Keskerakondlane ja Jõgeva- ning Tartumaalt riigikokku valitud Marika Tuus-Laul käis kolmapäeval Jõgeval, kohtudes kohalike keskerakondlastega ja leides aega ka Vooremaa toimetusest läbi astuda.
„Pikk sõit oli ja palju on istuda saanud, aga õnneks teen hommikuti ikka mõned käigud,“ ütles Marika Tuus-Laul end toimetuse diivani käsitoele istuma seades. Enne erakonnakaaslastega kohtumist oli ta virtuaalselt osalenud ka riigikogu istungil.
Mida riigikogu täna arutas?
Rahvast huvitab vast rohkem infotund, sealt saab tsitaate ja pealkirju. Aga praeguse perioodi kõige keerulisem asi on teise pensionisamba reform.
Kas arvate, et selle tembu peab ära tegema?
See ei ole mingi uus asi. Juba siis, kui kolme samba süsteemi tehti, ütles maailmapank, et seda pole mõtet teha, sest tulu neist fondidest on nii väike. Kui vaadata, siis meil on inimesed neist fondidest võitnud vähem kui ülejäänud eurooplased.
Inimene küll paneb sinna fondi 2% palgast ja riik lisab 4% juurde, kokku 6%. Aga see on sisuliselt kõik inimese enda raha. Olin sellele vastu juba siis, kui need sambad tehti, sest see 4% võetakse sotsiaalmaksust, kust makstakse ka praegusi pensione. Kui sealt poleks seda võetud, oleks pension olnud kõik need aastat suurem.
Kuidas läheb apteegireformil?
Eesti vabariigi algul olid kõik apteegid proviisorapteegid ja sõjaeelses Eesti vabariigis samuti. Valdavalt on Euroopa riikides praegugi, Soome on hea näide. Keskerakonna seisukoht on alati olnud, et apteek peaks kuuluma proviisorile, et hulgi- ja jaefirmad peaks lahus olema. Hulgimüügifirmale ei tohiks kuuluda apteegid, sest siis selle ettevõtte 200 apteeki omavahel ei konkureeri. Kui lubati hulgimüügifirmadel apteeke omada, siis tahtsid kõik apteeke teha Tartusse ja Tallinnasse. Aga mitte maale.
Minu esimene initsiatiiv riigikogus oligi piirang apteekide asutamisele linnadesse, et neid maale rohkem juurde tuleks. Viis aastat tagasi tuli Isamaa initsiatiiv muuta kõik apteegid proviisorapteekideks. Praegu on apteegireformis punnseis, mingisugust kokkulepet valitsusparteide vahel selles küsimuses ei ole. Uued tulijad teemat ei tunne. Aga ma pean ütlema, et Tanel Kiige, kes on, muide, väga hea minister (ma harva kiidan ministreid), ettepanek teha üleminek etapiviisiline, on väga hea.
Olete riigikogus tegelenud ka ravijärjekordade teemaga, küll mõni aeg tagasi. Kas on loota mingeid muutusi?
See teema tuli päevakorda juba 1990. aastatel.
Ükskõik kui palju tervishoid ka raha juurde ei saa, järjekorrad kasvavad ikka. Tervishoid läheb iseenesest kogu aeg kallimaks, aparatuur läheb kallimaks, patisentide nõudlus kogu aeg kasvab.
Algpõhjus minu meelest on see, et Eesti tervishoid on omal ajal tehtud läbi ja lõhki eraõiguslikuna. Kui vaadata Ameerikat, siis seal on nii erahaiglaid kui ka riiklikke ja munitsipaalhaiglaid. Meil on kõik eraõiguslikud: sihtasutused, aktsiaseltsid ja ühistud, aga nad kõik teenivad kasumit. Jah, see kasum pannakse aparatuuri ja riik haiglatelt dividende ei võta, nad saavad tulu investeerida.
Meie perearstisüsteem on ka eraõiguslik. Omal ajal valiti see kui kõige odavam.
Aga kas meil keegi üldse teab, kui pikad on ravijärjekorrad?
