Me peame mäletama Tšornobõli

Eile möödus 35 aastat Tšornobõli tuumakatastroofist, mis võttis paljude inimeste elu ja sandistas veel rohkem. Ning seda öösel ühe saatusliku vea ja hooletuse tõttu. See ei mõjutanud vaid lähedal asunud linnaelanikke, vaid neidki, keda kordusõppuse nime all katastroofi likvideerima kutsuti. Ning nii nagu ajalugu teab, siis tollane kutse ei tähendanud pehmet palvet, vaid karmi kätt ja pealekaebamist.
Me peame mäletama kõiki neid, kes oma elu, tervise, pere ja lähedased proovile panid ning läksid teadmata ajaks teadmata kohta teadmata tööd tegema. Paljud neist kannatavad praegugi, rääkimata olematust toetusest. Ning nii nagu ajalugu teab, siis maha vaikitud katastroof kätkes endas olematut kriisikommunikatsiooni, mis oli sellele ajale kahjuks iseloomulik.
Aga seda enam tuleb puudulikust kommunikatsioonist õppida. Ka tänases, koroona- ja majanduskriisi valguses. Oleme õppinud, et varjates ja valetades kriisi ei juhita. Sest järellainetus ning tagajärjed võivad kohati hullemadki olla. Ent kriisis makstakse lõivu inimeluga. Ja nii nagu me koroonaviiruse kriisi puhul näeme, on kiire tegutsemine ainus viis, kuidas suuremaid kahjusid ära hoida.
Katastroofi likvideerijad andsid 35 aastat tagasi endast kõik, et ellu jääda. Täitsid täiesti kasutuid tööülesandeid ning tasusid selle eest oma tervisega. Mõni võrdleb seda käiku põrguga, teised ei taha sellest peatükist oma elus kõva häälega rääkidagi. Ent see peaks olema meenutus meile kõigile, milleks oskamatus, lausa käpardlikkus ja varjamine võimelised on. Mäletame, et seda enam iial ei juhtuks.