Minu Eesti on väike, aga siin leidub palju sellist, mida pole mitte kusagil mujal maailmas. Me peame seda lihtsalt avastama, tähele panema, nautima ja kaitsma.
Minu Eesti on maa, kus mul on olnud turvaline elada, sest siin on nii palju metsa. Tean ka, et nii on olnud juba aastasadu enne mind. Ikka ja jälle on meid kaitsnud vaenlaste ja kurjuse eest see puude ja mätastega kaetud vesisevõitu maa.
Minu kallis klassivend ütleb ikka, et sa elad seal kaugel oma Oti metsade vahel. Jah, see on tõesti nii, aga kui kaua veel? Iga päev ma näen, kuidas koormate viisi puid metsast välja viiakse. Alles mõnda aega tagasi, kui tahtsin naabrile külla minna, sain minna otse läbi ilusa põlise metsa. Nüüd pean ragistama läbi risu ja ronima üle kändude, sest uhked puud on maha võetud. Ka mujal jalutamas käies jääb aina rohkem silma, et iga korraga on metsa vähem ja vähem. Kevadvaheajal, kui läksin koduümbruse loodust nautima, sattus mu teele Eesti suurim ja ilusaim loom ‒ põder. Õnneks oli ta üksi ega pidanud kedagi kaitsma ning me mõlemad saime oma rada mööda edasi minna. Mis oleks aga võinud juhtuda, kui ta oleks olnud koos oma väikeste vasikatega ja me mõlemad oleksime pidanud peitu pugema? Kuhu me oleksime läinud? Peidupaika polnud. Ümberringi on ju mets maha võetud.
Me oleme koolis õppinud, et Aafrikas on valdavalt lõõmav päike ja kõrvetav liiv ning Arktikas vastupidiselt jäine tuul ning ühetaolised lõputud lumeväljad. Meile siin on antud võimalus nautida looduse ja ilmastiku mitmekesisust. Me saame kogeda kauneid kevadhommikuid, mil päike tõuseb ning kooli minnes tunned kevadlõhna värskes õhus. Mõnusalt kuumi suvepäevi, mil lapsed pritsivad üksteist veega, et end jahutada. Samal ajal küpsevad sooja päikese all meie magusad maasikad ja mahlased vaarikad. Saame vaadata hingematvaid päikeseloojanguid, mille saatel olla koos sõpradega ja kuulata Eesti looduse imelist muusikat. Värviderohkeid sügiseid, mil lehed langevad puudelt, siilid seavad end talveunne ning meie ise saame end tunda kui lapsed, kes saadavad lehvitades linnud lõunamaale. Ning lõpuks kargeid talvehommikuid, kus maa alles sädeleb öisest külmast. Päevi, mil on rohkelt lund, millest lapsed rõõmu tunnevad ning lumememme veeretavad. Tuisuseid talveõhtuid, kus teed on kinni tuisanud ja meie istume oma hubastes kodutaredes ning joome kuuma teed. Paljud inimesed mujal maailmas võivad jäädagi sellest unistama. Kas me ikka oskame seda kõike küllalt hinnata? Võtkem siis mõni hetk ja nautigem täiel rinnal seda, mis meile on antud.
Me saame olla õnnelikud, et siin ei ole suuri looduskatastroofe. Me ei pea muretsema sellepärast, et kui me töölt või koolist tuleme, võib meie kallis koduke maatasa tehtud olla. Meid tervitab jälle meie armas maja, mitte varemed või üleujutatud kodukoht. Eestis ei ole mürgised ämblikke ega ohtlikke veeloomi. Meie endi metsloomad ‒ karud, põdrad, rebased ‒ on ohtlikud ainult siis, kui me neid ise tülitame või nende poegadega kokku puutume. Meil elab küll mürgine rästik, kuid ka teda ei tasu karta, sest ega ta meid heast peast ei salva.
Mujal Euroopas pole enam nii palju puhast ja puutumatut loodust kui meil. Meie sood ja rabad on rahulikud ja turvalised ning meie jaoks kui rahu- ja eneseleidmise paigad. Masinamüral pole seal kohta ja suure linna melu jääb selja taha. Ma ei tahaks ega oskaks ette kujutadagi, et see sammaldunud puutüvi, millele me sageli isaga metsas jalutades oleme maha istunud ja jalgu puhanud, ühel koledal päeval ära kaoks. Arvan, et just millegi seesuguse järele tulevad mujalt maailmast turistid Eesti rabadesse ja metsa. Ja loodetavasti ka leiavad otsitava.
Eesti loodust võib võrrelda meie rahvuslipuga. Tihti joonistab talv kauni trikoloori loodusesse. Sinine on meie puhas taevas, must meie paks mets ja valge meie külm lumi.
Märkame siis seda ilu, mis on just meile antud. Need on küll mõnikord väikesed asjad, kuid lihtsuses peitubki võlu. Märkame ning püüame ennetada tagajärgi, mida võime hiljem kahetseda. Tarkust ja jõudu selleks meile kõigile.
Kadi osales Jakobsoni kõnevõistlusel “Isamaa on meile püha”
KADI KASK, Torma põhikooli 9. klass
