Martin Algust võib pidada üheks kõige mitmekülgsemaks Jõgevamaalt võrsunud loominguliseks inimeseks. Teda teatakse näitleja, mitmete teleseriaalide stsenaristi, tõlkija ja kirjanikuna, kes pälvinud mitmedki preemiad. Martin Algus ise arvab, et tema loomingu lätted ulatuvad Jõgeva kooliteatrisse Liblikapüüdjad, kus ta alustas harrastusnäitlejana.
Viimane Teiega seonduv uudis on debüütromaani „Midagi tõelist“ kahekordne premeerimine: Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga proosakirjanduse alal ja Eduard Vilde kirjandusauhinnaga. Olete praegu 45aastane. Milliseid seoseid näete oma vanuse ja esikromaani ilmumise vahel?
„Ma olen varem kirjutanud stsenaariume ja näidendeid. Ka raamat „Midagi tõelist” hakkas valmima nii, et algul kirjutasin näidendi, kuid seda ei hakatud kohe lavastama. Muutusin siis kärsituks ja otsustasin lugu mitte niisama sahtlisse seisma jätta, vaid sellest romaani kirjutada. Seda, milline seos sellel kõigel mu eaga on, ma küll öelda ei oska. Minu jaoks sündis see teos suuresti asjaolude kokkusattumusena.“
Oskar Lutsu huumoripreemia laureaatide puhul, kes ka Teie olete, arutakse ikka, kas nende loomingus on midagi lutsulikku. Vilde kirjandusauhinnast tingituna tasuks küsida, kas teie romaanist tasuks otsida midagi vildelikku?
„Ehk tõesti. Ka raamatut hinnanud žürii arvas, et raamat on päevakajaline ja inspiratsiooni on saadud elust enesest ja see on ka üsna realistlik lugu. Vildet võib aga pidada kriitilise realismi rajajaks Eesti kirjanduses.“
Kas romaani „Midagi tõelist” tegevus saab toimuda ennekõike tänapäeva Eesti Vabariigis?
„Ei. Selle romaani tegevus saab toimuda ükskõik millises riigis, milles on vähegi sarnane ühiskonnakorraldus. Olen siiski arvestanud konkreetsete paikadega. Tegevus toimub Tallinnas, ennekõike Põhja-Tallinnas, tekstis on konkreetseid tänavanimesid. Elan ka ise Põhja-Tallinnas.“
Tänaseks on „Midagi tõelist“ ka lavastatud?
„Jah, see lavastati Tartus Sadamateatris. Samal ajal kui valmis raamatu mustand, helistas mulle minu endine õpetaja Andres Noormets Viljandi Kultuuriakadeemiast ja ütles, et hakkab seda lavastama. Ja lõppkokkuvõttes oligi juhuse tahtel nii, et samal päeval, mil ilmus romaan, toimus ka esietendus.“
Kuivõrd üldse erinevad näidendi, stsenaariumi ja raamatu kirjutamine?
„Töömeetodid on täiesti erinevad. Kui hakkasin romaani kirjutama, siis pidin endale aru andma, et pean välja saama dialoogikesksest kirjutamisvormist. Olen harjunud kirjutama teksti, mis kõlaks laval loomulikult. Raamatu kirjutamisel on tarvis aga jutustavamat laadi, sest lugeja jääb raamatuga üksi, ma pean suutma ilma näitlejate ja lavakujunduseta kõik ära teha. Küsisin ka nõu ja arvamusi. Protsess oli minu jaoks huvitav. Kokkuvõttes nautisin seda tööd väga.“
Ajame juttu Jõgeval, teie vanemate kodus. Kuivõrd on siin kirjanduslikku loomingut sündinud?
„Esimesi katsetusi tegin juba lapsepõlvekodus Siimustis, kus elasin paneelmajas. Mulle meeldis juba lapsena lugusid rääkida.
Jõgeval, vanemate kodus, töötan alati mingil määral. Kui külla tulen, töö on mul alati kaasas. Valin endale siin mõne nurgakese ja hakkan süvenema.“
Teie isa Juhan Algus on ehitusettevõtja, ema Aino Algus oli erialalt ökonomist. Kas suguvõsas on varem tegeletud ka kirjandusliku loominguga?
