Viimasel ajal ilmub üsna sageli artikleid rebaste ja kährikute arvukuse tõusu teemal. On avaldatud arvamust, et nende loomade arvu peaks jääma Eestis reguleerima marutaud, vaatamata sellele, et tegu on ravimatu haigusega, millesse sureb maailmas üle 50 000 – 60 000 inimese aastas. Haiguse vastasesse võitlusse panustavad Maailma Tervishoiuorganisatsioon, Rahvusvaheline Epizootiate Büroo, Euroopa Liit jt.
Marutaud/marutõbi on püsisoojaste loomade ja inimese ägedakujuline närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, mis lõpeb alati haigestunud isendi surmaga. Haigus levib haige looma sülje kaudu, kui loom teist looma või inimest hammustab.
Võimalik on, et nakatutakse ka siis, kui haige looma sülg satub silma, ninna, suhu või värskele haavale, kuid tegelikus elus juhtub seda harva.
Ohtlik on selline levikuviis eriti seetõttu, et sülg võib olla nakkusohtlik juba
4-10 (mõningatel andmetel isegi kuni 15) päeva enne, kui loomal tekivad haigusnähud. Nakatumist ei osata kahtlustada ning abi saamiseks arsti poole ei pöörduta. Kliiniliste tunnuste ilmnemisel inimest enam aidata ei saa, sest haiguse vastu ravimit pole. Nakatuda võib ka organite siirdamisel. Ettevaatlik tuleb olla reisidel nakkusohtlikku piirkonda. Saades pureda koeralt, nahkhiirelt või mõnelt teiselt marutaudile vastuvõtlikult liigilt, tuleb kohe pöörduda arsti poole.
Haigust esineb väga paljudes maades. Olenevalt piirkonnast, on viiruse looduslikuks reservuaariks ulukkarnivoorid, koerad ja nahkhiired.
Euroopas olid mitmeid sajandeid marutaudi peamisteks levitajateks koerad ja hundid. Eelmise sajandi alguses, seni veel päris täpselt teadmata põhjusel, kadus marutaud Lääne – Euroopast mitmeks aastakümneks. Teise maailmasõja ajal hakkas aga Vene – Poola piirialalt levima rebastega uus metsloomade marutaudi epizootia laine, mis haaras peagi enda alla mitmed Euroopa riigid. Eestis on viiruse reservuaariks rebased ja kährikud.
Marutaud Eestis
Niikaua, kui Eestis on registreeritud inimeste nakkushaigusi, on nende seas olnud ka marutõbi, sest nii kodu- kui metsloomade marutaud on minevikus loonud selle ohufooni, mis on sundinud inimesi end selle ohtliku nakkushaiguse eest kaitsma.
Et inimese marutõbi kuulub vaktsiin-välditavate nakkushaiguste hulka, on Eesti tervisekaitseteenistus aastakümneid registreerinud loomahammustuste tagajärjel arsti poole pöördumisi. Loomahammustused on näitaja, mille alusel võib kahtlustada puretud inimese nakatumist marutõve viirusega ning võimaldab kiiresti alustada marutõve vastase vaktsineerimisega, et inimelu päästa.
Läbi aastakümnete on loomahammustustega arsti poole pöördunute arv aastas olnud 2500-4400, mis ütleb meile seda, et arstiabi vajanud loomapuremisi on aastas iga 10 000 elaniku kohta olnud 19-33. See on väga suur arv, sest iga juhu taga võis peituda ohtlik marutõbi. Kõiki loomahammustustega inimesi ei ole vaja marutõve vastu vaktsineerida. Keda vaktsineerida ja keda mitte, seda otsustab arst ohuseisundi hindamise alusel. Aastatel 2000-2007 on loomahammustustega inimestest puremisjärgselt vaktsineeritud marutõve vastu 23,0-48,7 protsenti. Arvestades marutaudi epideemilist levikut Eesti loomapopulatsioonis, on arstid vaktsineerinud tõenäoliselt marutõve viirusega nakatunud looma puretud inimesi. Kuna vaktsineerimist on tehtud hoolega, siis ei ole imestada, et pärast 1986. aastat ei ole Eesti elanikel marutõvejuhte esinenud. Viimasest faktist ei saa teha aga väärjäreldust, et marutõbi ei ohusta enam inimesi ja marutaudi leviku piiramine meie metsloomapopulatsioonis pole enam vajalik.
Maailmas on üle 90 protsendi inimestel esinevatest marutõvejuhtumitest põhjustatud kodulooma (tavaliselt koera) puremisest. Kuigi Eestis on koerte ja kasside vaktsineerimine kohustuslik, ei täida seda nõuet kaugeltki mitte kõik loomaomanikud. Aastatel 2000 – 2007 diagnoositi marutaudi 209 koeral ja kassil. Tänavu on haigestunud üks koer Harjumaal. Viimase seitsme aasta jooksul on marutaudi suhtes uuritud kokku 5450 looma, haigus on tuvastatud 41 protsendil. Kõik need faktid näitavad, et ohtlik zoonoos on levinud kõikjal riigis ning ohustab koduloomi ja inimesi.
