Hiljuti käis meediast läbi uudis, et Tartu Vanemuise teatri trupp saab sügisel tõhusat täiendust seitsme Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli tänavuse lõpetaja näol. “Ootan põnevusega, mis Vanemuises pärast nii suure hulga noorte lisandumist juhtuma hakkab,” ütles eelmise suurema “satsiga” lavakunstikoolist Vanemuisesse tulnud näitleja Martin Kõiv, kellel praegu läheb selles teatris kaheksas hooaeg.
Kui Martiniga Tartus ülikooli kohvikus juttu ajama hakkasime, oli ta tulnud just paar kvartalit eemal asuvast Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodust, kus lõppes Vanemuise lasteetendus “Kessu ja Tripp”. Martin mängib selles juba paar aastat mängukavas olnud tükis kloun Trippi.
“Ma olen hea meelega n-ö Eesti oma kloun,” ütles Martin ja lisas, et “Kessu ja Tripp” on üldse tema meelest väga vahva tükk ja Teatri Kodu mõnus intiimne mängupaik, kus tekib publikuga vahetu kontakt. Lapsi kui publikut pole aga Martin kunagi alahinnanud.
Teatripisiku sai Martin Kõiv kaasa lapsepõlvelinnast Jõgevalt. Kui ta ütleb, et ta on sündinud Jõgeva haiglas, siis rõhutab ta tahes või tahtmata sõna “haigla”, sest selle hoone seinte vahel viibis ta hiljemgi päris tihti. Ja mitte kehva tervise pärast, vaid sellepärast, et tema mõlemad vanemad töötasid haiglas. Isa oli peaarst ja hiljem röntgenoloog, ema laborant.
“Isa on nüüd juba pensionil, ema aga endiselt tööl. Nii et kui röntgenisse kopsupilti tegema lähed, siis teeb selle tõenäoliselt minu ema,” ütles Martin.
Jõgeva gümnaasiumi kooliteatrisse Liblikapüüdja sattus ta viiendas või kuuendas klassis.
“Mäletan, et ühes minu kooliteatripõlve algaegade tükis tegi kaasa ka minust veidi vanem Alar Varrak, kes on praegu BC Kalev/Cramo peatreener. Kui ta järjekordset teleintervjuud annab, on mul hea näpuga vehkida, et “näe, näe – selle poisiga ma olen kunagi koos teatrit teinud!”,” ütles Martin muiates.
Tõsisem kooliteatri aegne “lavavendlus” sidus teda Mihkel Kabeli, Meelis Põdersoo, Maarius Pärna ja Kristjan Rohiojaga. Kolm esimest on praegu samuti kutselised näitlejad, viimane on tegev tantsu vallas. Kooliteatri aegsetest lavastustest on Martinile sügavamalt hinge jäänud “Lugu inetust pardipojast”, “Oliver ja Jennifer” ning “Poisid”. Viktor Rozovi poolt Dostojevski “Vendade Karamazovite” motiividel kirjutatud näidendis “Poisid” mängis Martin Krassotkini-nimelist tegelast. Nimi Krassotkin figureerib tänini tema e-posti aadressis. Ehkki tal tuleb alailma kellelegi seletada, kuidas seda kirjutatakse ja mis seos sellel temaga on, ei ole Martin aadressi ka muutma hakanud.
“Las mul olla selline tore mälestus kooliteatri ajast,” sõnas Martin.
Tegelevad inimesega
Kui mõnel pool kipub kooliteater rohkem tüdrukute eneseteostamise vormiks kujunema, siis Liblikapüüdjas on jämedam ots pigem poiste käes olnud. Et Martin ise ja kõik tema kooliaegsed paremad sõbrad kooli ajal teatrit tegid, tundus pärat gümnaasiumi kõrgema lavakunstikooli katsetele minek üsna loomuliku käiguna. Loomulikumana kui näiteks isa eeskujul arstikutse valimine. Samas on näitleja- ja arstiametis Martini meelest ka midagi sarnast: mõlemad tegelevad ju inimesega.
Lavakunstikooli katsetele minnes oli Martin vaid seitsmeteistaastane ega osanud selle üle, kas saab kooli sisse või ei saa, tõsiselt muretsedagi.
“Minul polnud tollal veel mingit ettekujutust oma tulevasest elust, teatrist ega endast teatris. Tänapäeva abituriendid on minu meelest palju asjalikumad ja räägivad oma eluplaanidest umbes nagu kolmekümne viiesed,” sõnas Martin.
Lavakoolis oli tema kursusejuhendajaks Priit Pedajas. Martini hinnangul on ta väga tundliku närviga õpetaja ja teatrimees, kes ei armasta asju palju lahti seletada, küll aga on meister laval mingit erilist tunnetust, atmosfääri looma. Eriti meeldival viisil avanes Pedajas oma kursusele siis, kui nad seoses Endla teatris kursusetööna välja toodud “Rehepapi” lavastusega pikemat aega koos Pärnus viibisid. Tallinnas polnudki Pedajasel oma tudengite jaoks nii palju aega, sest seal tuli tal kanda ka Eesti Draamateatri peanäitejuhi töökoormat.