„Aurelia, mu isapoolne vanaema, üritas mind väiksena palju suunata, ehkki ta ise kirjutamisega ei tegelenud. Juba päris titena sain temalt kingituseks tähtedega klotsid. Üks isa lühijutt avaldati ajakirjas Pioneer. Vanaema tõi siis isa mulle eeskujuks. Samuti isa venda Igorit, kes oli tol ajal tõstesportlasena üks maailma tippudest.
Ema joonistas hästi ja noorena osales ka harrastusteatris. Teismeliseperioodil oli mul kodus üldse väga tugev seljatagune. Lugesime kõik palju ja rääkisime erinevatel teemadel. Ema ja isa laulsid, isa mängis pilli. Vahel laulsime terve perega.
Olen tänulik, et ema ja isa tõid mind raamatute juurde. Juba päris väiksena, mäletan, ema luges ette, mina vaatasin pilte, unistasin sellest, et oskaks ise lugeda.“
Ja kogu selle loomingulisuse tulemuseks oli õppima asumine Tartu Ülikooli Viljandi Kultuurikolledžisse, tänasesse Kultuuriakadeemiasse?
„Siin on põhjus väga selge. Lianne Saage (Lianne Saage-Vahur – J. L) tuli Jõgevale eesti keele ja kirjanduse õpetajaks ja rajas siia kooliteatriteatri Liblikapüüdja, kus hakkasin kaasa tegema.
Õppisime teksti pähe, katsetasime, möllasime, mängisime Jõgevamaa lavadel, osalesime festivalidel. Olen kõige selle eest Liannele väga tänulik. Pärast keskkooli lõpetamist astusin Viljandi Kultuurikolledžisse. Kõhklesin algul, aga Lianne ütles, et teeksin need katsed ära. Siis läksingi kooliteatrist teatrikooli.
On väga oluline, et Jõgeval on kooliteater. Seda peab hoidma ja sellele ressursse leidma. Väga paljud inimesed on siit leidnud oma elukutse ja mängivad praegu üle Eesti erinevatel lavadel. Kooliteatri festivalid on toonud Jõgeva fookusesse, andnud sellele paigale identiteedi. Tallinnast ja mujalt vaadates on see suur teema, mis Jõgeva esile tõstab.“
Kuidas iseloomustate Andres Noormetsa, oma juhendajat Viljandi Kultuurikolledžis?
„Olen väga tänulik selle tunnetuse ja professionaalse lähenemise eest, mis ta mulle andis. See on asi, mis mind ka kirjutades väga aitab. Improviseerin tegelastega oma mõtetes. Just improviseerimisoskust õppisin Andrese juures. Andres Noormets on Eestis täiesti omapärase teatrikoolkonna esindaja.“
Kas Teie ajal oli Viljandis õppejõuks ka Kalju Komissarov?
„Temaga puutusin kokku hiljem, kui ta Ugalas lavastas, see andis aimu tema õpetamismeetoditest. Kalju Komissarov on koolitanud sedavõrd palju teatritegijaid, et igaüks, kes teatriga tegeleb, saab tahes-tahtmata kaasa tükikese Komissarovit.“
Kas soovite Ugala perioodist kedagi lavapartneritest esile tõsta?
„Minu meelest olime kõik üks suur ja armas pere ja saime väga hästi läbi nii laval kui ka lava taga.“
Teeme nüüd tagasivaate Teie kui seriaalide stsenaristi loomingule.
„Kõige enne kirjutasin kolm hooaega „Ühikarottide“ stsenaariumit. Seejärel tulid „Kalevipojad“ ja siis „Ment“. Hetkeks olen kirjutanud stsenaariume juba rohkem kui viieteistkümnele seriaalile.“
Olete mõneski seriaalis, näiteks „Ühikarottides“ ja ka filmis „Soovide puu“ valinud tegelaseks noored, kes on maalt linna tulnud. Kas sellist valikut võib olla mõjutanud see, et olete ka ise pärit väiksemast linnast?
