Kahe aastakümne tagused öölaulupeod balansseerisid võimaliku-võimatu piiril ning olid vabanemisjoovastusest kantud, nädala tagusele tuli rahvas lihtsalt ühistunnet kogema ja oma riigi sünnipäeva pidama. Seepärast on kohatu diskuteerida selle üle, missugune pidu olid etem, missugune kehvem — need on lihtsalt erinevad nähtused. Samasse jõkkegi pole ju võimalik kaks korda astuda.

Kui kirjade järgi on öölaulupeo “Märkamisaeg” lavastajaks Margus Kasterpalu, siis mõtteline osa lavastaja-aust tuleks sedakorda vist Gerd Kanteri kontosse kanda: tema mõned tunnid varem Pekingis heidetud kuldne kettakaar annab peole hoopis teise meeleolu. Pidu algabki Aktuaalse Kaamera ühisvaatamisega, kus peauudiseks mõistagi Kanteri olümpiavõit. Paljudele kaugemalt tulnud pidulistele, Jõgeva kammerkoor kaasa arvatud, ongi see esimene võimalus tema kuldset katset näha: selle sooritamise ajal sõitsid nad ju alles Tallinna poole ning jälgisid Pekingi uudiseid raadio, mitte teleri vahendusel.

AK järgmine lõik on pühendatud öölaulupeole ja platsitäis rahvast vaatab äkki eneselegi ootamatult kui peeglisse. Tihti seda ju ei juhtu, et vaatad telekast sedasama üritust, millel sa parasjagu osaled.

Peokava regilaululine algus rahvale esialgu suurt osalemisvõimalust ei anna. Seda laulunäljasemad ollakse, kui “õigete” ühislauludeni jõutakse. Ekraanil jooksvatest laulusõnadest pole platsi tagumises osas seisjail-istujail küll midagi kasu, küll aga on kava-laulikutest, mis eelmise (või üle-eelmise?) päeva Postimehe vahel kodustesse postkastidesse on potsatanud ning mida peolgi osta saab. Kartus, et pimedal platsil ei aita ka prillid laulusõnu välja lugeda, osutub asjatuks: plats on päris hästi valgustatud. Aga paljude laulude sõnu pole vajagi paberilt vaadata: need on peas nii minul kui ka paljudel teistel platsilviibijatel. Mõnus ongi jälgida, kuidas inimesed, kes mingil põhjusel punktist A punkti B kulgema peavad, ei raatsi samal ajal ka tuttavat laulu laulmata jätta.

Minu inimesed

Et seisan suurema osa peo ajast platsi keskmise vahekäigu ääres, jälgingi peale laval toimuva tahes-tahtmata ka minust mööduvaid inimesi. Prozhektorivalgus muudab näod kuidagi reljeefsemaks ja kõnekamaks. Ühtäkki taban end mõttelt, et ma oleksin kõiki neid nägusid justukui kusagil näinud. Või vähemasti ei tekita ükski nägu tunnet, nagu poleks mul selle inimesega mitte midagi ühist.

See pole seltskonnalehtede-Eesti, internetikommentaaride-Eesti ega sissehelistamissaadete-Eesti, mida ma enda ümber näen. Need on, kui Chalice’i tsiteerida, minu inimesed. Iga päev tõepoolest ei märkagi, kui palju neid on. Täna on märkamisaeg.

Märgata võib öölaulupeol veel paljusid asju. Näiteks seda, et platsil on hästi palju noori. Elanud kogu oma senise elu öölaulupidude ja laulva revolutsiooni legendi lummuses, on nad tulnud öölaulupidu ka tegelikkuses kogema. Pettumust nende nägudelt ei paista. Ka mul endal puudub kahekümne aasta taguste öölaulupidude kogemus. Võtnud tõsiselt Toomas Lunge poolt rahva südamesse lauldud laulu “Maa tuleb täita lastega” sõnumit (seda lauldakse selgi öölaulupeol), istusin ma toona kahe väikese lapsega kodus.

Turvaline inimmass

Ülejärgmise päeva lehed pakuvad öölaulupeol osalenute arvuks kes seitsekümmend, kes sada tuhat inimest. Olgu siis nii või naa, aga igal juhul on selles tohutus inimmassis öisele ajale vaatamata kuidagi ääretult turvaline olla.

Usun, et see pole jõgevamaalase erapoolikus, kui mulle tundub, et peo tipphetkedeks on ikkagi Jõgeva poiste Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmenti kirjutatud “Ei ole üksi ükski maa” ja viie isamaalaulu laulmine. Tõnis Mägi “Koidu” laulmine muidugi ka: see laul läheb suisa kordamisele.

Kui ettekirjutatud kava läbi ja noored solistid riburada laulma hakkavad, kogunevad mu selle päeva teekaaslased — Jõgeva kammerkoori lauljad ja nende sõbrad — bussi. Liikuma saame ehk kella poole nelja ajal öösel.

“Võimas oli,” kiidab koorivanem Reine Koppel öölaulupidu. “Eriti vahva oli vaadata, kuidas noored lauljad vanemaaegseid laule kaasa laulsid ning vanemad lauljad nooremate lauludele ägedalt kaasa elasid. Ja purjus inimesi polnud selles tohutus inimmassis peaaegu ühtegi! Me võiksime iga päev nii ühte hoida nagu öölaulupeo ajal.”

Kui buss poole kuue ajal Jõgeval Pae poe ees peatub ja esimesed reisiseltsilised väljuma hakkavad, kõlab raadiost äkki Eesti hümn. Vähemalt pool bussitäit hakkab spontaanselt naerma. Mitte hümni ega Eesti Vabariigi üle. Me oleme oma isamaalised tunded lihtsalt äsja hoopis teises situatsioonis ja väga tugevalt välja elanud ning hümn sellises asises olukorras mõjub tõesti koomiliselt. Sellele vaatamata tahaks mõttes soovida: head taasiseseisvuspäeva, minu inimesed! 

RIINA MÄGI