Facebooki algatus Kõigi Eesti korraldab 14. aprillil Tallinna lauluväljakul kontserdi Kõigi Eesti Laul. Algatus Kõigi Eesti käivitati märtsi keskel. Selle taga on mitmed kultuuri- ja ühiskonnategelased ning ettevõtjad. Liikumise korraldusgruppi kuulub üle tuhande inimese.
Pühapäevasel kontserdil astuvad üles Ewert and The Two Dragons, Ivo ja Robert Linna, Revals, Lenna, Svjata Vatra, NOËP, Mari Kalkun, PX Band, Tanel Padar, Sünne Valtri Band, Stefan ja Idealnõje Ljudi.
Laulja, laulukirjutaja ja muusik Mari Kalkun avaldas Vooremaale, mis ajendas teda kontserdil üles astuma.
Oli see otsus kontserdil esineda kohe selge või võtsite mõtlemisaega?
Võtsin küll mõtlemisaega, eelkõige oma tiheda esinemisgraafiku tõttu neil nädalail, kuid see tundus piisavalt oluline ettevõtmine, et selle nimel ka omalt poolt pingutada. Kõigi Eesti algatusega sotsiaalmeedias ühinesin algusest peale.
Mind kõnetas soov tõsta häält millegi poolt, kui et vastu, ja teha seda positiivsete väärtuste sõnastamise kaudu. Mulle tundub, et negatiivne võimendub kõikjal, ka meedias palju võimsamalt kui positiivne ja seda negatiivset on liiga palju. Väga lihtne on olla ja protestida millegi vastu, palju raskem on tulla lagedale positiivsete algatustega ja mõtetega, veelgi raskem midagi ära teha.
Minu jaoks on väärtused, mida Kõigi Eesti kannab olulised ja tegelikult ka igapäevased ja enesestmõistetavad. Ma arvan, et see on nii suurema osa minu põlvkonna jaoks.
Kõigi Eesti Laul rõhutab iga inimese vastutust – enda vabadust hoiame ja loome ikka ise, igaüks meist, iga päev – oma sõnade ja tegudega.
Millise pilguga täna Eesti ühiskonnas toimuvat jälgite? Kas arvate, et täna on Eesti ühiskond selgelt kaheks?
Kui vaadata maailmas toimuvat, siis on Eestis toimuv osa suuremast ahelast. Siiski ma usun, et Eesti väiksus ja digitaalsus on siin ka eeliseks, et mitte minna kaasa populistlike loosungitega ja mõelda ikka oma peaga.
Minu meelest on praegu toimuv poliitiliste jõudude ja meedia poolt pooleldi kunstlikult tekitatud ja ma ise ei näe sellist kaheks jagamist. Pigem on see vastandamine kasulik poliitikale või meediale. Muidugi on olemas lõhe maal elava ja linnarahva vahel ja nende elatustaseme vahel.
Elan ise maal ja näen seda iga päev kõrvalt. Selle lõhega tuleks väga jõuliselt tegeleda ja panustada võrdsetele võimalustele maapiirkondades. Aga samas sõltub kõik inimesest, vabatahtlikult maal elavad inimesed on sageli hoopis õnnelikumad ja iseseisvamad.
Mind kurvastab negatiivsus ühiskonnas ja vastutuse veeretamine kellelegi teisele. Ma ei loe näiteks tavaliselt kunagi netikommentaare, sest siis ma muutun lihtsalt väga kurvaks. Kuidas saavad inimesed nii halvasti rääkida? Milleks oma energiat sellise asja peale raisata? Sama asi poliitikas. Eesti on liiga väike, et lubada endale vihakõnet ja ebasõbralikkust. Me peame leidma uue viisi kokku hoida, ka ilma vaenlaseta.
Kõigi Eesti puhul pole tegu poliitilise algatusega, sellest hoian sarnaselt enamike kunstnikega kilomeetrite kaugusele, kuid poliitikas toimuv on olnud siin siiski ajendiks. Praegusel hetkel tundub, et kui sina poliitikaga ei tegele, tegeleb poliitika sinuga.
Eesti ei saa keerata selga väärtustele, mille nimel on aastaid või isegi aastakümneid tööd tehtud ja mille järgi meid maailmas tuntakse. Kultuurisaadikuna maailmas on minu jaoks väga oluline, et saaksin kõnelda Eestist uhkusega kui uuenduslikust ja nutikast, samas traditsioone väärtustavast riigist. Need kaks asja ei välista teineteist, absoluutselt! Kunstnikuna on vabadus minu jaoks väga oluline. Suletus ja hirm panevad meid ainult lukku ja pidurdavad.
Ungari ja Poola on näited, kui halvasti võib minna, kui õigel ajal silmi lahti ei tee. Mina usun, et meie oma kultuur ja keel on piisavalt tugevad, et säilitada oma nägu ja hoopis innustada ka teisi.
Kas ühiskonnas toimuv ei ole teis tekitanud mõtet, et luua midagi, mis võiks meid natuke paremaks muuta?
Laulan Kõigi Eesti Laulul vana regilaulu, mille sõnad eesti keeles kõlavad nii: „Õekesed hellakesed; mehekesed vägevad; naised noored naljalised; kaege selle metsa peale; vaadake variku peale; mõni puu on pikemba, mõni jändrik jämmemba, kas nad põlgavad teineteist? Teineteise oksakesi? Üheskoos neil painupaigad, ladvad neil ühte hoiavad.“
Eestlase eeskujuks on alati olnud loodus – kui metsas saavad puud koos hakkama, siis saame meie ka.
KERTTU-KADI VANAMB