„Seda küll. Eriti hästi sobis minu elukäik „Ühikarottide“ tegevusega. Seal tuli enamik poisse kokku Eestimaa erinevatest paikadest. See ei tähenda, et ma ei võiks kirjutada keskkonnast, mis on mulle endale võõras.“
„Soovide puus“ mängisite ise kupeldajat.
„Jah, mulle tavaliselt meeldibki mängida selliseid pahelisemaid tegelasi.“
Kui palju sõltub stsenaristist see, kui kaua on üks või teine seriaal teles eetris on?
„Eks ta ikka sõltub. Kui stsenarist oma tööd tõsiselt ei võta, siis on oht, et kanal ei kaalu sarja jätkamist. See puudutab ka teisi asjaosalisi. Kui kõik pingutavad, on suurem tõenäosus, et kanal võtab selle sarja ka edaspidi eetrisse.“
Kas vahel dikteerib seriaalide teemasid ette ka ühiskond?
„Ikka. Käime silmad lahti ja saame stsenaariumisse ühiskonnas olulisi sõlmpunkte sisse kirjutada.
Näiteks sügisel eetris olnud sarjas „Miks mitte“ rääkisime teadlikult võrdõiguslikkusest. Toonitasime, et inimesed ei tohiks karta oma unistusi teoks teha, pole vaja ennast mistahes surve tõttu tagasi hoida. Peaks kärbsed pea ümbert minema ajama ja tegema seda, mida tegelikult tahad.“
Seriaal „Ment“ kajastas läbi huumori patrullpolitseiniku pingelist ja ohtlikku tööd?
„See seriaal pakkus rohkesti võimalusi: patrullpolitseinik puutub ju kokku korrarikkujatega, kõigi hädalistega, keda ta päästma tuleb, samuti kolleegidega. See annab võimaluse peegeldada elu väga mitmel tasandil.“
Mitmes teatris lavastanud olete?
„Olen lavastanud vaid korra, enda näidendi „Kaheksajalg“ ja teatris Ugala. Lavastajaks ma ennast siiski ei pea. See on väga spetsiifiline valdkond. Hindan lavastajaid väga ega kipu neid segama, kui neile oma teksti annan. Pigem ootan, et lavastaja üllataks mind sellega, mida tema minu tekstist leiab.“
Meenutame ka mõnda näitlejatööd. Anton Hansen Tammsaare „Tões ja õiguses“ mängisite Pearu poega Joosepit?
„See oli huvitav töö. Etendust mängiti ühel või kahel suvel Järvamaal Vargamäel. Pearut mängis Jaan Rekkor. Vargamäe mängupaik oli väga mõnus.“
Bernhard Show „Pygmalionis“ mängisite koos Tõnu Tepandiga, kes oli professor Henry Higginsi rollis?
„Tõnu Tepandiga oleme mõnedki korrad koos mänginud. Tema on ka selline „krutskimees“, kellelt võib laval üllatusi oodata. Ta paneb partnerid justkui proovile, mis teeb asja huvitavaks.
Tõnu Tepandi oli kolledžis ka meie hääle- ja kõnetundide õppejõud.“
Seoses ühe viimase auhinna saamisega on Mihkel Raud teie kohta öelnud. „Kui mina oskaks nii hästi kirjutada“. Kuidas selline kiitus mõjub?
„See oli tema poolt kena žest. Käime seoses erinevate projektidega aeg-ajalt läbi. Pean Mihklist väga lugu.“
Stampküsimus loomeinimestele. Mis kell on kõige parem töötada?
„Varem töötasin rohkem öösel. Laps oli väike ja käisin tööl. Siis sain hakata kirjutama õhtul kella kümnest ja kirjutasin hommikul kella neljani.
Nüüd ärkan aga suts varem üles ja teen omad tööd lõunaks enam-vähem ära. Siis algab laagerdumise aeg, kus saan enamasti teha, mida soovin.“
Küllap päris ilma kellaaegadeta ei pääse?
