Maaja Halliku Balti filmi- ja meediakooli magistritööna valmis film „Mees metsast“ („Backwoodsman“), mis jutustab loo ühe noorema põlvkonna metsamehe, Mati Sepa, elust ja arvamistest. Autor selgitab, kuidas idee sündis.
Kuidas kujunes otsus teha lõputööna film metsanduse teemal?
Minus oli juba mõnda aega soov paremini mõista, mida või keda Eesti metsade ümber käivas poleemikas uskuda, sest pidevalt jõudsid meedia kaudu minuni väga vastakad arvamused. Milline peaks tegelikult ikkagi välja nägema inimese ja metsa jätkusuutlik suhe ja kas meie metsatööstus ka selle eest hea seisab, et see niimoodi oleks? Kuna koroona ei olnud siis veel tugevalt päevakorras, oli minu esmane mõte teha film, kus annaksin sõna erinevatele metsandusega seotud inimestele Eestis ja laseksin siis vaatajal endal otsustada, kelle sõnu ta tõeks tahab pidada.
Mati Sepani jõudsin mingite tema kirjutatud artiklite kaudu. Et tahtsin algse idee järgi kohtuda mitme inimesega, siis plaanisin teha temaga vaid ühekordse intervjuu. Sõitsime veebruaris Jõgevamaale kohtuma. Tema vahetu olemine ja siiras iseloom avaldasid mulle algusest peale muljet. Pärast kahepäevast külaskäiku jätsime nägemiseni ja mina saabusin pealinna tagasi. Juhtus aga nii, et saatus tuli vahele ja algas koroonakriis. Seetõttu ei tulnud enam kõne alla minu algse idee elluviimine. Samas oli mul nüüd olemas juba veidi filmitud materjali Matist ja vajadus ikkagi oma lõpufilmi edasi arendada. Tegin Matile pakkumise teha dokumentaalfilm tema elust ja arvamistest.
Milliseks kujunes koostöö Matiga?
Mati on erakordselt vahetu inimene. Ta leiab igaühega tee suhtlemiseks, sest ei anna inimestele liigseid hinnanguid, vaid proovib nendega dialoogi astuda. Veel leian, et ta on väga pühendunud kõigele, mis on talle oluline. Eesti metsade heaolu eest seismine on talle selgelt väga, väga tähtis ja näen, et ta järjekindlalt tegutseb selle nimel, et oma missiooni eest seista. Ka oma poegade kasvatamine on talle oluline, ta on hea isa.
Mind hämmastas, kui hästi Mati tegelikult loodust tunneb. Mitte ainult metsakasvatuslikku teoreetilist infot, aga ka seda, kus mõni linnu- või loomaliik pesitseb, mis puu kasvab ühest või teisest võrsest, kuidas määrata tuule suunda jne. Ta viis meid meie sealviibimise ajal loomi vaatlema ning need olid ühed kõige põnevamad momendid.
Kuidas valmib dokumentaalfilm?
Dokumentaalfilmi puhul on meeskond kahtlemata väiksem kui mängufilmi loomisel ja see on ka igati loogiline, sest olustikus, kus proovitakse lasta inimesel võimalikult loomulikult tema tavapärases keskkonnas tegutseda, aga teha seda kaamera ees, ei ole mõeldav, et kümneliikmeline meeskond kõik kobaras su kodus ringi askeldab. Võtetel käisime operaatoriga kahekesi. Hiljem filmi postproduktsiooni protsessis olid mulle abiks veel monteerija, helirežissöör, helilooja.
Filmimise protsess läks tegelikult päris kergelt ja ilma suuremate takistusteta. Mati oli väga koostöövalmis ja aitas meil ka sealseid tegevusi planeerida. Eks mingi moment jõuad ikka ka selliste hetkedeni, kus tunned nõutust, et kuidas edasi, milline teema/olukord veel on katmata ja mida peaks juurde filmima, aga siis tuleb lihtsalt korraks peatuda, hinge tõmmata ja lasta enda mõtteil selgineda. Kokku saime videomaterjali umbes 30 tunni kanti, film ise sai 50 minutit pikk.
Filmi ettevalmistusperiood oli jaanuarist märtsini, filmisime aprillist juunini ja juuni-august oli monteerimise aeg. Tavasituatsioonis oleks lõputööde esitamise tähtaeg olnud juba juunis, kuid vahepeale jäänud eriolukorra tõttu anti meile kaks kuud pikendust. Dokumentaalfilmi monteerimine on üks selline omamoodi pusle kokku panemine: sul on olemas tükid, aga mitte veel selget ettekujutust, kuidas neid kokku sobitada. 30 tundi materjali on päris korralik hulk, mida läbi töötada.
