Jõgeva põhikooli käsitööõpetajal Maris Priil on huvitav hobi, mis osalt seotud ka tema põhitööga: ta kogub sõrmkübaraid. Möödunud neljapäeval avas Maris Jõgeva linnaraamatukogus oma sõrmkübarakogu tutvustava näituse.
Marise omapärase kogu „seemneks“ oli kunagi vanaemalt kingituseks saadud sõrmkübar, ent teadlikult hakkas ta neid pisiesemeid koguma kuusteist aastat tagasi.
„Käisin toona segarahvatantsurühma Kaaratsim koosseisus Rootsis ja meid võõrustava rühma juhendaja kinkis mulle sõrmkübara – ilmselt sellepärast, et olen käsitööõpetaja,“ meenutas Maris. Kingituse tegi eriti väärtuslikuks see, et kinkija oli sõrmkübarale ise lillemotiivid peale maalinud. Kui lisandus veel kolmaski sõrmkübar – Marise poeg Paavo tõi selle Andorrast –, oli selge, et tulebki sõrmkübaraid koguma hakata.
Praegu on Marise kogus 205 sõrmkübarat. Nende hulgas on nii neid, mis tõepoolest sõrmkübarana toimivad, st sõrme nõelatorgete eest kaitsevad, kui ka neid, mis on valmistatud vaid silmailuks. Kes vähegi reisinud, on eri riikide meenepoodides kindlasti näinud sedalaadi portselanist, metallist, puidust või muust materjalist sõrmkübaraid, millel praktiline väärtus puudub, ent mis on toredaks meenutuseks paigast, kus viibitud. Sõrmkübar on tore meene, sest maksab vähe ega võta kohvris palju ruumi.
„Mõnelt reisilt olen ka sõrmkübarata naasma pidanud. Mõnel pool pole ma neid lihtsalt müügil näinud, mõnel pool on need jälle nii koledad, et ei tekitagi tahtmist osta,“ ütles Maris. Sagedamini tulevat aga ette seda, et sõrmkübarate valik meenepoes on tohutult suur ning kollektsionäär on kimbatuses, millist valida. „Ma ei taha osta suvalist sõrmkübarat, vaid püüan valida sellise, millega mul mingi seos tekib, mis mind kuidagi kõnetab,“ ütles Maris.
Tema kogu täiendamise on nüüdseks südameasjaks võtnud ka tema pereliikmed, sõbrad, tuttavad, kolleegid ja õpilased. Ehkki neil pole ülevaadet sellest, millised sõrmkübarad tal juba olemas on, on nad enamasti ikka osanud tuua sellise, millist tal veel pole. Kõige usinamaks abiliseks on Marisele olnud Kiigemetsa kooli käsitööõpetaja Mare Rosin: tema on kogu täiendanud juba 16 sõrmkübaraga. „Ta lubas vähemalt neli tükki veel tuua: siis saab kakskümmend täis,“ sõnas Maris.
Kõnnib mööda linna
Avamisel viibinutel oli hea võimalus vaadata näitust koos kollektsiooni omaniku endaga. Ilma tema selgitusteta oleks nii mõnigi huvitav detail tähelepanuta jäänud. Märkamata oleks jäänud näiteks Soomest Raumast pärit metallniidist niplispitsitehnikas valmistatud sõrmkübar või siis viimase aja moodne leiutis – silikoonsõrmkübar.
Maris tõdes, et lemmikuid tal pole, vaid kõik kogusse kuuluvad sõrmkübarad on talle ühtviisi armsad – nagu oma lapsed. Vahel võtab ta need välja ja imetleb. Kust üks või teine kübar pärit, millal toodud ja kes oli tooja, seda aitavad meenutada vastava raamatu sissekanded.
„Mõni sõrmkübar ei jõua minuni kohe, vaid alles tükk aega pärast seda, kui meene tooja reisilt naaseb. Üks sõrmkübar „kõnnib“ näiteks juba tükk aega mööda Jõgeva linna. Kui näen inimest, kes selle tõi, pole tal parasjagu kübarat kaasas, kui on kaasas, et trehva jälle mina vastu tulema,“ rääkis Maris.