Kui kooliaeg lõppes, kutsuti Martinit Vanemuise teatrisse tööle. Peale tema tulid samasse teatrisse ka tema kursusekaaslased Laura Peterson, Ragne Pekarev ja Markus Luik. Kaks viimati nimetatut on ka praegu Vanemuise trupis.
“Neljakesi koos tulles oli kindlam tunne, kui üksi oleks olnud. Markusega hakkasime kohe mitmes tükis koos mängima ja nüüdseks oleme tugevasti kokku kasvanud, ehkki lavakooli ajal me teab kui suured sõbrad polnudki,” ütles Martin.
Küsimusele, kuidas ta oma senise lavasaatusega rahul on, vastas ta, et nii ja naa, aga pigem ikka rahul. Repertuaariteatris tuleb muidugi igasuguseid rolle teha, ka selliseid, millest esimesel hetkel vaimustuda ei oska. Martin on aga oma näitlejaeluga rahulolu kriteeriumi sõnastanud järgmiselt:
“On hea, kui igal hooajal tehtud tööde hulgas oleks vähemalt üks, mis sulle endale tõsiselt korda läheb ja jõudu annab.”
Senini on see nii olnud. Ka töökeskkond on Vanemuise draamatrupis meeldiv, sest sinna kuuluvad näitlejad on empaatilised ja sõbralikud inimesed ning head kolleegid. Nii et isegi siis, kui roll on väike, on mõnus tükis kaasa teha, sest seltskond on hea.
Näitleja kirjutab alla
Seitsme ja poole aasta jooksul on Martin saanud tööd teha terve rea erinevate lavastajate käe all. Kõige rohkem meeldis talle koostööd teha bulgaarlase Mladen Kiseloviga, kes tõi Vanemuises 2010. aastal välja ameerika autori Sam Shepardi drama “Maetud laps”. Kahjuks juhatab Kiselov nüüd vägesid taevastel lavadel.
Meeldivad mälestused on Martinil ka koostööst Lisa Smithiga Billy Roche’i draama “Vaene loom vihma käes”, Hendrik Toompere juunioriga Franz Kafka “Lossi” ja Andres Noormetsaga Mihkel Raua “Musta pori näkku” lavaletoomisel. Ingomar Vihmariga tehtud “Tühirand” seisab aga erilisel kohal seepärast, et see oli Martini kõige esimene töö kutselises teatris. Ja tema meelest oli see soe sisenemine “päristeatri” maailma.
“Alati on hea koostööd teha lavastajaga, kelle puhul sa saad aru, mida ta tahab. Eriti hea on, kui see, mida lavastaja tahab, läheb ka sulle endale korda ja ühtib sinu mõtetega,” ütles Martin. “On olnud ka kesisemaid variante. Aga ka kehvast koostööst ja kehvast lavastusest on näitlejal midagi õppida. Ja tema peab laval ikka kuidagi hakkama saama. Tal lihtsalt ei jää muud üle, sest tema “kirjutab alla” sellele tööle, mida lavastaja materjali välja tuues mitme kuu jooksul teeb. Ehk teisisõnu: tema on selle töö peegeldus.”
Näitlejatel on tavaliselt ikka rääkida naljakaid lugusid, mis nendega laval on juhtunud. Loomulikult on ka Martinil tulnud mõnikord laval mingit suvalist teksti panna, sest partner ei märka lavale tulla või otsib lava taga kadunud rekvisiiti. Ent on juhtunud ka selline lugu, mis alles tagantjärele naljakas hakkas tunduma, aga esialgu sarnanes pigem õudusunenäoga. See juhtus lavastuse “Lõvi, nõid ja riidekapp” (see on üks C. S. Lewise nn Narnia-sarja lugudest) etendusel.
“Mina mängisin seal Valge Nõia käsilasest härjapõlvlast ning pidin esimese vaatuse lõpus ühe Narniasse sattunud lastest, keda mängis Markus Luik, köiega kinni püüdma ja lavalt ära sikutama. Lavale oli aga ehitatud üles hiigelsuur põlevate lambikestega kaunistatud karussell. Et tegemist oli selle lavastuse viimase etendusega, otsustasime Markusega kuidagi instinktiivselt endast kõik välja panna. Mina sikutasin köit kõigest jõust ja Markus ka järele ei andnud. Paraku pinguldus köis ühe karusselliposti ümber, nihutas selle paigast ning kogu viie meetri kõrgune koloss kukkus saalitäie laste silme all ja ansambli Sigur Ros lüürilise muusika saatel kokku. Lava oli purunenud elektripirne täis ja minul selline tunne, et sellest august ma enam välja ei tule ja lavale tagasi enam ei lähe. Aga pärast vaheaega tuli ikka minna,” meenutas Martin.
Peaks olema põhjendus
Üldjuhul tuleb igal näitlejal varem või hiljem soov ka ise midagi lavastada. Martin kinnitas, et see on nii, samas tõdes, et tema pole veel sellist initsiatiivi üles näidanud ning keegi teine pole talle lavastajarolli ka pakkuma tulnud.
