(Järg 2. augustil ilmunud osale)
1920. aastal ilmus Tallinnas kirjastusühisuse Koit väljaandel Mats Mõtslase jutustus “Hans Tohver”. See räägib andeka maapoisi, jõuka Hansutooma talu ainukese poja Hans Tohveri linnakoolis õppimisest ja tema moraalsest langusest. Isa surmateade jätab Hansu külmaks, matustel viibides tunneb ta end võhivõõraste seas olevat, kuigi isa tema üle suurt uhkust tundis: terves vallas oli Hansutooma peremehe poeg ainuke, kes ülikoolis õppis. Hans Tohver tunneb arusaamatut tuska, sest ta on üksi nii maal kui ka linnas, tal pole sõpru. Teos on moraliseeriv ja kõlblusele juhatav.
Mats Mõtslase loomingus võib täheldada karakterite ja motiivide kordumist. Ikka vastanduvad tema loomingus suurekasvuline heasüdamlik maamees, kes ei suuda kiusatustele vastu panna, ning kombelõdvad ja moraalitud linnainimesed; tuim ja ükskõikne külaühiskond ning edumeelne ja “kraavitav” haritud põllumees. 18 aastat kestnud esimene loominguperiood on päris pikk, ent Mats Mõtslase jaoks aeg justkui seisaks. Tema selle perioodi parimaks teoseks on esimene jutustus “Kraavitajad”, ülejäänud kordavad põhimotiivi — linnaelu hukatuslikku mõju maalt tulnud noorele puhtale hingele.
Seitse aastat pausi
Esimese ja teise, 1927-1933 kestnud loominguperioodi vahele jäi Mart Kiiratsi (Mats Mõtslase) elus seitse aastat, mil tema sulest ei ilmunud ühtegi raamatut. 1927. aastal ilmus temalt aga romaan “Liblika lend”. Selles raamatus on kaks kõrvuti kulgevat lugu, mis seotud samade tegelaskujudega. Esimene on vana kuulsa ja omal ajal jõuka Altvälja talu languslugu, teine aga kergemeelse perepoja, üliõpilasest korporandi Otto Karotami moraalne allakäik. Uue motiivina tulevad selles teoses sisse vekslitest ja kergekäeliselt antud veksliallkirjadest tulenevad probleemid.
Altvälja talu vanaperemees Andres on jõuline ja taibukas peremehetüüp, kes kuulub küll suurtalunike ja ärimeeste suguvõsasse, ent usaldab siiski liialt oma üliõpilasest poega Ottot ning jagab talle liiga heldelt raha. Ent Altvälja talu läheneb pankrotile mitte ainult perepoja kergemeelsuse tõttu, vaid ka muil põhjustel. Riigi majanduselu on jõudnud sellisesse seisu, et traditsiooniline põllumajandus ei too enam kasu. Vanaperemees Andres on andnud ka rehepeksumasina ostmiseks allkirju vekslitele ning saab petta: noor ärimehest suli jätab suured summad lihtsameelsetele talumeestele maksta ja põgeneb.
Talu langusloos on süüdi ka eluväsimus: talu on küll õitsval järjel, kuid inimesed ei tule selle juhtimisega enam toime. Kirjanik ei pea Altvälja talu allakäiku erandiks, ta kinnitab, et ümberkaudsetel peremeestel on samad probleemid: nad vaevlevad võlgades ja jändavad vekslitega.
Otto elu linnas hõlmab küll poole romaani mahust, ent seda on autor kujutanud küllaltki ühekülgselt, piirdudes joomakohtades istumise ja laenuvõtmise stseenidega. Otto allakäik on esitatud psühholoogiliselt väheveenvalt ja tema karakterit avatud pealiskaudselt. Alkohol ja naised võõrutavad Otto tööst ja muudavad suurekasvulise maapoisi pidevalt valutava peaga elumeheks, kes võlgu võtab, vekslipaberil isa allkirja võltsida üritab ning lõpuks iseenese eest välismaale põgeneb. Otto elu on kui vabaduse ja sõltumatuse poole püüdleva liblika lend. Otto kerglase eluhoiaku põhjuseks peab Mõtslane liigset hellitamist lapsepõlves.
Altväljal läheb elu allamäge ja läheneb traagilisele lõpule. Kui pererahvas vaatleb ühel ilusal pühapäeval talu kunstväetisega rammutatud lokkavaid viljapõlde, laseb Mõtslane sadada mustast pilvest ränka rahet, mis räsib põllud ja hävitab saagi. Kriitika võrdles Mõtslase romaani filmiga, kus rida üksikuid pilte moodustavad terviku.
Ilmus ka järg
Samal, 1927. aastal ilmus ka romaan “Mu kodu”, mis on “Liblika lennu” järg ja moodustab sellega sisult ühtse terviku. Korporandist poja Otto tõttu võlgadesse sattunud Altvälja talu peremees Andres Karotam sureb. Meeleheitel mees tahab enne seda oma talu hooned süüdata, aga tütar Agnes hoiab ära isa häbistava kuriteo ja surm päästab ta alandavast pankrotist. Talu juhtimine jääbki tütar Agnese hooleks. Tal olnuks muidugi lihtsam käega lüüa, talu maha müüa ja linnas tööle asuda, ent Mõtslane laseb sel energilisel nääpsukesel 25-aastasel gümnaasiumi lõpetanud noorel naisel teha seda, millega vähesed aastatepikkuse talutöö kogemusega peremehed toime tulevad.
Kõik tööd edenevad Agnese käes, ta otsustab päästa oma isakodu ja säilitada selle järeltulevatele põlvedele. Agnes käib kuulamas põllumajanduslektorite loenguid ja asub neist innustust saades oma majapidamises uuendusi sisse seadma. Ebausutavaks teeb loo asjaolu, et Agnese töö hakkab kuidagi liiga ruttu, juba esimese aasta jooksul edu tooma.
Mõtslase romaanis kohtame endisi tublisid sõjamehi, kes on ka eeskujulikud põllumehed. Samas on hoopis usutavamad ja huvitavamad mõningad negatiivsed tegelased, nagu tõusik Reinson, Pärtle talu jõukas, aga koonerdav ja konservatiivne peremees Jaak, külauudiseid levitav Raska-eit jt.
Kui Agnes otsustab Otto Karotami ja Raska-eide tütre Hilda väikese poja Otto enese juurde Altvälja tallu kasulapseks võtta, tuleb lugejale kohe meelde A. H. Tammsaare “Kõrboja peremees” (1922), kus Kõrboja Anna soovib kasvatada oma talu peremeheks Sauna-Eevi ja Katku Villu poja.
Sobivaks partneriks Agnesele osutub Altvälja tööperemees Ado Tamm. Agnes arutleb ratsionaalselt, iga tema otsus peab Altväljale kasu tooma. Kui senised kosjaviinad on Agnes kõik tagasi lükanud, siis nüüd kosib ta ise endale mehe, kes on töökas ja korralik, mis siis, et vaene. “Sina pead mulle kodu looma, mis on ilus, kuulus ja rikas,” ütleb Agnes oma tulevasele abikaasale. Just õitsval järjel kaunist talu peeti tollal Eesti Vabariigi tugitalaks. Romaan “Mu kodu” ongi kui ilukirjanduslikus vormis esitatud rahvalik-õpetav artikkel mõnest põllumajanduslikust ajakirjast.
i
(Järgneb)
i
TIINA MIHHAILOV, Siimusti raamatukogu juhataja