„Kui mõne stsenaariumiga on kiire, võin töötada järjest ka kakskümmend tundi.“
Kui tugevad konkurendid on seriaalide stsenaariumide kirjutajad? Kas kohtute omavahel?
„Konkurentsi kindlasti pole. Kokku saame aga harva. Tänapäeva fenomen on see, et inimestel pole lihtsalt aega. Me saame aga väga hästi läbi ja oleme projektides ka üksteist vastastikku aidanud. Mul on näiteks väga hea koostöö „ENSV” stsenaristi Gert Kiileriga, kes on juhtumisi ka mu kursavend. Gert tuli stsenaristina „Papade mammade“ meeskonda. Samuti on hea koostöö Silvia Soroga, kes tegeleb „Padjaklubi“ stsenaariumiga. Ka tema on minu kursusekaaslane. Väga pikalt oleme koostööd teinud Urmas Lennuki ja Kait Kalliga.“
Olete pälvinud ka Aleksander Kurtna nimelise tõlkijapreemia. Kuidas tõlkimiseni jõudsite?
„Ugalas saadi teada, et loen inglise keeles, siis paluti repertuaari otsimisel abi. Nii sattusin lugema ingliskeelseid näidendeid ja varsti hakkasin neid ka tõlkima. Töö osutus väga põnevaks. Pärast seda, kui olin ligi kolmkümmend näidendit ära tõlkinud, jõudsin ka oma esimeste näidenditeni. Tõlkimine on mind palju õpetanud.“
Teadmine, et Teie isa tuntakse ka laulja ja pillimehena, ajendab küsima ka teie muusikahuvi kohta?
„Muusikaga ma ise ei tegele. Küll aga meeldib mulle väga muusikat kuulata. Muusika annab mulle rahu ja tasakaalu. Kogun ka vinüülplaate.
Kui rääkida hobidest, siis muusika kuulamine ongi üks suurtest harrastustest nagu tegelikult ka kirjutamine, mis on samas minu töö.“
Täna saime Jõgeval kokku põhjusel, et käisite kohtumas Jõgeva põhikooli noortega. Kuidas läks?
„Publikuks olid 7.–9. klassi õpilased. Nad kuulasid suure huvi ja tähelepanuga. Oma jutus proovisin õpilastele välja tuua mõned momendid, mis mind ennast on elus aidanud. Julgustasin neid, et ärge kartke mugavustsoonist välja tulla, sest risk võib pärast ära tasuda.“
Jõgevale sõitsite rongiga ja nii algab ka tagasisõit?
„Rong on geniaalne transpordivahend. Seal saab mõelda, lugeda ja kirjutada, vahel ka inimesi jälgida. Rong soodustab töökeskkonnana ka keskendumist, sest pole ju võimalik kuhugi jalutama minna.
Ühistransporti kasutan väga palju. Olla näiteks trammis koos teiste reisijatega on märksa huvitavam kui üksi autos istuda.“
Kas olete nõus avalikustama ka mõne lähiaja loomingulise plaani?
„Pooleliolevatest asjadest võib vast rääkida sellest, et kavandame filmi Mihkel Raua raamatu „Musta pori näkku“ järgi.
Noore Mihkel Raua leidmiseks tuleb teha konkurss. On plaanis koguni saatesari „Eesti otsib Mihkel Rauda“ ja muidugi on üks žürii liige Mihkel Raud ise. Sinna on plaanis veel palju noori kaasata ja castingule on kindlasti oodatud ka kõik Jõgevamaa näitlemishuvilised.“
Lianne Saage-Vahur, Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja juhendaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
„Kohtusime Martiniga viimati möödunud esmaspäeval, kui ta oli lahkesti nõus kõnelema meie kooli noortele oma mõtetest, tegemistest, endast. Teda kuulates meenus miskipärast üks Ellen Niidu värsirida: „ Hea täht on A, Algus sellega algab…“. Ja veel mõtlesin, et meil juba on Betti Alver, nüüd on meil ka Martin Algus. Kes teab, ehk saab temastki samaväärne legend…
Lõpmata hea meel on Martini üle, nii selle pärast, millise pühendumuse ja sisemise põlemisega ta kõiki oma töid teeb, mõtteid mõtleb ja ütleb, neid kirja paneb, kui ka selle üle, et kõike seda on vääriliselt märgatud ja (au-)hinnatud.
