Ühest küljest oleme me kõik õpilaseas koolis käinud ja osa meist külastab lapsevanematena kooli ka hiljem. Miks me siis ei peaks k õ i k teadma, mis koolis toimub! Meil on ju kõigil m i n g i d kogemused koolist? Kuid need kogemused on äärmiselt erinevad.
Nagu ühest ja samast asjast saavad kaks erinevat inimest erinevalt aru, nii lahknevad tavaelus (ja samuti ka professionaalide ringis) ka arusaamad sellest, mis-milleks-milline on ja peaks olema kool. On ilmselt iga lehelugejagi tundnud klassi kokkutulekutel kimbatust, kui selgub, kui erinevad mälestused ja hoiakud on klassikaaslastel kunagisest ühisest kooliajast.
Haridus ei tooda kiiret kasumit
Tavaelus ei domineeri paraku kooliga kõige kauem, vahetumalt, töisemalt, otsesemalt, teadlikumalt ja teadmistepõhisemalt kokkupuutuva elanikkonna osa, so õpetajate arvamus. Miks ei domineeri? Võib vastata nii, et demokraatia (eriti selline lapsekingades demokraatia nagu meie noores riigis) tingimusis domineerib enamuse arvamus ? aga õpetajad on kaduvväike osa elanikkonnast. Nende hääl ei pääse domineerima. Nende hääl jääb erialase Õpetajate Lehe ja ajakirja Haridus lehekülgedele ja netis hariduse meililisti veergudele. Tavaelu ja üldsus ei tea sellest midagi.
Kuid mis võiks olla kõige lihtsam kokkuvõte asjatundjate poolt selle kohta, mis siis tegelikult tänapäeva koolis toimub? Koondaksin need kahe teema alla: kool ja infoajastu ning kool ja sootsium.
Praeguse Eesti tavaelus domineerivad praktilised vajadused ja kiire kasumi reegel. Meil ollakse liialt sageli lausa jahmatamapanevalt lühinägelik. Aga haridus ei tooda kiiret kasumit. Haridusse tuleb investeerida kaua ja põhjalikult, tegelikult läbi kogu elu.
Et seda suuta, peab alusvundament olema tugev. Selle vundamendi all peaks ilmselt kaasajal mõtlema eelkõige järgmist läbipõimunud nähtustekompleksi: õppimisharjumus + õppimiskogemus + õppimisoskus ? tunnetatud õppimisvajadus + õppimishuvi.
Nüüdisaegses kiirelt muutuvas elus on selline vundament esmatähtis. Infoajastu infolaviin (TV programmid, internet, suurenenud suhtlemisareaal, ajakirjandus jne) matab ka kooliealised ühiskonna liikmed. Koolis pakutav on vaid üks osa kogu ringlevast infokogusest. Kooli funktsioon peaks seetõttu olema teatud minimaalse üld- ja üliolulise baasteadmiste koguse kõrval õpetada noort inimest infohulgas orienteeruma. Peamiseks meetodiks sel teel on: loovülesanded, iseseisvad referatiivsed ja uurimuslikud tööd, ainesisesed debatid õppetunni raames.
Kool liigub loovatele omaalgatuslikele õppevormidele
Loovülesanded annavad noorele inimesele isikliku kogemuse sellest, kuidas asjad tegelikult on. Lihtsalt ja ainult raamatust lugedes on kõik teadmised siiski deklaratiivse ja formaalse iseloomuga, ükskõik kui veenvalt ja huvitavalt neid seal ka ei esitataks.
Iseseisvad referaadid ja uurimused võimaldavad õpilasel tegelda (ja süvitsi) just selle probleemiga, mis teda ennast huvitab. Sellelaadne tegevus annab ka hulga iseseisvalt tegutsemise kogemusi, rääkimata tutvumisest nn teadusliku tegevuse põhimõtetega.
Viimane on tegelikult olulisem, kui arvata võib. Kui juba koolieast on kokku puututud nn teadusliku lähenemisega ja asjaoluga, et tegelikult on ühe probleemi kohta eri autorite poolt esitatud palju erinevaid seisukohti, siis on see ka oluliseks aluseks, et noor inimene ei klammerdu mingite dogmade või nn absoluutsete tõdede külge, vaid läheneb asjadele avatumalt, ambivalentsemalt, mitmekülgsemalt, tolerantsemalt jne.
Ainealased õpilasdebatid annavad samuti võimaluse kokku puutuda eri arvamustega, erinevate väidetega, ning kogemuse vajadusest põhjendada oma väiteid. Meetod ise on täiesti reaalselt tunni olukorras kasutatav, kui valmistada mingi konkreetne probleemteema ette, anda baasteadmised ja arutlema inspireeriv küsimustik.
Meie tänane Eesti kool alles liigub päheõppimismeetodilt loovatele, omaalgatuslikele õppevormidele. Aga ta liigub siiski. Selline üleminek ei saa toimuda päevapealt. Või siiski ? näiteks alustades 2005. aasta 1. septembrist I klassidega täiesti uute õppimispõhimõtetega. Ja 12 aasta pärast oleks meie kool tervikuna uutel alustel.
Teine alateema ?Kool ja sootsium? on aga tõesti rubriik, mille alusel võiks arvata, et ?me kõik teame, mis tänapäeva koolis toimub?. Sest see, mis toimub tänapäeva eesti koolis, toimub ka tänapäeva Eesti kodudes, firmades, töökohtades, kõrgkoolides, uurimisinstituutides, loovinimeste liitudes, igasugustes ühiskondlikes organisatsioonides jne ? ja kõige lõpuks ? ka meie riigi valitsuses ja parlamendis.
Kuid see oleks juba pikem teema. Teisest küljest, ehk valgustab olukorda koolis siiski kõige adekvaatsemalt sotsiaalpedagoog? Olgu märgitud, et kohati on tunne, et sotsiaalpedagooge oleks vaja kõikjale, ka valitsusse ja parlamenti.
Mõnes järgmises lehenumbris ilmub vestlus O. Lutsu Palamuse Gümnaasiumi
Sotsiaalpedagoogi Mariin Priilinnuga.
KAIRE NURK,
Palamuse õpetaja