Kust ammutad inspiratsiooni?
Kui tuua välja paar metsade teemalist inspireerivat dokumentaalfilmi maailmas, siis üheks mind innustanud filmiks oli prantsuse režissööri François-Xavier Drouet film „Metsade aeg“ („Le temps des forêts“), mis räägib metsatööstusest ja selle alternatiividest Prantsusmaal. Teine film, mida tõesti julgen soovitada, on Julia Dordel ja Guido Dölke „Intelligentsed puud“ (“Intelligent Trees”), kus saksa teadlased kirjeldavad keerukat süsteemi, mismoodi puud üksteisega suhtlevad.
See film, mis meie kohtumistest Matiga sündis, on mulle kahtlemata oluline. Olen tänulik, et ta usaldas mind piisavalt, et lasta meid kaameraga ligi oma elule, oma lähedastele, oma salapaikadele metsades, et ta avaldas oma mõtteid. Loodan, et oleme suutnud luua filmi, mis läheb ka vaatajale korda. Olen proovinud kombineerida informatiivset emotsionaalsega, lasta Matil kõneleda metsanduse teemadel, aga samas näidata teda ka kui lihtsalt inimest. Usun, et valikud, mida olen filmi kokku panemisel teinud, kõnelevad ka minu tänastest arusaamadest.
Kas me peaksime muret tundma oma metsade pärast?
Üheks murekohaks on kahtlemata liialt kõrged raiemahud ning raievanuste alandamine, mille tagant paistavad selgelt metsatööstuse huvid. Vanema metsa osakaal kahaneb sellise kiirusega, et isegi kui noored metsad peale kasvavad (ja tihumeetrite järgi on meil ju metsa justkui rohkem kui kunagi varem), siis samamoodi edasi minnes leiame mõnekümne aasta pärast meid olukorrast, kus maad katavad noorendikud. Ja siin on probleem – noored metsad on haigustele palju vastuvõtlikumad kui liigirikkad vanad kooslused ning paljud liigid vajavad elukeskkonnaks just seda vana metsa.
Leian, et on vale lühiajalise kasu nimel ohverdada meie suur varandus, meie uhked metsamassiivid, mis eestlastel tegelikult tänu nõukogude perioodi kapitalistlikust läänemaailmast isoleeritusele tekkida on saanud. Lääne-Euroopas ei ole enam sellist n-ö metsikut loodust. Inimesed nendest riikidest käivad meie loodust imetlemas ja tunnevad kadedust, kui värske õhk ja puutumatu keskkond siin veel säilinud on. Miks me tahame teha sama viga, mis seal juba tehtud on? Aga mulle tundub, et nõnda paljud inimesed ikkagi ärkavad ja märkavad ning ka erametsade omanikud on muutunud teadlikumaks oma metsa kasvatamises. Ei olda ikka valmis enam iga ahvatleja kõne peale oma metsa kohe kärmelt odava hinna eest maha müüma. Ühiskonnas hakkab aina enam tekkima arusaamist metsa väärtusest mitte ainult toormematerjalina (mis kahtlemata peab ka olema, kuid vaid ühena metsa funktsioonidest), vaid ka kui olulise ökoloogilise, kultuurilise ja sotsiaalse väärtuste kandjana.
Dokumentaalfilmi peategelane ja metsamees Mati Sepp
Maaja kirjutas minule sotsiaalmeedias, kas sooviksin osaleda dokumentaalfilmis, mis proovib mõista, mis metsas toimub. Ma pean ütlema, et pikalt ei mõelnud ja olin igati nõus. Põhjus paljuski selles, et metsamehi, kes oleks valmis metsast kõnelema avameelselt, on siiani kahjuks väga vähe. Ma hetkel panustan ka oma teadmistega nt Oxfordi ülikooli doktorandi teadustöösse, mis uurib metsatööst kuni metsavaimudeni välja Eesti metsandusliku kultuuri.
Ühtlasi aitan doktorandil leida metsamehi, kes oleks nõus teadustöös kaasa lööma. Minu soov on aidata kaasa jätkusuutliku metsanduse tekkele, mis kahjuks Eesti metsades praegu puudub.
Ma arvan, et koostöö põhines väga tugeval vastastikusel usaldusel, mis tekkis juba esmastel võttepäevadel ja millest kasvas välja sõprus.
See filmimine oli omamoodi teekond, millel on küll kindel alguspunkt, aga puudub selge lõpp ja kujunes omamoodi seikluseks. Kõige tähtsam oli mitte üle mõelda ja jääda iseendaks ja oma väärtushinnangutele kindlaks ka kaamerate ees.
ULVI TAMM
