Jõgeval Betti Alveri muuseumis saab 14. aprillini näha kahe eesti graafika suurkuju, Concordia Klar-Ulase (1938-2004) ja Peeter Ulase (1934-2008) näitust. Nende tööd tõi siinsele publikule näha nende tütar Maria-Kristiina Ulas, kes on ka ise kunstnik.
“Et siinsed töötajad soovisid Betti Alveri muuseumis näha üht tõeliselt head graafikanäitust, leidsin, et kõige targem on siia tuua Concordia Klari ja Peeter Ulase tööd,” ütles Maria-Kristiina Ulas. “Suur osa nende loomingust on praegu minu valduses ning pärandi hoidmise juurde võiks loomuliku osana käia selle tutvustamine. Seda enam, et ega ema-isa loomingut praegu kusagil mujal näha saagi.”
Kui Maria-Kristiina Ulas vanemate loomingu näitust koostab, teeb ta nende töödest iga kord erineva valiku. Jõgevale otsustas ta tuua kummaltki seitse suureformaadilist tööd, mis annaksid vaatajale aimu Klari ja Ulase stiilist 1970. aastatel, aga ka nende hilisema loomeperioodi suundumustest. 1970. aastad olid Klari ja Ulase loomingu tippaeg, aga ka üks põnevamaid perioode eesti graafika arenguloos. Jõgeval on selle aja märgilise tähendusega teostest väljas näiteks Peeter Ulase “Õhtu” (1973) ja Concordia Klari “Mäng” (1974). “Õhtus” on Ulas ühendanud talle iseloomulikud linnamotiivid, ent toonud sisse ka looduse sürreaalsuse. “Mäng” on aga Concordia Klari üks esimesi naispillimängija motiiviga graafilisi lehti. Pilli puhuvad ebamaise olekuga naised kujunesid pikkadeks aastateks tema graafika üheks tunnusjooneks.
“”Mängu” puhul on huvitav nii pildi idee kui sisu, aga niisama huvitav on ka pildi pind,” ütles Maria-Kristiina Ulas. “Kes vaevaks võtab, leiab pille, rõivavoldistikku ja juukserütme uurides rohkesti põnevaid detaile. Et graafikatõmmisel sellist perfektset tulemust saavutada, on vaja suurt meisterlikkust nii söövitamisel kui ka trükkimisel. Ema oligi väga osav tõmmiste trükkimises.“
Maria-Kristiina Ulase sõnul tegeles Concordia Klar elu lõpu poole palju taimegraafikaga.
“See sai alguse meie Saaremaa suvekodust, kus emale meeldis lilli ja köögivilju kasvatada ning maarohtusid korjata,” meenutas ta. “Ema pani kuivatatud taimi kalka alla ja viirutas kalkat pliiatsiga. Nii tekkis taime kujutis. Et see veel tõepärasem oleks, joonistas ema saadud kujutise pliiatsiga üle. Hiljem kandis ta need kujutised pehmelakitehnikasse üle.”
Klari tõetruud taimegraafikat on eriti huvitav uurida neil, kel endalgi botaanikaalaseid teadmisi. Põnev on siiski vaadata ka võhikutel, sest Klar on osanud taimeteema osavalt Tallinna motiividega ühendada.
Ka Peeter Ulas mängis hilisemal loomeperioodil võimsalt värvide ja erikujuliste plaatidega. Kaks tema viimase loomeperioodi olulist tööd veidi mõistatuslike pealkirjadega “Sellepärast siis” ja “Seepärast siis”, olid 2004. aastal väljas Ulase loomingu suurel ülevaatenäitusel Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Samu töid saab näha ka Jõgeval.
Ulas ja Klar olid pikka aega Tallinna pedagoogilise instituudi ehk praeguse Tallinna ülikooli õppejõud, kes viisid oma tudengeid, tulevasi kunstiõpetajaid, loodusse maalima. Nad tegid maalimise eesmärgil ka perega väljasõite loodusse.
“Mäletan selliste väljasõitudega kaasnenud erilisi emotsioone, jätkuliste jalgadega maalikaste, tuube, millele olid kirjutatud värve tähistavaid salapärased sõnad, nagu strontsium, kraplakk, ultramariin jne,” rääkis tütar.
“Concordia Klari ja Peeter Ulase looming on üsna eriilmeline, aga siin, Betti Alveri muuseumi huvitava kultuurikontekstiga õhustikus tekib nende vahel intensiivne dialoog,” sõnas Maria-Kristiina Ulas.
RIINA MÄGI
