Eestis on hetkel sada kolmkümmend tuhat töötut ja see arv jääb kõrgeks arvatavalt kevadeni. Kes peaks mida ette võtma, et töökohti juurde luua?
Tegelikult tuleb tunnistada, et liigsuur tööpuudus on sama halb kui töökäte puudus. Viimast koges Eesti majandusliku buumi aastatel, mil tööpuuduse näit ulatus nelja protsendi piirimaile. Igasugune defitsiit tekitab hinnasurve. Palk kasvas aastatel 2005-2007 ennaktempos töö tootlikkusega võrreldes ja selline olukord ei saa kaua kesta ega hästi lõppeda.
Vahepeal jõudis Eesti enam kui kahekümneprotsendilise tööpuuduseni. Ühelt poolt laseb see palkadest õhku välja, teiselt poolt tekitab hulgaliselt sotsiaalprobleeme, mille lahendamine läheb kalliks. Kusjuures koos töötutega eksisteerivad meil endiselt ka vabad töökohad. Madala kvalifikatsiooni ja haridustasemega töötud vabanesid eilsetes, aegunud majandusharudes- ja ettevõtetes. Vabad töökohad asuvad homsetes. Sellises situatsioonis tõusetub olulisele kohale haridus-, täiend- ja ümberõppesüsteemi tõhusus ja paindlikkus.
Kes peaks uusi töökohti looma? Põhimõtteliselt on kaks võimalust — mina ise või keegi teine. Põhjala riikides ja ka näiteks Prantsusmaal pakub valitsus ehk avalik sektor tööd veerandile ja rohkemale osale töötajaskonnast. Euroopa Liidu keskmine on seitseteist protsenti, USA-l kuusteist protsenti. Aga Jaapan saab hakkama näiteks üheksa protsendiga.
Eestis oli 2010. aasta juulikuu seisuga ettevõtjaid 50 000. Tööealisest elanikkonnast (kokku 1,035 miljonit) moodustas see 4,4 protsenti, majanduslikult aktiivsest elanikkonnast (685 000) aga 6,7 protsenti. Hõivatuid on Eestis ümardatult 560 000, töötuid 128 000. Kokku moodustavad nad majanduslikult aktiivse rahvastiku. Majanduslikult mitteaktiivseid, st tööealisi, ent tööturult väljas olijaid on 350 000 (sealhulgas 139 000 pensionäri). Kokku on pensionäre 400 000, sealhulgas vanaduspensionäre 300 000. Kokku peab 560 000 maksumaksjat ülal pidama 750 000 mittetöötajat. Mitterakendatud tööealisi on kokku 450 000 (koos töötutega). Seega peab juba praegu poolteist töötegijat ülal üht rakendamata tööealist.
Antud kontekstis osutub eriti oluliseks ettevõtlushariduse seis ja suhtumine ettevõtjaks olemisse ehk siis iseendale töö ja palga kindlustamisse. Eurobaromeetri 2007. aasta alguse uuringust selguvad nii mõnedki erinevused Ameerika ja Euroopa, aga ka Euroopa erinevate riikide vahel. 35 protsenti eurooplastest soovib olla iseenda boss, ameeriklastest 61 protsenti. Vanadest EL liikmetest domineeris ettevõtjaks olemise soov Vahemereriikides (Itaalia, Kreeka ja Portugal) ning Iirimaal. Palgatööd eelistati eriti Taanis, Soomes, Rootsi ja Belgias. Mäletatavasti oli kolmes esimeses suureks tööandjaks just valitsus. Uutest EL liikmetest oli ettevõtjaks olemise soov suurim Küprosel, Poolas ja Leedus. Eesti näitaja oli 40 protsenti (49 protsenti eelistas palgatööd).
Rõõmustav on samal ajal, et nn ettevõtluse määr oli ELis kõrgeim just Eestis.
Selge on, et ettevõtluse alased väärtushinnangud kujundatakse kodus ja koolis. Keskmine Eesti gümnasist ei satu koolipingis kunagi majandus- või ettevõtlustundi.
Tänapäeval ei tähenda ettevõtjaks olemine suure firma juhtimist. Mida rohkem on neid, kes julgevad vastutust võtta, seda valutumalt elab majandus üle ka järjekordse languse. Praegune olukord, kus majandus- ja ettevõtlusalasest haridusest on ära lõigatud enamik õppuritest, ei ole kindlasti rahuldav.
ANDRES ARRAK, Mainori Kõrgkooli Ettevõtluse Instituudi direktor