Statistikat loomulikult kogutakse, aga arstid ei pane pikemalt järjekorda kui lubatud. Ongi järjekord kolm kuud ja kunstlikult tekitatud teadmatus.
Eelmine Ratase valitsus eraldas 200 miljonit eurot tervishoidu juurde. Aga see ei ole ravijärjekordi palju lühendanud. Tõsi küll, veidi vähenesid silmaarsti järjekorrad. Ei anta igale poole, sel aastal on prioriteediks kasvajad ja laste ravi. Eelmisel aastal saadi juurde südamehaiguste raviks.
Millised võiks veel olla tervishoiu murekohad?
Tehakse ju väga häid ja kalleid operatsioone. Tehakse see ära, saadetakse patsient koju. Kui tegemist on vana inimesega, kellel pole lähedasi ja abistajaid, jõuab ta ringiga uuesti EMOsse tagasi, sest järelravi, õendushooldus ja koduhooldus, mis ka muidugi on kallid teenused, ei ole nii levinud, kui peaks.
Idee on teha hoolduskindlustusmakse, mis on samasugune kindlustusmakse nagu haigekassamakse. Vanas heas Euroopas ei olegi niisuguseid riike, kus lapsed peaksid sel määral vanurite hoolduse eest maksma. Aga seda oleks pidanud tegema siis, kui tehti haigekassa ja töötuskindlustus. Praegu on nii, et ükskõik, kes tuleks uue maksu ideega välja, teeks lihtsalt poliitilise enesetapu. Ometi lahendaks see nii mõndagi. Hooldekodu läheb ju kogu aeg kallimaks, eriti kui nõutakse nii kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu.
Hooldesüsteem on ülitähtis, siis läheks ka tervishoid odavamaks.
Mis on Teie meelest meie ühiskonnas praegu kõige teravamad probleemid?
Sotsiaalteemad ikka, väikesed pensionid. Kõige halvemini elavad üksikud pensionärid ja üksikemad.
Maksuerisused on meil pea olematud. Reformierakonna põhimõte on olnud otseseid makse vähendada ja kaudseid tõsta. Häda on selles, et kaudsed maksud löövad kõige valusamalt väiksema sissetulekuga inimesi. Kütuseaktsiis mõjutab kõiki hindu.
Mõni aeg tagasi arutas riigikogu küsimuse üle elu võimalikkusest maakohtades. Milline on teie seisukoht, kas elu maal on võimalik?
Ikka on. Keskerakond on olnud pikalt võimust kõrvale jäetud, aga meile ei sobi kuidagi süsteem, et kõik, mis on võimalik kõrvale jätta, on maalt kadunud. Postkontorini välja. Ma saan aru, rahvast on vähe, aga see on surnud ring, rahvast jääbki vähemaks, kui midagi ei ole, ei kooli-lasteaeda ega postkontoritki enam.
Vaatan seda ilusat väikest Kuremaad. Mu abikaasa rääkis, kuidas seal elu kees. Ta on elanud Kuremaal sellest ajast peale, kui Endel Sööt ta noore spetsialistina sinna kutsus. 23 aastat oli ta Kuremaa sovhoos-tehnikumi peainsener. Mõned noored on küll juurde tulnud, aga rahvast jääb kogu aeg vähemaks. Loomulikult on kogukond aktiivne, Kuremaa on ilus ja korras kohakene. Päeval on aga vaikne, sest töökohti on seal vähe.
Mis puudutab elamist maal, siis arvan, et praegu on noortel väga mõttekas minna maale ja elada seal. Olen põline tallinlane, Nõmmelt pärit. Meil on küll seal ka aed, aga elada nii nagu Kuremaal või Otepääl on täiesti teine asi. Ikkagi käsi mullas: kartulid-peedid, ravimtaimed, mis on minu hobi. Kõik need asjad: loodus, mets ja järv annavad nii palju jõudu juurde. Mitte ainult suvel, vaid ka talvel.
Jõudsimegi oma jutuga meie maakonda, saate sel aastal Jõgeva valla vapimärgi.
