Riiklik matusetoetus kehtestati Eestis 2000. aastal pärast ühinemist Euroopa Nõukogu sotsiaalkindlustuskoodeksiga. See kehtestati ühekordse toetusena, mis oli ette nähtud matusekulude osaliseks kompenseerimiseks.
2009. aasta Reformierakonna juhitud kärpeplaan neelas paraku kõige muu seas ka eraisikutele makstava matusetoetuse. 2009. aasta juulist kuni 2014. aasta detsembrini maksis riik matusetoetust üksnes kohalikele omavalitsustele omasteta või tundmatu inimese matuse korraldamiseks.
Matusetoetuse kaotamine teistele isikutele alates 2009. aastast halvendas eelkõige nende perede toimetulekut, keda see kurb sündmus tabas ootamatult ning kui lahkunul enesel polnud oma matuste tarbeks säästetud. 1. jaanuarist 2015 makstakse ühekordset riiklikku matusetoetust lisaks ka majanduslikult vähekindlustatud isikutele, kes kuuluvad toimetulekutoetust saavasse perekonda sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses.
Vaja on väärikat toetust
Keskerakond algatas 2016. aastal seadusemuudatuse, mille eesmärgiks oli taastada riiklik matusetoetus enne 2009. aasta 1. juulit kehtinud kujul. Keskerakond oli tol ajal opositsioonis ning kahjuks ei leidnud muudatusettepanekud Reformierakonna juhitud valitsusliidu poolt toetust.
Matuse korraldamine on aga kulukas mitte ainult toimetulekuraskustes inimestele, vaid ka kõige tavalisema sissetulekuga inimestele.
Näiteks saab siinkohal välja tuua möödapääsmatud kulutused, nagu haua kaevamine alates 200 eurot, kirstu keskmine hinnavahemik 110-325 eurot, meik, pesemine, riietamine ja sättimine 100 eurot, matuseauto 45 eurot, külmkambri ööpäev 10 eurot. Matuse juurde kuuluvad ka peielaud, kabeli rent ning palju muud.
Keskmise viisaka ja väärika matuse hind jääb keskeltläbi 600-800 euro vahemiku. Selline summa on suur väljaminek mitte ainult toimetulekutoetust saavatele inimestele, vaid ka paljudele teistele, kellele lähedase inimese kaotus on tulnud ootamatult.
Praktikas on tulnud ette ka olukordi, kus on püütud ootamatult suurt väljaminekut lahendada kiirlaenude võtmisega ning sellega on lähedase inimese lahkumise kurvast sündmusest saanud alguse juba järgmiste kurbade sündmuste ahel, kus lahkunu pereliikmetele jäävad majanduslikud probleemid.
Samuti olid omaksed mitmetes kohalikes omavalitsustes keeldunud rahapuuduse tõttu matuseid korraldamast. Seetõttu olid valla- või linnavalitsused sunnitud erandkorras oma elanikke abistama, kuid ka neil puudus raha, et kõiki hädasolijaid toetada. Lahkunu perekonnad olid isegi sunnitud koguma annetusi, et oma lähedane väärikalt ära saata.
Alates 2018. aastast eraldatakse kohalikele omavalitsustele vahendeid matuste korraldamisega seotud kulude katmiseks 3,9 miljoni euro ulatuses, et riigil oleks võimalik toetada Eesti elanike matuste korraldamist keskmiselt 250 euroga. Riigieelarvest eraldatavaid vahendeid võivad omavalitsused kasutada ka kohaliku omavalitsuse korraldatavate matustega seotud kulude katmiseks.
Regulatsioon peab olema täpne
Paraku on matusetoetuse eraldamisel läbi kohalike omavalitsuste ilmnenud probleeme, millele õiguskantsler Ülle Madise riigikogu sotsiaalkomisjoni tähelepanu juhtis. Õiguskantslerile kirjutas inimene, kes mattis oma ema, kuid ei saanud matusekulude katmiseks toetust üheltki kohalikult omavalitsuselt.
Nimelt ei olnud tal õigust saada toetust Tallinna linnast, kus ta ise elas, sest Tallinnas kehtiva määruse järgi makstakse toetust lahkunu elukoha järgi. Avaldaja ei saanud toetust ka Pärnu linnast, kus elas lahkunu, sest Pärnu linnas kehtiva määruse järgi makstakse toetust matusekulud kandnud inimese elukoha järgi. Nii jäigi inimene bürokraatia hammasrataste vahele.
Kirjeldatud olukord on tekkinud seetõttu, et riigikogus pole kindlaks määratud, kellele ja millistel tingimustel peavad kohalikud omavalitsused matusetoetust maksma.
Õiguskantsleri hinnangul ei pane seadus kohalikele omavalitsustele ka sõnaselgelt kohustust lähedase matnud inimest kulude kandmisel toetada.
Õiguskantsler palub riigikogul matusetoetuse maksmise regulatsiooni täpsustada. Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmena toetan igati õiguskantsleri seisukohta seadusandja praagi parandamisel. Riigi raha peab jõudma inimeseni ega tohi jääda toppama kohalikku omavalitsusse. Valdadel ja linnadel tuleb inimest matusekulude kandmisel toetada, et ta ei satuks kulude tõttu puudusesse.
MARIKA TUUS-LAUL, riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige
