Laupäeval võis Jõgeva linnas näha palju helkurvestides lapsi, käes kompassid ja kaardid. Midagi või kedagi otsiti. Ei, seekord ei otsitud Spunki ega polnud käimas ka Snargijaht, toimus Jõgevamaa Noorte Kotkaste ja Kodutütarde matkamäng. Ligikaudu kaheksa kilomeetrit rada, kaheksa kontrollpunkti, kümmekond neljaliikmelist võistkonda pluss kontrollmeeskond.
Võistlejad olid saabunud üle kogu maakonna: Kamarist, Tabiverest, Vaimastverest, Siimustist, Laiuselt ja Jõgevalt.
Peakohtunik Renee Köök pikka avakõnet ei pidanud, soovis Jõgeva Maleva staabi õuele rivistatud võistkondadele edu rajal ning matkamäng võis alata. Enne rajale sööstmist tuletati võistlejatele meelde ohutust. Olgu Jõgeva puhul tegemist väikese, kuid siiski linnaga, kus liiklusest tingitud ohtusid rohkem kui põllul või metsas. Kiirustada polnud tarvis, rada võis läbida rahulikus tempos, ajakulu ei arvestatud.
Start anti kell 10 Jõgeva Maleva staabist, võistkonnad läksid rajale kümneminutiliste vahedega. Kontrollpunkte oli niisiis kaheksa, igas punktis oli vaja täita mingi ülesanne. Punktid asusid kõik linna piires: põhikooli staadionil, viadukti all, jõe ääres rannas, raudteejaamas, Piiri pargis ja mujal. Orienteerumise seisukohalt osutus raskeimaks jõe ääres niinimetatud rannal asuva kontrollpunkti leidmine. Tõenäoliselt ei tea kõik kohalikudki toda kitsukest rada, mis kusagilt majade vahelt jõe äärde viib, rääkimata siis kaugemalt pärit inimestest.
Nagu ikka ootasid kontrollpunktides ees erinevad ülesanded. Tuli mängida vana head telefonimängu, lisandiks jooksmine põhikooli staadionil; aerutada paadis üle Pedja jõe, vastata küsimustele Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonide kohta, lüüa penalteid, keksida hüppenööriga ja lasta õhupüssist märki. Kõige lõbusam ja elevusttekitavam oli vast “kannatanu transport”, kus “kannatanule” seoti keha külge kanamunad ning vaest õnnetukest tuli transportida kukil või käsist-jalust tirides nii, et kanamunad katki ei läheks. Kontrollpunkti sulgedes oli kirjas kaks “omletti”, ehk siis kaks võistkonda olid kanamunad katki teinud.
Üksjagu rõõmustamist sisaldas ka hüppenööriga hüppamine, kuna teha tuli seda kahel võistlejal ühe nööri pealt. Koordineeritud hüppamine osutus üksjagu vaevaliseks ja võitjaks osutusid need, kes suutsid vähemalt kaks hüpet enne nööripusasse mattumata sooritada. Läks, kuidas läks, oli, kuidas oli, aga napilt enne kella viit õhtupoolikul, saabus viimane võistkond finišisse ning autasustamine võis alata.
Matkamängu võitjaks osutus seekord Kamari ja nagu traditsioon ette näeb, tuleb võitjal korraldada järgmise aasta matkamäng.
Kas Noorte Kotkaste ja Kodutütarde askeldamist linnas ka märgati? Hiljem kohalikke elanikke küsitledes selgus: jah, märgati! Nagu ütles üks küstletu: “Nägin helkurvestides lapsi nii hoolega kaarti uurimas, ei olnud neil aega loodust vaadata ega midagi.” Ühesõnaga, meid on märgatud.
GUNNAR VASEMÄGI
