Oli jõuluvaheaeg, ja nädalaks laekus minu juurde maaõhku hingama seitsmeaastane ristipoeg, läbi ja lõhki pealinna poiss. Karge näärikuupäeva lõunatund oma piltpostkaardilaadse talveidülliga leidis meid Rakvere Vallimäe hangedesse mattunud nõlvadelt.
Ronisime linnuse juures mööda käänulisi treppe künkaseljale ja sumpasime, kelk kaenlas, liulaskmisradade poole. Kümnekonna sammu järel kukutas poiss ennast seljakile lumme, õhates vanainimeselikult: “Ei jaksa enam, minuga on kõik!” See ütlus mõjus ühtaegu naljaka ja halenaljakana, ent ma teadsin, et selles peitub paras annus kibedat tõtt.
Õues müttamine vastumeelne kohustus
Olin juba lühikese aja jooksul jõudnud ristipoja eelistusi tundma õppida. Napsanud külmikust paar-kolm kohukest, sulges ta ukse arvutimängude ja muu maailma vahel, viibides tundide viisi füüsilises ja vaimses isoleerituses. “Vaata, kuidas ma tapan!” hõikas ta kübervaenlastele tuld andes. Iga rakk temast tunnistas, et õues müttamine pole tema jaoks lõbu, vaid vastumeelne kohustus, vaat et karistusestki hullem.
Märkamatult ajapiire ületades saabusin mõttes teistesse, kaugetesse talvedesse – aknaklaasidel õitsevate jäärooside, tigedate tuiskude ja paukuva pakase aegadesse, mil vesi köögiämbris kandis hommikuti helkjat jääkirmet, nurkades konutasid härmalaigud otsekui kerjusmungad ning visiit aida taha asuvasse kemmergusse võrdus ristikäiguga.
Maantee oli sedavõrd täis tuisanud, et ühtlaselt valendavast väljast eraldas seda vaid kraaviperve pidi kulgev rida lumest välja küünituvaid takjapuhmaste latvu.
Nii sai mindud läbi hommikuhahetuse, portfell kleidivöö abil selga seotud – kord põlvini, kord puusani, kord vööni tuisuvaaludes. Klassitoas aga küdes raudahi, valgus laelampides oli hele-hele ja akende vastu viskus karedaid tuisuvihureid. Sirelipõõsastel õitses sülem punakõhulisi leevikesi ja mu lapsehing arvas tundvat suure ja täiusliku õnne eelmaitset.
Usk ühisesse heasse
Elasime toona lihtsas ja asjalikus ajas, mil polnud kombeks targutada õnnelik või õnnetu, rahul või rahulolematu olemise üle, ning mil õigustest ülemaks peeti kohustusi. Lapsed sündisid enamasti seaduslikult paari pandud vanemate järglastena, perekondi hoidsid koos ühised raskused ja vastutustunne, koolijütsid maksid kogutud kahtede ja märkuste eest nii mõnigi kord tagumikunahaga. Kummalisel kombel, risti vastu tänaste nõustajate ja psühholoogide arvamusele, ei toonud see kaasa kibestumist ega vimma. Lõpplahenduse leidnud konfliktist üdini vabanenult kilkas toosama nahutada saanud jüts taas kelgumäel, tarvitas liulaskmiseks püksipõhja ja koolikotti ning lasi talverõõmudel ennast sitkeks karastada.</p>
Üles kasvas terve ja tegus põlvkond, kellele oli võõras praegusaja inimestele omane sisemine hüljatus ning keda pastoraalne, ent täpsete keeldude-käskudega piiritletud ja kõikelubavusest rikkumata lapsepõlv muutis hingeliselt rikkaks, vastupidavaks ja kohusetundlikuks.
Ehkki fassaadide varjus lavastus ka nähtamatuid tragöödiaid ning keegi, kes oli määratud hukka minema, läks hukka niikuinii, elas ja säilis meis ometi usk meie kõikide ühisesse heasse. See väike ja lihtne ühe-penni-maailm suutis kasvatada meid paremaks, hoolivamaks ja mõistvamaks kui nüüdne külluseoreooliga ehitud, ent telgitaguse armetusega hingesoojust ja elurõõmu muserdav ilmanurk.
“Kuusteist meest tapsin ära! See on mu tänane rekord!” teatas ristipoeg mu juurde joostes vaimustunult, ja ma tajusin kahjutundega, et juba nii õrnas eas on lapses midagi olulist ja ederpidist surmatud, tema enese teadmata. Loetlesin härdusega südames otsekui kuningas Taaveti suguvõsa: paar uusi, vaiguseid puusuuski; o m a koera pähkelpruunid, liigutavalt nukraläikelisd silmad; värviline klaasikild, läbi mille oli võimalik minna muinasjutu sisse; kõvaks tallatud kaevuteele oksakesega joonistatud kekskast; oma kätega oskamatult kokku klopsitud parv kevadise suurvee turjal, seilamas surnupealuud kujutava mereröövlilipu all; kaltsunukk, õmmeldud ema laudalõhnalisest seelikust, peotäis lambahalli lõnga patsideks…
Kes saab kaitsma meie koda?
Uue põlvkonna lastele on antud saatuse soosingu korral näha ja katsuda käega mitut ilmaimet, ületada ekvaatorit ja seisatada pöörijoontel, tõusta Akropolisele, et lasta templisammaste vahelt Egeuse mere sinal silmadesse peegeldust heita, kekskasti ja mereröövliplaguga parve aga asendab neil jõhker, kõikepaljastav virtuaalmaailm, mis ei lase sündida loovusel ning mis hävitab õiguse ja võimaluse olla… lihtsalt laps. Arvuti laastab ka füüsilise tervise, mistõttu nii mõnigi põnn lumes sumbates ohkab: “Ei jaksa enam, minuga on kõik!” Siit hargneb mõte: kes saab kaitsma meie koda, kui juhtub saabuma sõdade ja surmade aeg?
Ulatasin hanges lösutavale ristipojale käe ja püüdsin talle selgeks teha, et elu pole pelgalt ideaalmaastik sileda asfalttee ja majaukse kõrval ootava autoga. Elu on ka pahkluuni ulatuv pori, kinnituisanud rajad ja maad taevaga kokku sulatav hingetuisk, ning et ikka ja alati peab leidma eneses jõudu pöörata selg meelitavale ja kiusatuslikule, et õppida nägema, kompama, tunnetama ja armastama t õ e l i s t maailma koos selle suvede ja lumedega.
iii
URVE TINNURI
