Me ei mõtle sellele küll iga päev, ent tegelikult koosneb meie maine elu hetkedest, mis kokku moodustavad keti — kellel lühema, kellel pikema. Kui pikk on hetk ning mis selle sisse mahub ja selle tähendusrikkaks muudab, selle üle mõtisklevad Jõgeva maakonna kunstnikud oma kuuendal ühisnäitusel, mis on väljas Põltsamaal Kesk-Eesti kunstigaleriis pART.
Ülemöödunud pühapäeval avatud näitusel “Hetk” astub üles kolmkümmend autorit, kelle hulgas nii proffe kui ka harrastajaid. Kirju on ka tehnikate valik: on õli- ja akrüülmaale, akvarelle, siidimaale, kollaaže, fotosid jne.
“Näituse jaoks valitud teema “töötas” minu meelest väga hästi,” tõdes ühisnäituse kuraator, Põltsamaa kunstiseltsi eestvedaja Ethel Hakkaja. “Enamik tuli välja spetsiaalselt selleks näituseks loodud taiesega ning igaüks oli teemale leidnud oma lahenduse.”
Need, kes avamispeol viibisid, said kuulda ka autorite selgitusi, kes näitust hiljem vaatama lähevad, peavad taiesed ise lahti mõtestama. Õnneks on autorid selleks nii mõnegi vihje jätnud.
Margit Karu installatsioon “Korra tekkimise hetk” kujutab endast näiteks akvaariumi, milles on auguraud ja toekas kiht sellega paberist välja löödud kettakesi. See on ju selge, et augustatud paberid köidetakse kausta ja nii tekib kord. Ent autor pidas oma tööga siiski silmas ka kaugemaid seoseid, mida vaataja ei pruugi ära aimata.
“Installatsioon on inspireeritud kaose ja korra teooriast ning minu isiklikest praktilistest lahendustest, mis sellest teooriast lähtuvad,” sõnas Margit Karu. “Kuna olen ise osake bürokraatiamasinast ja paber ning auguraud on tööl mu igapäevased kaaslased, tekkiski sellise installatsiooni idee. Paberid on laokil ja mingil hetkel nad korrastatakse, kasutades augurauda ja kaustu. Samas võib installatsiooni käsitleda ka peatse muuseumieksponaadina, sest aina enam kasutame digitaalset asjaajamist ja arhiveerimist ning aina vähem paberit. Selles kontekstis viitab akvaarium muuseumi klaasvitriinile.”
Mitme autori silmis on väärinud jäädvustamist looduses veedetud hetked. Marian Rõuk on näiteks välja pannud rea Lapimaa motiive, Meeri Remmelg sügismeeleolust kantud akvarelli, Kaie Levit rõõmsa akvarellitehnikas suvepildi jne. Omamoodi vastandina looduspiltidele mõjub Žanna Tohti õlimaal “Elulised hetked”, mis viib vaataja autorile õpinguteajast hästi tuttavaks saanud ühiselamukeskkonda. Seal saavad, piltlikult öeldes, kokku paradiis ja põrgu, seal armastatakse, õpitakse, juuakse ja tehakse tont teab mida veel, sest ühiselamu ongi nagu väike maailma mudel.
Hetki uneilmast
Katrin Tamm-Kuusik ja Väino Valdmann on püüdnud hetki unenäoilmast, aga saanud kardinaalselt erineva tulemuse. Katrini siidimaalitehnikas “Enne ärkamist” on õrn, abstraktne ja romantiline, Väino segatehnikas “Dream/Unenägu” aga mõnusalt irooniline. Väino võttis kapaplaadi ja kujundas sinna kompositsiooni maalitud ja päris murust. Kompositsiooni keskmes on aga oranž kiri: “Näri muru”.
“Nägin just niisugust pilti unes ja otsustasin selle unehetke näituse jaoks jäädvustada,” ütles Väino Valdmann. “Kui taiese jaoks tänava äärest rohtu kitkumas käisin, arvasid naabrid vist, et olen küülikud võtnud.”
Nii mõnegi kunstniku näitusetööd lubavad vaadata üsna intiimsel viisil autori eraellu. Eike Salu on näiteks välja pannud neli akvarelli. Ühel neist võib näha vabaõhumaalimist Ventspilsi päikeselises rannas 2001. aasta suvel (seal toimus siis rahvusvaheline Nordic Art kunstilaager, mille traditsiooni algatas Eike ja paljude teiste Jõgevamaa kunstnike hea sõber, soomlane Olli Kuusisto), teisel Eike poega õrnas teismeeas, kolmandal Eikele armsaks saanud vaadet köögiaknast ja neljandal koduümbruse miljööd.
“Kui aastate jooksul kogunenud akvarellid ette võtsin ja neist eriti “hetkelised” välja korjasin, siis selgus, et need on enamasti eraelulistel ja isiklikult olulistel teemadel,” sõnas Eike.
Tervitus karjalastele
Ranne Jäme vaatab oma õlimaaliga “Keskhommik” veelgi kaugemale minevikku. Ta meenutab nimelt seitsme aastakümne tagust karjaseaega.
“See hetk, mil loomad mäletsema asusid, oli karjatüdrukule rõõmuhetk: siis võis rahulikult künkale istuda ja keskhommikut pidada,” ütles Ranne Jäme ja lisas, et tervitab oma maaliga kõiki kunagisi karjalapsi.
Isiklike ja intiimsete hetkede kõrval näeme näitusel ka üht ühiskondliku kaaluga hetke: Maie Luht on jäädvustanud oma akrüülmaalile momendi enne seda, kui eemaldatakse kate admiral Pitka monumendilt. Pilt on inspireeritud ühest 2007. aastal Postimees ilmunud fotost ning on uudse võttena maalitud tuuletõkkeplaadile.
Napp leheruum ei võimalda siinkohal kõigist näitusetöödest kõnelda. Ja midagi peab potentsiaalsele näitusekülastajale ka avastada jääma. Minge pARTi ja “purege” seal mõnuga autorite pakutud “pähkleid”: saate kosutust nii silmale, ajule kui ka hingele.
“Maakonna kunstnike ühisnäitused pakuvad alati loomenaudingut,” ütles neljandat korda sedasorti näitusel osalenud Margit Karu. “Väsimatule Ethel Hakkajal jätkub oskust osalejaid kaasa tõmmata ja motiveerida. Ning asjaolu, et ühisnäitus toimub kahe aasta tagant, võtab maha ajasurve. Samas tuleb ka kaheaastase tähtaja juures ette, et mõni töö saab valmis eelmisel õhtul või samal hommikul. Aga iga kord on rõõm tõdeda, et iga autor on teema täiesti ainulaadsel viisil lahendanud.”
Ühisnäitust “Hetk” saab galeriis pART vaadata 20. detsembrini, ent kuraator Ethel Hakkajal on plaan see tuleva aasta alguses ka Jõgevale tuua. Mine tea, võib-olla teostub selleks ajaks ka kuraatori plaan välja anda näituse kataloog, millesse oleksid koondatud ka kunstnike endi kirjutatud lood nende taiestest.
RIINA MÄGI
