Ajaloolane Mati Õun näeb paralleele praeguse olukorra ja vaikiva ajastu tekkimise vahel 1930. aastate keskel. Erinevalt vabadussõdalastest pole praegu Eestis jõudu, kes paneks Moskva ja Lääne poole vaatajate seltskonna paika.
Mati Õuna põhihuvi on meresõda Läänemerel. Olles Vesihobune ja Vähk, kirjutab ta veeteema naljaga pooleks horoskoobi arvele, ka ilmavaate sai ta sündides. Isegi okupatsiooniarmees teenides tal vedas – mees sattus neljaks aastaks vaenlase laevastikku.
Te sündisite Teise maailmasõja ajal, kas sellepärast oletegi seda teemat nii palju käsitlenud?
Minu põhihuvi on meresõda Läänemerel, paneme koos Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi esimehe Hanno Ojaloga just selleteemalist koguteost kokku. 1944. aasta pole mu erihuvi, aga selle aasta sündmused on Teises maailmasõjas kõige laialdasemad ja suuremad, ka kõige suurema mõjuga meie praegusele ajaloole.
Millal Teie maailmavaade välja kujunes?
See oli mul lapsest peale sees, geenides. Ma pole pioneer olnud. Parteisse kommunaarid mind sõjalaevastikus kutsusid, ütlesid, et olen maa sool. Vastasin, et ettepanek tuleb ootamatult ja parteisse ikka ei minda nagu sauna.
Kas uskusite, et Eesti saab kunagi vabaks?
Olin kindel, et 21. sajandil kindlasti, aga et nii ruttu, seda ma ei arvanud.
Kas kodus räägiti, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu või et Päts andis Eesti ära?
Riigi äraandmisest ei teatud ju siis veel midagi, vaikiva ajastu lehtedes sellest ei kirjutatud. Loomulikult ei rääkinud minu armsad vanemad ka vabatahtlikust astumisest midagi. Ikka „venelased tulid sisse“ oli see väljend, mida kasutati.
Kuidas Te nõukogude eluga rahul olite?
Naised olid ikka ilusad!
Aga olid ka ahastuse või masenduse aastad, sest tõsine ajaloohuvi oli juba tekkinud, samas oli selge, et see on täiesti perspektiivitu, sest valetada ma ei tahtnud ja õigust rääkida ei saanud.
Kas ajaloolasel läheb vaja maailmavaadet, kas olete näinud kolleegide muutumist?
Kindlasti läheb vaja, on aga ka selline koolkond, kes arvab, et pole vaja; kelle sõnavõttudest olen aru saanud, et ajaloolane ongi tuim faktide fikseerija. Olen näinud ühe kolleegi muutumist. Vladimir Koppelmann meremuuseumist võttis 25 aastat tagasi kommunismi tões ja vaimus. Ta oli korralik inimene, mitte karjerist, ta oli ajaloolane, vene mereväeohvitser, Venemaa produkt, terve elu elanud Nõukogude Liidus. Eesti ärkamisajal oli ta siin ametis allveelaeva Lembitu komandörina ja ta pöördus 180 kraadi. Tuli välja, et ta on tegelikult baltisaksa päritolu, kuid kasvas täielikult venekeelsena. Aga ta võttis eestlannast naise ja pani poegadele eesti nimed. Ta on täielik Eesti fänn praegu.
Ajalugu on ju humanitaarteadus, kuidas seal vaid tuimalt fikseerida?
See seltskond, kellega mina lävin, on koondunud Akadeemilisse Sõjaajaloo Seltsi, nemad on kogu aeg niimoodi mõelnud kui praegu. Oleme ajaloolased, kes ei saanud varem tegutseda, aga punast propagandaajalugu me pole teinud.
Aga kommunistide massilisse ärkamisse Te ei usu?
Toon vastupidise näite Tallinna linnapeast. Olin aspirantuuris koos kadunud Rein Helmega. Oli aasta 1987, perestroika hakkas vaikselt peale, aga Savisaar ajas täielikult Brežnevi joru edasi.
Meenusid kadunud vanaema sõnad, et mees mehe vastu ja kaks meest kuradi vastu. Mees mehe vastu ma Savisaarega hakkama ei saanud, aga Rein Helmega kahepeale ajasime ta nurka. Tema viimane väide oli, et tema räägib tõelist ja jäävat tõde. Läks kaks aastat mööda ja juba ta kirjutas ajakirjas Vikerkaar täpselt vastupidist. Ma ei usu, et ta jõudis äratundmisele, küllap sai parteilise suunise. Imestan, palju vanu kommuniste usklikuks on hakanud.
Kas praeguste ja 1930. aastate lõpu Balti riikide poliitikute Moskva vahet käimiste vahel võib leida paralleele?