Viimasel ajal kõlksub tema sõrmkübarakogu kaasa ka suure maailma sündmustega. Kui eelpool oli juttu, et Marise kogus on 205 sõrmkübarat, siis näituse avamise ajaks polnud 205. kübar tegelikult veel Mariseni jõudnud, vaid viibis Tallinnas karantiinis – koos Marise poja Paavoga. Paavo käis nimelt hiljuti Põhja-Itaalias suusareisil. Peatselt pärast reisi, ühel hilisel õhtutunnil, helistas talle perearst ja tegi teatavaks äreva fakti: et lennukis, millega ta Itaaliast naasis, oli koroonaviirusesse nakatunud reisija. Nüüdseks on kahenädalane karantiiniaeg möödas ja kontrolltestid negatiivseiks osutunud. Nii et Maris võib kergemalt hingata ja peatselt ka oma 205. sõrmkübara kätte saada.
Kui varem sai meenesõrmkübaraid ainult välismaalt, siis nüüd on hakatud neid ka Eestis müüma. Sellega seoses tuli Marisele meelde üks naljakas lugu. „Käisime mõni aeg tagasi poeg Aapo perega Kreekas ega leidnud sealt ühtegi sõrmkübarat. Kui Aapo pere järgmisele reisile läks, ostsid nad juba enne reisi algust Tallinna lennujaamast ühe sõrmkübara ära, et sihtkohas poleks paanilist meenepoodide kammimist,“ meenutas Maris.
Tore tagasiside
Sõrmkübaranäituse ülespanekuks andis tõuke linnaraamatukogu töötaja Monika Urb. „Maris on meile aastaid oma õpilaste käsitöid näitusele toonud. Kui mainisin talle, et raamatukogu uues majas on olemas ilusad vitriinkapid, ütles ta, et need sobiksid hästi tema sõrmkübarakogu eksponeerimiseks,“ ütles Monika Urb.
Maris Prii on sõrmkübarakogu näitusele – info selle kohta on levinud sotsiaalmeedias – toredat tagasisidet saanud. Päev pärast näituse avamist käis Marist küsitlemas TV3 reporter. Üks Türi naine kirjutas aga, et temagi kogub sõrmkübaraid ja lubas Marise omi kindlasti vaatama tulla. Üks tuttav imestas aga, et teab Marist igiammusest ajast, ent polnud senini kuulnudki, et tal selline omapärane hobi on. Võib arvata, et näitus aitab kaasa ka kogu kasvule. Üks tuttav oli juba küsinud, kas tal Islandist pärit sõrmkübarat on. Ja kui kuulis, et ei ole, lubanud tuua: ta käivat aeg-ajalt selles riigis.
Nagu eelpool öeldud, on praktiliselt kasutatavaid sõrmkübaraid Marise kogus suhteliselt vähe. Ja käsitööõpetajana on Maris kogenud, et paljud tänapäeva lapsed üldse ei teagi, mis asi see sõrmkübar on. Ühest küljest õmmeldakse kodudes üha vähem ja käsitsi eriti vähe. Teisalt on sõrmkübaraga nii, et kellel tekib selle kasutamise harjumus ja kellel mitte. Ka Maris ise tõdes, et võtab sõrmkübara appi ainult paksemat riiet õmmeldes. Tema sõrmkübarakollektsiooni saab linnaraamatukogus uudistada 5. aprillini.
Neil, kes sõrmkübaraid vaatama lähevad, tasub aga linnaraamatukogus ära vaadata veel kaks näitust. Katrin Ehrlichi originaalillustratsioonide näitus, mis on pühendatud eesti rahvajutu aastale, jääb üles vaid 11. märtsini, Made Balbati illustratsioonide näitust, mis on pühendatud digikultuuri teema-aastale, saab vaadata 27. märtsini. Mõlemad on nägemist väärt.
RIINA MÄGI