Seoses mulle vapimärgi andmisega kirjutas hea tuttav Kuremaa inimene, et vapimärgi oleks pidanud hoopis Uunole andma, sest tema on Kuremaa kunagi üles ehitanud. Ja õige ka, järve ranna ja põhja korrastamine tehti tema ajal, samuti veski ja parklad. Me oleme Uunoga 13 aastat koos, nüüd küll Otepääl peamiselt, seal oli minu ema vanavanemate koht.
Riigikogusse valitud saadiku otsustada on osa riigieelarvest. Kurikuulsad „katuserahad“, need on summad, mille ulatuses saab saadik ise otsustada, kuhu neid vaja on. Ta saab näidata, et on selle koha eest väljas.
Kõige suurem objekt, mille rahastamisele olen saanud kaasa aidata, on Jõgeva bussijaam. Jõgeva oli ju ainuke linn, kus ei olnud bussijaama, teadsin, et seda oli vaja.
Olen riigikogus olnud 17 aastat. Seda on päris palju, ikka on olnud midagi mida parandada või teha. Väikesest rahast kõike korraga ei saa, aga natuke ikka, mõni kabinetikene haiglas korda või koolistaadion.
Viimasel ajal on võimalik anda raha tegevustoetuseks. Ja mulle vanad inimesed meeldivad, olen alati leidnud nendega ühise keele, nad on ausamad ja mulle meeldib neid toetada. Näiteks pensionäride liitu, mida Ilves veab. Saavad suvel väljasõidule minna või kuhugi kööginurga teha, et seal koos käia, kodunt välja tulla. Nad suudavad ühendada põlvkondi ja eri ajastuid ja nendega on huvitav.
Loomulikult ma küsin ka, et kuhu midagi vaja on.
Kuremaa heaks olen ka püüdnud väikesi asju korraldada.
Käisite kohtumas Jõgeva keskerakondlastega. Meil on Keskerakond võimul, kuidas Te nende tegevusega rahul olete?
See polegi nii lihtne küsimus. Mõnes kohas ollakse suure vallaga rohkem rahul, mõnes kohas öeldakse, et teenused jäävad kaugemale. Nii ja naa on suhtumisi. Võibolla on mingeid probleeme, ma ei oska öelda. Pigem küsitakse kohtumistel minu käest, et mis riigikogu keskerakonna fraktsioonis tehakse, või nagu nüüd, et mis juhtus Tartus. Ja mida üks või teine minister räägib ja seda, mida veel lehest lugeda ei ole saanud.
Räägime pisut poliitikaeelsest elust.
Mu lapsepõlv möödus Tallinnas Nõmmel. Meil oli hästi kokkuhoidev perekond: ema-isa, Heimar ja mina. Koolis käisime koos, tema oli vanem, käis mind ikka vaatamas, vahetunnis tõi saia vahel. Me oleme terve elu kokku hoidnud, ka riigikogus. Nüüd on mul temast seal vahel lausa puudus.
Ema-isa elasidki ainult kodule. Isa oli sõjas käinud mees. Mobilisatsioon, võitlus nälja ja surmaga. Ema oli siin, töötas sakslaste laatsaretis. Meie sündisime pärast sõda. Ajalugu on selline meil, peame sellega kuidagimoodi toime tulema. Sõjajärgne põlvkond oli väga kokkuhoidev ja kodusoojust oli palju. Ema oli algul kodune, isa töötas inventeerimisbüroos ametnikuna. Oskas kõike, ehitas mööblit, tegi ise raadio. Ema õmbles meile. Õppisin kõike ema kõrvalt, kui ta hakkas tööl käima, oli mul õhtuks koogitaigen valmis tehtud ja küpsetasime koos.
Kooliteed alustasin Tallinna 10. keskkoolis (Nõmme gümnaasium). Hiljem käisin Tallinna 37. keskkoolis.
Aga mis oli võibolla eriline, et meil õnnestus väga hästi kursis olla tollase muusikaga. Heimar kuulis muusikauudiseid veidi vanematelt naabritelt ja ma olin tema kaudu 8‒9-aastaselt kõigi rokiuudistega kursis.
