|
|
Eesti Draamateatri näitleja Märt Avandi käis üleeile Palamusel. Lahkus ta sealt 3371,17 euro, rauast ahjuroobi, pronksist õuna ja kuldse sulepea võrra rikkamana. Kogu see kraam anti üle talle kui Oskar Lutsu huumoripreemia 25. laureaadile. |
Palamuse rahvamaja saal sai laureaadi austamistseremoonia ajaks rahvast pilgeni täis. See näitas, et kohalikest avaliku elu tegelastest žürii otsus anda tänavune preemia Märt Avandile langes kokku rahva arvamusega.
“Mul on suur au nii arvuka publiku ees viibida,” ütles Märt Avandi. “Mul on väga meeldiv vastu võtta ka Eestis ainulaadne rahva annetustest kokku pandud preemia, mille väljaandmisel on juba 25 aasta pikkune traditsioon. Ainus tõrvatilk meepotis on asjaolu, et üks Vanemuise näitleja — või mis ta nii väga näitleja on, ütleme, et töötaja — sai selle preemia minust varem. Ning talle omases taktitundetuses, ebaviisakuses, õeluses ja rumaluses ei väsi ta mulle seda nina alla hõõrumast. Õnneks ei viibi ta teatris toimuva etenduse tõttu täna siin, muidu ta ilmselt köhiks ja aevastaks siin või ütleks saalist vahele midagi kohatut. Mis teha — ega igaühele pole antud head lastetuba!”
Nagu igaüks aru sai, käisid Avandi viimased laused tema kursusevenna ja telesketšipartneri Ott Sepa kohta ning kuulusid puhtal kujul huumorivaldkonda: tegelikult on Avandi ja Sepp parimad sõbrad ja peavad teineteisest vägagi lugu.
See ei takistanud Avandit Palamusel veel mitmel korral Seppa tagaselja tögamast. Aga mingi ülekohus see küll polnud, pigem ikka õigluse jaluleseadmine: kui Sepp kaks aastat tagasi Lutsu huumoripreemia järel käis, ei hoidnud tema ka Avandi arvel nalja tehes fantaasiat kokku.
Huumoripreemia üleandmisel kannab laureaat traditsiooniliselt ka mõne nalja ette. Märt Avandi ütles, et tal poleks rahvale lugemiseks “tagataskus” midagi olnud, sest huumorikavadega ta esinemas ei käi, ent elu ise mängis talle kätte hea võimaluse. Üle-eelmisel päeval oli nimelt Vikerraadios toimunud huumorisaate “Meelejahutaja” lindistus, millel Avandi kandis ette Andrus Kiviräha sketši.
See kõlbas hästi ka Palamusel esitada, seda enam, et Kivirähk on samuti Lutsu-preemia laureaat ning kõnealune tekst oli inspireeritud Lutsu “Kevadest”. Avandi kehastas selles loos köstrit, Tõnissoni rolli võttis enda peale Palamusel rohkem bändimehe ja lauluõpetajana tuntud Karmo Toome. Sedakorda pilas Kivirähk Lutsu tegelaste abil meie paljukõneldud uut ajalookäsitlust.
Vastse laureaadi eluloost ja mõttemaailmast aitasid publikul aimu saada rahvamaja juhataja Ivar Vinkmanni ja saalisolijate esitatud küsimused. Nagu paljudel teistel naljategemisega tuntuks saanud näitlejatel, on ka Märt Avandil tulnud teatud määral kokku puutuda probleemiga, et naljamehe-imago hakkab muud elu või tõsisemat teatritegemist segama.
“Märt, tee nalja!” on lause, mida ta on üsna palju kuulma pidanud. Tuttavad ja sõbrad ütlevad nii siis, kui tahavad teda sihilikult tögada, mõned aga arvavad, et telesketšidest tuttav näitleja peakski kogu aeg ja igal pool nalja tegema.
“Kui keegi ütleb “Märt, tee nalja!”, siis ma kas keeran selja ja kõnnin minema või ei reageeri üldse. Aga juhtub ka, et teengi nalja,” ütles Märt Avandi.
Rollislepp ei sega
Nn ühe rolli needusega on ta kokku puutunud, ent nüüdseks on see unustatud probleem. Kui omal ajal esilinastus kähku populaarseks saanud lühimängufilm “Tulnukas”, kus Avandi Valdise-nimelist noormeest mängis, kiputi teda avalikes kohtades Valdisena kõnetama.
“Kui see paar aastat kestnud oli, otsustasin, et ma ei taha olla Valdis, vaid ikka Märt,” ütles Avandi.
Aeg ja teadlik käitumine tegid oma töö ning praegu ei lohise Avandil järel Valdise, Gerth Maango ega onu Heino rollislepp. Või vähemasti ei tunne ta ise neid järel lohisevat. Ning üha teadlikumalt ja tulemuslikumalt väldib ta näitlejana püüdu publikule meeldida.
“See nähakse varem või hiljem niikuinii läbi,” ütles Märt Avandi. “Püüdes publikule iga hinna eest meeldida, pole sa enam huvitav. Palju huvitavam on siis, kui sa jääd iseendaks.”
Lisaks sellele ei peab näitleja, aga ka inimene üldse Avandi meelest endalt aeg-ajalt ikka küsima, kes ta on, kust tuleb ja kuhu läheb. Kui see küsimus elurutus liiga pikaks ajaks ära unustada, siis kipub iva sellest, mida inimene teeb, kiiresti kaduma.
Üks üllatavamaid asju, mida publik Avandi kohta teada sai, oli see, et koolipoisina oli tema lemmikspordiala kettaheide ning korra on ta heiteringis võistelnud ka hilisema olümpiavõitja Gerd Kanteriga. Kes võitis, seda pole raske ära arvata.
Nagu varasematel Lutsu huumoripreemia laureaatidel, tuli ka Märt Avandil läbi teha laureaadiks “löömise” tseremoonia. Selle viisid läbi Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev ja Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi pedagoog Aili Kalavus. Ahjuroobi, mille maavanem laureaadile Tootsi moodi “palvetamise” ajaks kätte andis, sai Avandi hiljem endale ning nagu tööriistale kinnitatud kiri teada andis, on see mõeldud tõsielu ja huumori segamiseks.
Vallavanem Urmas Astelilt võttis Avandi vastu Ahti Seppeti ja Bruno Kadaku loodud väikese pronkstaiese, mis kujutas endast kolmveerandit õunast. Õun on Lutsu “Kevades” mäletatavasti tähtis “tegelane”. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann lisas kingitustele omalt poolt uhke sulepea.
Preemiatšeki pidi laureaat seekord ise lavalt üles otsima. See oli peidetud nimelt ühe lavakujunduselemendi sisse. Tšeki otsimisega sai Avandi kenasti hakkama, sellele kirjutatud summa 3371,17 eurot lõi ta aga päris pahviks. Nagu viimasel ajal ikka, anti preemia välja MTÜ Sokuturi stipendiumina. Ka tänavu oli stipendiumi summa suurem kui aasta varem.
i
RIINA MÄGI
