Maskid küll kaovad, kuid tähelepanelikkus pole kunagi liiast

Pühapäevast kadunud maski kandmise kohustus täitis paljude näod küll rõõmuga, kuid see ei tähenda, et oht viirusesse haigestuda kuhugi kadunud oleks. Ja nagu alati, jaotuvad inimesed ikka kahte leeri. Ühed arvavad, et maskil lubati liiga vara langeda, teised oleksid seda teinud juba kuid varem. Näiteks tuuakse põhjamaid, kuid ei tasu unustada, et seal on ka vaktsineerituse tase märksa kõrgem kui meil.
Vaktsineerimine on ammu pidurdunud ning tõhustusdoosist enam pikemat aega ei räägita. See aga tähendab, et kui tõhustusdoosid tegemata jäävad, oleme taaskord viirusega kimpus. On tõsi, et suvel saame ilmselt kergemalt hingata ning viirusega niivõrd maadlema ei pea, kuid ka sügiseks ja talveks peab valmistuma.
Püsib küll väike lootus, et selliseid piiranguid enam ei kehtestata, aga milleski ei saa lõpuni kindel olla. Madal vaktsineeritus, hooletu käitumine ja uued viiruse mutatsioonid võivad igal hetkel nii maskid kui ka kõik muud nõuded tagasi tuua. Kuid siis peab ka kommunikatsioon selgem ja täpsem olema. Ja reeglid viimseni paigas.
Ilmselt ei tõsta maski kaotamine hüppeliselt haigestumist, kuid hooletu käitumine iseenda ja teiste suhtes teeb seda kindlasti. Seega ei tasu unustada käte desinfitseerimist, mõistlikku vahemaad teistest ja muidugi tõde, et haigena peaks siiski koju jääma. Isegi kui tundub, et tegemist on väikese nohu või kurguvaluga.
Kui need viimased aastad midagi õpetama peaks, siis seda, et enda (ja ka teiste) tervise peale tuleb mõelda.