Mari Vallisoo sündis 1950. aasta 12. novembril Sassukveres. Koolitee algas Ranna 7-klassilises koolis ja jätkus Tartu 8. keskkoolis, kus kirjandust õpetas Vello Saage. Mari kirjutas luuletusi juba Ranna kooli ajal. Küllap oli oma osa ka tema 8. keskkooli kirjandusõpetajal, et Mari luuletused jõudsid kooli almanahhi “Tipa-Tapa“ ja leidsid tunnustust koolinoorte kirjandusvõistluse žüriilt. 1969. aasta vabariikliku koolinoorte kirjandusvõistluse võitis Mari luuletusega “Kõik saame murelipuudeks”. See avaldati Noorte Hääles, kust seda luges Eino Tamberg, viisistas selle ja saatis lauluvõistlusele, kus laul sai 3. koha. Tundub, et Marile olid sünnisõnad ja surmasõnumid emapiimaga kaasa antud. Juba Mari luuletuskogude pealkirjad kõnelevad igavikulisest sõnumist, mida luuletaja meile edastab. “Tabamatu toalävel”, “Rändlinnud kõrvaltoas”, “Ussisõnad” jt mõjuvad kui sõnum mittemateriaalsest maailmast.
Mari luulet on tõlgitud inglise, itaalia, saksa, vene, ungari, galeegi, hollandi ja rumeenia keelde.
Tiia Toomet on Mari Vallisood iseloomustanud järgmiselt. “Mulle tundub, et nagu mõnel inimesel on absoluutne muusikaline kuulmine, on Mari Vallisoole looduse poolt kaasa antud absoluutne luulekuulmine.
Mulle näib, et luuletaja püüab luulekeeles öelda elu ja maailma kohta midagi, mida ta intensiivselt tajub, aga mida tavakeeles öelda ei saa. Siin ilmas on asju, mis on sõnades väljendamatud, võib-olla kõige olulisemad asjad ongi. Et suuta kirjutada luuletusi, nagu Vallisoo on kirjutanud, ei piisa ainult absoluutsest kuulmisest ja sõnaosavusest, on vaja ka igapäevaelu pealispinnast sügavamale ulatuvat pilku ja südant.
Inimesena tagasihoidlikult varju jääv Mari Vallisoo on oma luules vägagi julge ja enesekindel. Ta söandab näha ja tunda rohkem, kui tavaks. ”
Hando Runnel on öelnud, et Mari Vallisoo luule on osava sõnakunstniku looming. Tema peen tundekool on aga kõige lähedasem vast Anna Haavale. Mari Vallisoo luule on kergejalgne. Lõbus on seda lugeda, mõnus on sellega kaasa minna. Isegi põgenemine, igaveseks äraminek on jutustatud kergusega, nagu oldaks kiigel: valdav on rõõm, kuigi südame alt läheb külmaks.
Jüri Talvet küsis 2000. aasta Loomingus nr 11, et olete viimastel aegadel avaldanud luulet Kodavere keeles. Kas seda kõneldi teie sünnikodus või kuidas sellega on? Kas tunnete end lausa kakskeelse luuletajana?
Mari Vallisoo vastas, et jah, mu sünnikodus kõneldi Kodavere murrakut. Mu lapsepõlves oli see ikka täiesti üldkasutatav. … Tahtsin lihtsalt veidi jäädvustada seda keelt (lastelastele?), nagu mõnd vanaaegset fotot hoitakse.
Talvet lisas, et Vallisoo tunneb asju sügavalt. Kas ei ole olnud tahtmist end väljendada mõnes teise žanris peale luule, näiteks kirjutada arvustusi või romaane?
Mari vastas, et ei ole. Sellise pika aja jooksul ei suuda ma ennast koondada. Ei oska, ei saa aru, mida nad seal nii pikalt arutavad. Juba koolieas ma ei osanud kirjandeid kirjutada. Aga hea ikka, et keegi arutab, siis saab seda lugeda.
Talveti hinnangul valdab Vallisoo sõna ja rütmi nii täiuslikult kui vaid vähesed eesti luuletajad. Nagu kaua enne teda Juhan Liiv, suudab Vallisoo oma põhiliselt traagilist elutunnet edasi anda puhtais ja täpseis kujundeis, kus luulet ei lämmata otseütlemise raske last, vaid kus vihjelisus tagab lugejale avaraima mõeldava kujutlusruumi. Kiired üleminekud asisest argipäevast müüti ja tagasi loovad väljendusliku õhulisuse, mida ei saa õppida ühestki poeetikast ega luule käsiraamatust. Mari luule on maagiline, tabamatu, mänguline, kokkuvõttes vägev pärandus meie kodukandi inimestele ja luulesõpradele.
Assikveres oli Mari esimest korda külaliseks 2000. aasta augustis 2. külade kokkutulekul, kus tema tütar Tuuli ja sõbranna Mariliis lugesid Mari murdeluulet. 2008. aasta 15. oktoobril luges ta ise oma uusi murdeluuletusi. Anna Haava luulepäevadel oli ta ikka kohal.
Anna Haava mälestustuppa Assikvere seltsimajas lisandub nurgake Mari mälestuseks. Pärast saatuslikku autoavariid 5. juulil 2013 lahkus Mari sama aasta 4. augustil meie hulgast. HELGI VAGA
Mari Vallisoo looming
*1979 luulekogu “Kallid koerad”
*1980 luulekogu “Kõnelen sinuga kevadekuul”
*1983 luulekogu “Rändlinnud kõrvaltoas”; Marist saab kirjanike liidu liige
*1986 luulekogu “Kõnelevad ja lendavad”
*1991“Sünnisõnad ja surmasõnumid”
*1992 kirjanduspreemia luulekogu “Sünnisõnad ja surmasõnumid” eest
*1995 Liivi luulepreemia luuletusega “Tarkust armastanud”
*2000 luulekogu “Ainsuse olevik”
*2001 murdeluulekogu “Ussisõnad”
*2001 Liivi luulepreemia luuletuse eest “Ei ehita”
*2011 valikkogu “Tabamatu toalävel” ja “Koidutäht koolivihikus”
*2012 Eesti Vabariigi kultuuripreemia loominguliste saavutuste eest
*2013 murdekogu „Viimäne vihim”
*2015 Mari Vallisoo luuletuste täielik kogu “Mälestusi maailmast”
HELGI VAGA