Teil on kahekordne kõrgem haridus.
Olen oma mõlemad kõrgharidused saanud kaugõppes. Kui kooli lõpetasin, pidasin ennast nii täiskasvanuks, et ainult kõrgkoolis õppida tundus ajaraiskamisena.
Esimene töökoht oli TK Junor. See oli tootmiskombinaat, mille alla olid koondatud juuksurid. Minu esimene töökoht oli tsehhijuhataja. Juuksurid töötasid ju siin, seal ja kolmandas kohas, aga oli mingi piirkond, mis kuulus kokku ja minu ülesanne oli käia töökodades ning vaadata, kas kõik on aus, mis tehakse. Et rahadega ei mehkeldataks ja töö paremini sujuks. Ja kaebuste lahendamine, mäletate, asutustes olid kaebuste raamatud. See tuli mul sujuvalt välja. Lõpuks mind ülendati töökodade juhatajaks.
Üks ametinimetus Junoris oli mu elu kõige edevam: töö teadusliku organiseerimise vaneminsener. See tähendas, et pidin mõtlema töö parema korraldamise peale ja tegema ratsionaliseerimisettepanekuid.
Järgmine töökoht, kuhu pooljuhuslikult sattusin, oli ansambli Vana Toomas helirežissööri amet. Minu kunagine boyfriend kutsuti sinna mängima ja juhtus, et ühel kontserdil polnud helirežissööri, tuli asendada ja nii jäin nendega mitmeks aastaks. Sain reisida Venemaa avarustel, olid kontserdid tohututes kultuuripaleedes. Baikonuri nägin ära – oli nii kinnine linn, kui olla sai. Baikonuri kalmistule, kuhu ohvitserid meid viisid, oli ekipaažide kaupa maetud neid, kes enne Gagarinit alla kukkusid. Peaaegu inimtühi linn, aga luksuslik. Käisime ka Mongoolias ja Poolas.
Õppisin sel ajal pedagoogilises instituudis kultuurharidust ja amatöörteatris näitejuhtimist. See oli siis uus eriala. Pärast lõpetamist kutsuti Harju rajooni täitevkomitee kultuuriosakonda. Ma algul eriti ei hinnanudki kultuuriosakonna töökohta, korraldasime seal laulupidusid ja muid üritusi Harjumaal. Aga see kujunes igati huvitavaks ajaks. Oli mulle täiesti erialane koht ja keegi minu käest mingit parteilist kuuluvust ei nõudnud. Töötasin seal umbes viis aastat, siis soovitati mind kinokomiteesse inspektoriks.
Millega tegeles kinokomitee inspektor?
Ma mõtlesin enne, et kinokomitee, see on filmiteema, aga töö puudutas puhtalt kinondust. Läksin hommikul kell 8 või 9 tööle ja õhtul olin kella 5ni. Inspektor tegi lõputult aruandeid. Enne mind oli olnud veel hullem, käidi kinodes kontrollimas, kas on õige film ja kas kõigil on piletid. Minu ajal piirdus see kontrollimisega, kas piletid, aruandlus ja rahad omavahel klapivad – täielik bürokraatia. Ainuke tore asi oli, et kord nädalas kell 8 hommikul sai käia põnevaid filme vaatamas.
Olete õppinud ajakirjandust.
Samal ajal õppisin Tartu ülikoolis esimesel Peegli kursusel, siis õpetati ajakirjandust teise kõrgharidusena ja kaugõppes, paljud õpingukaaslased olid telest. Hea tuttav kutsus mind telesse tööle. Olin kõigepealt eelinfo toimetaja kohal. Vist juba kolmandal päeval saadeti mind lugu tegema. Läksin tööle augustis ja oktoobris tegin iseseisvalt uudistesaadet, panin kokku ja lugesin ka ise.
Töötasin AKs üheksa aastat. Üheksakümnendatel peatoimetajana, mis sisuliselt tähendas praeguses mõistes päevatoimetaja tööd.
Kuidas „Knopka“ saateni jõudsite?