Metsloomade vaktsineerimine
Kuni metsloomade vaktsineerimisprogrammide käivitumisteni mitmes riigis 1980. aastatel olid peamisteks kontrollmeetmeteks reservuaarloomade küttimine, koerte-kasside vaktsineerimine ning haiguskahtlaste loomade uurimine. Nende meetmete rakendamine, sh loomapuretud inimeste vaktsineerimine ja nende elu päästmine, on aga ainult tagajärgedega võitlemine – esmatähtis on likvideerida marutaudi/marutõve viiruse ringlus metsloomapopulatsioonis.
Metsloomade suukaudne marutaudivastane vaktsineerimine on kulukas ja aeganõudev, kuid ainuke efektiivne meetod haiguse täielikuks tõrjeks. Vaktsineerimise tulemusena katkeb viiruse ülekandumise võimalus ühelt loomalt teisele tänu immuunsuse tekkele organismis. Metsloomade vaktsineerimist tuleb jätkata seni, kuni kahe aasta jooksul ei leita ühtegi juhtu. Juhul, kui vaktsineerimine lõpetada liiga vara, toimub loomade haigestumuse plahvatuslik tõus ning mõne aastaga jõutakse tagasi samale tasemele nagu enne vaktsineerimist.
Metsloomade vaktsineerimisega on marutaudivabaduse saavutanud Soome, Holland, Itaalia, Šveits, Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg ja Tšehhi. Vaktsineerimist teostavad tänasel päeval veel Saksamaa, Poola, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, Läti, Leedu jt riigid.
Alates 2005. aasta sügisest, kui alustati metsloomade vaktsineerimist Eestis, on olukord märgatavalt paranenud. Kaheaastane jälgimisperiood on muidugi lühike sügavamate järelduste tegemiseks, kuid esmased andmed kõnelevad sellest, et pärast metsloomade marutaudivastase vaktsineerimise alustamist Eestis on oluliselt vähenenud nende loomapuretud inimeste arv, kes puutusid kokku tõenäoliselt marutaudis loomaga: kui 2003. aastal vaktsineeriti marutõve vastu 2159 sellist inimest, siis 2006. aastal oli neid 889 ja 2007. aastal 660. Märgatavalt on langenud ka marutaudis loomade arv. Aastal 2003 avastati marutaudis loomi 813, aastal 2006 langes see näitaja 114-le. Eelmisel aastal diagnoositi taudi vaid neljal loomal. Seega kõnelevad juba esialgsed andmed sellest, et mida laialdasemalt ja massilisemalt metsloomi marutaudi vastu vaktsineeritakse, seda ohutumalt tunneb end Eestimaa elanik täna ja tulevikus.
Loomade arvukusest ja marutaudist
Kui palju rebaseid ja kährikuid Eestis enne vaktsineerimist oli ning palju praegu on, selle kohta andmed puuduvad, sest neid liike ei loendata meil enam aastaid. Marutaudil on oluline seos reservuaarloomade arvukusega. Mida rohkem neid loomi on, seda enam marutaudi diagnoositakse. Suurenenud asustustiheduse korral sureb taudi suur hulk loomi. Sellele järgneb 2-5-aastane repopulatsiooniperiood, mil haigust esineb vähem, kuid lõpeb jällegi märgatava haigusjuhtude arvu kasvuga ning uue repopulatsiooniperioodiga.
Marutaudi nakatunud loomade arvu põhjal on alust arvata, et rebaste ja kährikute arvukus oli kõrge ka enne vaktsineerimise algust. 2002. aastal tõusis nakatunud loomade arv järsku 422-ni, see oli viimase 17 aasta kõrgeim näitaja. Eelnevate aastate põhjal oleks võinud arvata, et 2003. aastal haigusjuhtude arv väheneb. Vastupidiselt oodatule haigusse surnud loomade arv hoopis kasvas hüppeliselt — taud diagnoositi 813 loomal.
Rebaste ja kährikute arvu kasvu on soodustanud ka karusnaha madal hind. Kaudselt näitab nende ulukite arvu suurenemist ka kütitud isendite arv. Võrreldes 1990. aastatega on kütitud loomade arv uue sajandi esimese viie aasta jooksul kasvanud ligi kaks korda. Siiski ei ole praegu kütitud loomade arv võrreldav ajaga, mil rebase- ja kährikunahk oli väga nõutud kaup. Ka on loomade arvukuse tõusule kaasa aidanud viimaste aastate pehmed talved ning hea toidubaas. Täna on võimatu öelda, kui palju loomi sureks marutaudi praegu, sest metsloomade vaktsineerimisega on suudetud marutaudi epideemilisele levikule riigis piir panna.
Marutaud mõjutab rebaste ja kährikute arvu, kuid ei ole ainuke arvukuse reguleerija. Ühegi loomaliigi arvukus ei suurene lõputult — kõigile ei jätku toitu ega sobivaid elupaiku ning lisaks marutaudile on ka teisi haigusi, nt kärntõbi.
Kõikides riikides, kus on metsloomi vaktsineeritud, on reservuaarloomade populatsioon suurenenud. Vaatamata sellele ei ole metsloomade vaktsineerimist lõpetatud. Rebaste ja kährikute arvu on võimalik kontrolli all hoida neid loomi küttides.
KUULO KUTSAR,
tervisekaitseinspektsiooni epidemioloogianõunik
MARJANA LAINE,
Veterinaar- ja toiduameti metsloomade marutaudivastase vaktsineerimise projektijuht