“Lavastajana peaksin hakkama teatrit teistmoodi lahti mõtestama. Ja lavastamiseks peaksin leidma materjali, mis mulle endale tõesti korda läheb ja mis ka vaatajat kõnetab. Teatrit tehakse ju nii palju ja kui omalt poolt veel midagi välja pakuksin, peaks sellel olema mingi põhjendus. Või tegelikult ei peakski? Äkki võiks teatrit teha ka lihtsalt mängulustist?” arutles Martin.
Lisaks teatrirollidele on tal täita ka abikaasa ja isa oma. Abikaasa Mariga kohtus Martin esimest korda küll Vanemuise teatri seinte vahel, ent tuttavaks nad seal õieti ei saanudki: baleriin Mari Savitski oli siis, kui Martin teatrisse tuli, sealsest trupist just lahkumas. Alles siis, kui Mari oli naasnud aastaselt õppereisilt Kanadasse, said nad ühel peol uuesti kokku ja leidsid teineteist. Praegu kannab Mari perekonnanime Kõiv ning on pilatesetreener ja balletiõpetaja. Nüüdseks on Martinil ja Maril kaks vahvat tütart. Vanem, Marie, saab mais nelja-aastaseks ja noorem, Saara, aastaseks.
Mingite hobide jaoks Martinil pere kõrvalt praegu aega ei jää. Iseasi, kui söögitegemist hobiks nimetada. Ja süüa tuleb pereinimesel ikka teha.
“Ainult enda pärast ma ilmselt vaeva ei näeks, aga pere heaolu nimel tasub ikka veidi pingutada. Mingeid keeruliste prantsuskeelsete nimedega toite ma ei tee. Kui teen kartuliputru, siis ma nimetan seda ikka kartulipudruks, olgu sellele siis pealegi koort juurde pandud ja vahtu klopitud,” ütles Martin.
Kui ta praegu millestki puudust tunneb, siis eelkõige omaette ja vaikuses olemise ajast. Ent see puudus on praegusel eluetapil paratamatu.
Kui me Martin Kõivuga kohvikujutu lõpetasime, ütles ta hüvasti jättes, et sõidab Puurmanisse Meelis Põdersoo juurde sauna. Hommikuses “Kessu ja Tripi” etenduses oli Martini lavapartneriks olnud aga teine kooliteatri aegne sõber Maarius Pärn. Nii et teatud mõttes on nad kõik ikka endiselt Liblikapüüdja poisid.
Martin Kõivu elukäik
Sündinud 14. juulil 1984 Jõgeval
Lõpetanud 2002 Jõgeva gümnaasiumi ja 2006 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli
2006. aasta sügisest Vanemuise draamatrupi liige
Perekond: abikaasa Mari, tütred Marie (
Praegused rollid Vanemuises: Tripp (Robert Vaidlo “Kessu ja Tripp”; 2011), Silver (Uku Uusbergi “Karjäär”; 2012), Mihhei Andrejevitš Tarantjev (Ivan Gontšarovi “Oblomov”; 2012), Hendrik jt (Mihkel Raua/Andres Noormetsa “Musta pori näkku”; 2012), Bobby Hargreaves (Ray Cooney “Minu järel, seltsimees!”; 2013)
Lisaks koduteatrile on mänginud Eesti Draamateatri, Tallinna Linnateatri, teatri NO99, VAT Teatri, Pärnu Endla ja pärimusteatri Loomine lavastustes ning teinud kaasa filmis “Malev” ja teleseriaalis “Ohtlik lend”
Meelis Põdersoo, sõber ja koolivend:
Kui keegi Martin Kõivu Martiniks nimetab, ajab see mind alati veidi segadusse, sest minu ja paljude teiste sõprade jaoks on ta lihtsalt Kõiv.
Tal on kadestamist väärt oskus muuta koos veedetud aeg väga kvaliteetseks ja mõnusaks, sest tal on huvi inimeste vastu, kellega ta koos on. Tal on üldse oskus kuidagi mõnusalt
elada. Talle meeldib üksi olla, aga samas on tal suur vajadus elu sõpradega jagada ja sellest sünnib alati midagi väga väärtuslikku.
Mõnikord ta ärritub liiga kiiresti pisikeste asjade peale, aga seda teab ta isegi. Tal on mõnus stiil, ta teeb hästi süüa, räägib huvitavat juttu, kuulab enam-vähem head muusikat, ta hoiab oma lähedasi, tal on imeline naine ja imelised tütred ja ma usun, et ta on õnnelik. Ning tema sees elab ikka veel see siiras ja krutskeid täis poisike, kellega ma kunagi Jõgeval tuttavaks sain, ja see on väga äge
Kunagi lavaka ajal, kui me Kõivuga koos elasime, oli meil raha täitsa otsas. Me lugesime viimased kroonid kokku ning ostsime… tuhandetükilise pusle. Ma arvan, et see oli Kõivu mõte. See lugu iseloomustab teda teatud mõttes küll.
i
RIINA MÄGI