Paralleel tekkis, kui ma nägin valgete esilehtedega ajalehti. See on ju vaikiva ajastu tekitamine ja vaikiv ajastu oli eeltingimuseks ja eelmänguks, et Päts ainuisikuliselt kirjutas kõik paberid alla ja andis Eesti Vabariigi ära. Ta ei oleks seda saanud teha korralikus parlamentaarses riigis. Praegu lõhnab sellesama järele: ajakirjanduse kinnikeeramine käib vaikselt ja sammhaaval.
Mida ütlete praeguse peaministri kohta?
Ansipist oli vähemalt nii palju meest, et ta tegi ära selle, mida oli ammu oodatud. Juba 1990. aastate alguses, Mart Laari valitsuse ajal istusin rahvuslike jõudude ümarlauas, kus võeti resolutsioon vastu, et pronksmees tuleb maha võtta. Laar mängib kahekordset mängu, ta ei taha olla paha venelaste silmis.
Ütlesite, et esimese Eesti Vabariigi loojangul diktaatorite sammudest ei teatud. Kas seepärast idealiseeritakse neid tänaseni?
Ma tunnen Martti Turttolat ja arvan samamoodi. Päts ja Laidoner tegid asju, mida nad poleks pidanud tegema. Laidoner andis Kaitseliidule käsu relvad ära anda, mis on täiesti lubamatu käsk ühes vabas riigis. Ta laskis ära korjata ka ohvitseride välispassid, et kõik mehed jääksid venelase kätte.
Teenisite neli aastat sunniviisiliselt N Liitu. Kas see oli alandav ja kas tundsite seal ennast nagu vaenlase tagalas?
Tundsin loomulikult, et olen vaenlase tagalas. Inimestena olid seal ju kõik toredad poisid, aga kui oleks läinud sõjaks, siis ma oleksin lasknud oma laeva põhja. Oli mõte teha seda öises sadamas, kui mu teenistuskaaslasi pole laevas.
Kas olete mõelnud, mis inimene võis olla sõjateemalisi telesaateid teinud Valdo Pant, kas tema töö võis ta tappa?
Tema saated ei meeldinud mulle, aga seal oli inf. Need olid nõretavad saksavastased saated. Ta tervis võis minna selle jama nahka, vale võis teda tappa, kui räägime sisetundest, sest geneetiline pärimus on meie sees.
Kas kunagi selgub ajalooline tõde Teise maailmasõja kohta? See oli ju võitlus bolševismi vastu.
Tänu Suur-Saksamaale ei saanud Stalin tervet Euroopat ära võtta. Kui oleks olnud vana Weimari Vabariik oma 100 000-lise sõjaväega, oleks Punaarmee sellest läbi läinud nagu nuga võist, kuni Püreneedeni välja! Kas nad oleksid Inglismaa ära võtnud, seda ma ei tea, aga Mandri-Euroopa kindlasti.
Ometi anti Eestis kunagi välja isegi vabadusvõitleja mälestusmedal ja kaitseministeeriumi teeneterist Saksa poolel sõdinutele.
Mina asusin kaitseministeeriumi ametisse minister Hain Rebase ajal, koostasin sõjaleksikoni, mis jäi ilmumata, sest minister Öövel tuli ja arvas, et seda pole vaja. 1990. algus oli vabam aeg kui praegu, kruvide kinnikeeramine Kaitseministeeriumis algas Ööveli ilmumisega. Öövel oli poliitik, aga Hannes Walter, kes kirjutas sõjaleksikonile peatükke Suur-Saksamaast, oli ideeline inimene. Ta istus Ööveliga kaks tundi ja rääkis, et vabadusvõitlejatele on vaja anda mälestusmedal ja teeneterist, sest nad on valijad ja võivad koos perekondadega palju hääli tuua. Valitsustesse kipuvad kombinaatorid kogunema igal pool ja igal ajal.
Mis on rahvuslus?
Iga rahvuse esindaja võiks olla rahvuslane. Mulle meeldib, kui räägitakse eesti keeles, ma tahan oma laste ja lastelastega siin koos elada, mitte neid mööda maailma taga otsida. Olen kirjutanud ka Vene-Jaapani sõjast, aga kõige rohkem tõmbab mind eesti ajalugu, need on geenid, midagi pole teha.
Mati Õuna elukäik
Sündinud 1942 Tallinnas Nõmmel
1976-1984 õppis Tartu Ülikoolis ajalugu, diplomitöö Eesti Vabariigi Merekindlustest
1988 asutas koos grupi mittekollaboratsionistlike ajaloolastega Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi, saades esimeseks esimeheks. Praegu juhatuse liige.
Alates 1995 ilmutanud 51 raamatut, peamiselt sõjatehnikast ja meresõjast. Lisaks enam kui 40 raamatu kaasautor.
iii
JAANIKA KRESSA
