele väga tänulik, et ta nii põneva külalise kohale organiseeris, ja küllap on minuga sama meelt kõik, kes sellest kohtumisest osa said,” ütles Juula külavanem Eneli Kaasik.
“Kuulasin, vaatasin ja mõtlesin, et uskumatu, kui suuri inimesi ka meie väikese rahva seas on. Hindan neid härrasmehi, keda meil on kombeks vana kooli meesteks nimetada, väga kõrgelt. Ja minu arvates on Vello Park taoliste meeste lipulaev: viisakas, korrektne, terava mõistusega, väga humoorikas…
Polaarjaamas sündinule mõeldes tuleb aga tunnistada, et inimvõimetel pole tõesti piire! Ise olen 30 miinuskraadi juures tundnud, et see on lagi, rohkem ma üle ei elaks!
Kui Antarktika olmet mõõdupuuks võtta, on meil siin lubamatu vinguda, et elu on raske, me pole tõeliste raskustega rinda pistnudki,” arutles külaseltsi aktiivne liige Katrin Kaalep.
“Jaa, meie oleme selle mehega võrreldes ikka pehmed poisid,” nentisid mitmed noored mehed kohtumisõhtu lõpul koduteele asudes.
KAIE NÕLVAK