Martinis oleks nagu haruldasel ja suurepärasel moel sümbioosis kaks pealtnäha erinevat inimest: ühelt poolt lapsemeelne ja särasilmne „päikesepoiss“, teisalt kindlaid tõekspidamisi ja väärtusi hindav „vana kooli mees“.
Martin on üks nendest „minu poistest“, kellega me koos alustasime Jõgeval Liblikapüüdja lugu. Sai alguse ka meie sõprus. See sõprus kestab ja Liblikapüüdja lugu kestab, õnneks. Sain sellest taaskord kinnitust kasvõi hetkest sealsamas koolimajas esmaspäeval, kui Martin kõneles noortele siira õhinaga, kuidas ta vaimustub oma kodukohast, kui kalliks ta seda peab, kui oluline on, et sa hoiad meeles, kust sa tuled. Mis on need väärtused, mille saad teekonna algusest kaasa, mille toel oma teed käia, mis on inimesele päriselt tähtis ja oluline, midagi tõelist…”
JAAN LUKAS
Martin Algus
Sündinud 25. detsembril 1973 Jõgeval
Haridus:
1992 Jõgeva Gümnaasium
1997 Viljandi Kultuuriakadeemia, näitekunsti eriala
2006 Creative Workshop, Golden Drum, Portoroz
2007 Creative Workshop Cannes
2010 SIT Workshop of Creative Thinking, Tallinn
2012 John Bernsteini stsenaariumikoolitus Tallinnas
2012 John Bernstein’s script workshop, Tallinn
2013 Tallinna Ülikool, e-õppekeskus
2015 Dramaturgical Fitness koolitus, Frans Baunsgaardi ja Steen Bille juhtimisel
Töö:
1997–2005 näitleja ja dramaturg Viljandi Ugalas
2005–2012 copywriter reklaamiagentuuris AGE McCann
2001–2012 Tõlkinud ca 30 näidendit erinevatelt autoritelt vene ja inglise keelest (nt Brian Friel, Harold Pinter, Mark Ravenhill, Oleg and Vladimir Presnjakov, Conor McPherson, Frank McQuiness, David Greig, Steven Berkoff, Jezz Butterworth jne)
Aastast 2012 vabakutseline näitleja, tõlkija, näitekirjanik, stsenarist
Valik loomingust:
„Janu“, näidend (2007), „Soovide Puu“, filmistsenaarium (2008), „Laviin”, kuuldemäng, Vikerraadio (2010), „Ühikarotid”, telesarja stsenaarium (2010), „Kalevipojad”, telesarja stsenaarium (2011), „Ment” sarja produtsent ja stsenarist (2012), „Padjaklubi”, sarja stsenarist ja produtsent (2014), „Keskea rõõmud”, sarja stsenarist ja produtsent (2014), „Klassikokkutulek”, filmistsenaariumi mugandus (2016), „Papad-mammad”, sarja produtsent, stsenaariumi mugandus (2016), „Nukumaja”, TV-sarja produtsent (2017), „Midagi tõelist”, näidend, esietendus Tartu Vanemuises (2018), „Midagi tõelist”, romaan (2018)
Auhindu:
Eesti Teatriliidu „Aleksander Kurtna Preemia” tõlketöö eest (2005), „Janu”, näidendivõistluse 1. preemia (2007), „Postmodernsed leibkonnad”, näidendivõistluse 1. preemia (2009), „Kontakt”, „Baltic New Drama 2011“ võistluse 1. preemia (2011), „Kontakt”, Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (2013), „Väävelmagnooliad”, Eesti Teatriliidu aastapreemia algupärase teatriteksti kategoorias (2015), Lutsu huumoripreemia (2016), „Midagi tõelist” romaan, Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia, Eduard Vilde nimeline preemia (2019), „Miks mitte?!” sari, EFTA telestsenaristi preemia (2019)
