Tarkusepäevaga oleme me kõik suuremal või vähemal määral seotud. Sel päeval lisandub paljudele noortele ja tõenäoliselt nii mõnelegi vanemale eluteel uus sissetallamata rada, mille läbima peab.
iii
Teadmistetee on alati uus ja huvitav, kuid nõuab pingutust ja eneseületamist. Vahel tuleb ette ka komistamist ja kukkumist. Astumisvead on sel teel kergelt tulema, kuid selgelt terendava eesmärgi olemasolul ei avalda nad edasiminekule.
Soovin, et kõik tõttajad hoiaksid oma meeled avali, siis hakkavad rajaveertel olevad tarkuseterad paremini silma. Kord hakkavad terahaaval kogutud teadmised küpset vilja kandma.
Huvi õppimise ja õpetamise vastu
Saatuse tahtel alustan minagi maavanema ametis just teadmistepäeval. Uus eneseteostusvõimalus koos sellega kaasneva vastutusega tekitab mullegi esimese koolipäeva tunde. Maavanema roll sarnaneb mõningal määral pedagoogi omaga. Tuleb olla nõuandja, õpetaja ja õppija, arendaja, kompromisside otsija, meeskonnatöö virtuoos ja hea suhtleja.
Huvi õpetamise ja õppimise vastu moodustab tervikliku protsessi igas ennast austavas inimeses. Lugupidav suhtumine mõlemasse protsessi peab alguse saama aga juba siis, kui pisipõnn 1. septembril esmakordselt koolipinki istub.
Spordimees Gerd Kanter on oma eduloost rääkides rõhutanud, et vanemate ja kogenumate inimeste nõuandeta on raske tippu jõuda. Spordimehe elu on sageli võitlus oma taotluste, oma teadmiste ja kohati ka oma rumalusega. Sa saavutad edu vaid siis, kui oskad unistada kaugetest eesmärkidest ja tead, miks neid on vaja saavutada.
Ootused ja lootused õpetajatele on tunduvalt suuremad ja mitmekülgsemad kui paljude teiste elukutsete esindajatele. Pedagooge soovitakse aga lisaks erialaste teadmiste jagajatele näha ka kasvatajatena, teenäitajatena, lohutajatena, kaitsjatena, vahel ka lapsevanemana. Mäletan oma esimesest kooliaastast, et nii mõnigi laps nimetas klassijuhatajat aeg-ajalt emaks.
Õppimine eeldab pingutust
Õppimine on töö, mille viljade saamiseks tuleb nagu iga teisegi töö puhul omajagu pingutada ja vaeva näha. Mõistagi peab õppimine olema huvi tekitav, loov ja teatud määral ka mänguline. Kui meil on huvi õppimise vastu ja meile meeldib see tegevus, siis edeneb teadmiste omandamine palju jõudsamalt.
Siiski tuleb õppetöös ette ka Augeiase tallide puhastamist, kalevipojalikku kündmist ja vargamäelikku kraavikaevamist.
Üks populaarsemaid nüüdisaegseid koolijuhte, Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi ütleb oma õpingumeetodite kohta Postimehes järgmist: “Mulle endale on meeldinud tuupida ja mul on olnud tuhandeid õpilasi, kes on mulle tänulikud selle eest, et ma olen neid õpetanud tuupima.”
Tuupimine on mitmeti tõlgendatav ja selles on mul endalgi kogemusi — häid ja kehvemaid.
Kui lapsepõlves ja noorusaastatel kujuneb harjumus tööd teha, siis püsib eeldatavasti tugev töötahe ka tulevikus. See loob hea eelduse töökoha leidmiseks.
Punase joonena läbib hariduselu soov õppimis- ja õpetamisprotsessi uuenduste ja reformide abil värskendada. Mõistagi vajab kool arengut ja ajaga kaasaskäimist. Küll aga ei tohiks koolis eksperimenteerida ainult eksperimenteerimise pärast või lihtsalt selleks, et keegi soovib hariduselu reformijana ajalukku minna. Arvan, et koolid peavad olema traditsioonidega, eeskujudega , mingil määral isegi konservatiivsed. Palju ilma näinud mehena peab Lauri Leesi Eesti haridust üheks Euroopa paremaks, seda vaatamata mitmetele puudustele õppeprotsessis.
Tarkus — kalleim vara
Õpetajad saavad anda oma panuse õpetamiseks ja õpilased õppimiseks siis, kui ühiskond seda tööd soosib ja toetab. Jõgeva on hariduslooliselt tugev maakond juba oma juurte poolest. Siin on mitmete kooliõpikute autori, rahvavalgustaja ja kirjamehe Carl Robert Jakobsoni noorusmaa, Eesti Aleksandrikooli asutamis- ja tegutsemispaik ja mõistagi Paunvere ja Oskar Luts oma igihaljaste ja klassikaliste koolilugudega. Samuti on vaimuvalguse levimisele kaasa aidanud 18. sajandil eestikeelse grammatika ja sõnaraamatu koostanud August Wilhelm Hupel ja Põltsamaal esimest eestikeelset ajakirja „Lühhike õppetus” välja andnud Peter Ernst Wilde ning esimese eestikeelse ajalehe toimetaja, Äksi kirikuõpetaja Otto Wilhelm Masing.
Mütoloogiliselt on Jõgevamaaga väga tugevasti seotud Kalevipoeg, kes pärast reisi maailma lõppu jõudis veendumusele, et kallimaks kui kullakoormat ja ülemaks kui hõbevara tuleb tarkust tunnistada. Ja mõistagi ei maksa unustada Kalevipoja nutikat nõustajat Siili.
Jõgevamaal on säilinud hea ja püsiv õpetajaskond ning haridust soosivad omavalitsused, kellest nii mõnedki on leidnud võimalusi investeerida haridusse ka majanduskitsikuse ajal.
Vanasõna ütleb, et üle madala aia oskab astuda igaüks. Suuri kõrgusi alistavad aga kõige püüdlikumad ja tublimad. Püüame siis meiegi teadmiste jagamisel olla nende parimate seas.
iii
VIKTOR SVJATÕSEV, Jõgevamaa maavanem