Ma tegin tööd võibolla liiga hingega. Tahtsin, et kõik laused oleks sees, aga seal oli loo pikkus kaks minutit ja mis rohkem, võeti maha, ka see, mis minu arust tooni andis. Tahtsin pikemaid asju ja hakkasin Mati Talviku saatele tegema veerandtunniseid lugusid. Tervishoiust näiteks, see on läbi aegade olnud mu lemmikteema. Siis Mati rääkiski, et Marikal võiks ikka oma saade olla.
Hakkasin esialgu AK kõrvalt tegema. Esimesed saated tegin ära, reiting oli üllatavalt kõrge. Need olid paljusid puudutavad teemad, läbi ühe inimese loo. Kohati oli päris ohtlik ka. Me hüppasime ootamatult sisse mingisse viinalattu ja tegelesime võltsitud sigarettide teemaga. Oli selline aeg, kus inimesi palju peteti.
Minu jaoks pidid kõik asjad klappima, mõlemalt poolelt. Tegin seda nii, nagu ma asju ikka teen, südamega.
Olin tol ajal ka ametühingu juht, meil oli töötüli ajakirjanike ja tehnilise personali nirude palkade pärast. Käisime isegi riikliku lepitaja juures, kes meie lepitamisega hakkama ei saanud ning saime streigi korraldamise õiguse. Meil oleks olnud seaduse järgi õigus korraldada streik Eurovisiooni ajal 2001, kui Eesti selle võitis. No loomulikult ei oleks me sellisel ajal streikima hakanud, aga meil oli see õigus. Saavutasime kollektiivlepingud, aga palka meil suurt tõsta ei tahetud. Pahandasin oma tööandjad ära ja andsin veel teisele televisioonile intervjuu.
Ja siis tuli poliitika?
Siis kutsus Savisaar mind kandideerima Tallinna linnavolikogusse. Läksin, mind valiti ja pakuti volikogu aseesimehe kohta. Olin opositsiooni esindajana Maret Maripuu kõrval. Parteisse astusin hiljem, riigikogu valimiste paiku.
Kas poliitika on Teie jaoks nüüd see õige koht?
Ajakirjanikuna saad sa näidata või osutada mingile ebakohale, mitte seda lahendada. Aga riigikogus on nii, et kui oled võimul ja midagi väga tahad, saad asju ära teha.
Keskerakond sobis siis vaadete poolest?
Jah, ma tundsin, et keskerakond on alati nõrgema poole eest väljas, nagu minu enda olemus on. Ajakirjanikuna ma ka ikka kaitsesin nõrgemat. Ma ei läinud kunagi üle võimu poolele, et kaitsta rahvast.
Ajakirjanik ei saa ju minna võimu poolele ja seda kiitma hakata. Ajakirjanik on see, kes paneb ministrile mikrofoni ette ja küsib teravaid küsimusi. Aga soliidselt, mitte ei lähe oma meelsust näitama. Ajakirjanik ujub võimule vastuvoolu, vähemalt peaks nii olema. Aga mis meil on – omanikukeskne ajakirjandus ja kajastab sageli omaniku vaateid. Ma olen püüdnud kirjutada arvamuslugusid, aga lehte need ei lähe. Ega väljaande meelsust näita see, mis lehte läheb, vaid see, mis ilmumata jääb.
Suurtes lehtedes on väga raske avaldada, harva õnnestub. Nüüd päevalehes oli kolm laupäeva järjest, needki mitte paberlehes ja maksumüüri taga, inimesed ei saa lugeda.
Huvitav seisukoht, minu jaoks on leib ka poes maksumüüri taga.
Nojaa, aga see on minu intellektuaalne omand, mina raha ei küsi ja leht teenib selle pealt. Ma ju kirjutasin selleks, et rahvas seda loeks.
Poliitik mõtleb ikka valijatele, minu valijad on võibolla ka vanemad inimesed, kes telli netiväljaandeid. Ma ise endise ajakirjanikuna tellin ikka ka paberlehti.
ANDRA KIRNA
