Tuntud ansambli Untsakad esilaulja Margus Põldsepp esitab täna Sinimägedes oma aatekaaslastele vanu sõdurilaule. Ta on seda teinud juba palju aastaid – juuli lõpus on Põldsepp alati sõitnud sinna, kus eesti mehed Teises maailmasõjas kõige mehisemalt oma kodu kaitsesid.
Huvi ajaloo ja sõdade, aga ka sõjalaulude vastu on Margusel olnud ajast, mil ta ennast mäletab.
“Sõjalaulud on mind huvitanud lapsest peale. Sõjamarsid, ükstapuha mis maailmajaost, jaapani marsid on näiteks väga naljakad,” rääkis mees, kellest teistes oludes ehk hoopis sõjaväelane oleks saanud. Ajal, mil temal elukutset valida tuli, polnud eesti patriootidel võimalik oma militaarhuvile rakendust leida. Eksisteeris vaid põlisvaenlase armee, kuhu eestlased ei kippunud. Tõeteadmine tuli aga palju varem, siis, kui hoidja sõda mängivatele poisikestele rääkis, kuidas kommunistid rahulikke elanikke mõrvasid.
“Väiksena mängisin ainult sõda, aga muidugi tulistasin ma alguses sakslasi. Hoidja jutt oli mulle shokk, aga see oli minu jaoks ka murdepunkt ja erinevalt paljudest teistest poistest, uskusin ma seda lugu kohe. Teismelisena olin juba sinimustvalge, hümni laulsin peast,” meenutas Margus.
Selgelt poole valinud
Kuigi praegu laulavad sõdurilaule paljud muusikud, on Põldsepp teistest selgemini oma poole valinud.
“Minu valik kujunes tänu sellele, et suguvõsas on olnud sama valik. Mu kaks onu võitlesid Saksa poolel, ka minu tõekspidamised on kujunenud sellele vastavalt.”
1998. aastal ilmus Untsakatel esimene sõjameeste plaat „Metsa läksid sa”, kus on eestimeelsed lood. Samal ajal tegid sõdurilaulude plaadi ka Lindpriid, nende plaat tuli n-ö poliitkorrektne, sellel esitati mõlema poole laule.
Untsakate plaadiesitlusel viibis välisminister.
“Ilves oli tookord meie suur fänn, ta kinnitas, et Tallinnast Peterburgi sõites saab meie plaadi tee peal täpselt kaks ja pool korda läbi kuulata,” meenutas Põldsepp. “Ei tea, mis temaga nüüd juhtunud on, et tal Sinimägedesse tulla ei kõlba,” arutles muusik.
Tegelikult andis Toomas Hendrik Ilves juba tookord Untsakatele teatud hoiakuga soovitusi. Ühelt poolt toetas ta mõtet, et plaadil on kindlasti ka Eesti Leegioni marss, teisalt andis mõista, et laulu sõnu tuleks pisut muuta ja SS peab välja jääma.
Nii laulavadki Untsakad oma plaadil fraasi “Eesti SS pataljon“ asemel “vapper Eesti pataljon“. Plaadi esitlus oli suurejooneline, kohal olid mitmed valitsuse esindajad.
Wiking-Narva ja ELSK
Kõigil Untsakate plaatidel on mõni sõjameeste lugu. Sõjaajaloo klubisse Wiking-Narva ja Eesti Leegionäride Sõprade Klubisse kuulub muusikutest aga vaid Margus Põldsepp.
“Pataljon Narva oli eliitväeosa, sinna valiti välja parimad ehk Eesti Leegioni I pataljoni vabatahtlikud, kellele esitatud nõuded olid kõrged. Nad liideti Wiking diviisi koosseisu, hoidsid oma lippu kõrgel ja neil oli Euroopa vabatahtlike tõeliselt vennalikus peres oma kindel koht,” jutustas Põldsepp vaimustunult.
Klubisse Wiking-Narva kuulub Margus juba 15 aastat, tee sinna viis läbi esinemise ühel juubelil, kus üks mees tuli Untsakate juurde ja kutsus neid Elvasse pataljon Narva kokkutulekule.
“Siis oli mehi rivis 130 ringis, praegu, viimasel rivistusel, mis oli 10. juulil, oli aga ainult 14 meest kohal. Kokku on neid vist elus veel 30 ringis, aga nad lahkuvad väga kiires tempos,” kurvastas Põldsepp. Nii kiires tempos, et Eesti Leegioni Sõprade Klubi poolt pärgadele linte tellides hakkab valusalt silma, et neid läheb vaja juba väga suures koguses.
Wiking-Narva klubis on Põldsepa kinnitusel tänaseks noorliikmeid 100 ringis. “Selge osakaal on nüüd juba noorliikmetel, sinna tulevad Narva meeste otsesed järeltulijad ja rahvuslikult meelestatud noored,” rääkis Põldsepp.
Nii Wiking-Narva kui ELSK, kuhu kuulub umbes 40 liiget, on kinnised klubid, kuhu ei saa niisama astuda, vaid on vaja kindlaid soovitajad klubi liikmete hulgast. See tagab, et uue liikme aated klubi põhimõtetega kokku langevad.
Sõjalauludest uurimistöö
Enne Wiking-Narva kokkutulekut kogus Põldsepp oma enam kui 10 aasta jooksul kogutud sõjalaulud kokku, pannes need ka ajastute järjekorda. Tema kogus on laule, mis räägivad muinasajast, Vene-Türgi ja Vene-Jaapani sõjast, Esimesest maailmasõjast, Eesti Vabadussõjast, eestlaste võitlusest Teises maailmasõjas. On ka metsavendade laule ja mõned välismaised sõjalaulud, viimaste hulka kuuluvad põhiliselt soome- ja saksa-, aga ka üks lätikeelne laul.
“Tegin neist kaks laulikut, sest ühte ei mahtunud ära. Mul on umbes 190 laulu, mille viisi ma tean, ja teist samapalju, mille viisi ei tea,” rääkis Margus, kelle unistus on kunagi sõjalaulude teemal magistritöö kaitsta.
“Materjali on nii palju, miks mitte see siis uurimistööks vormistada,” rääkis muusikakooli direktor. Teisi, kes sama palju sõjalaulude vastu huvi tunnevad ja neid koguvad, Margus Eestis ei teagi.
“Ingrid Rüütel on nõukogude ajal midagi sellelaadset teinud, aga tal on laulud enamasti vanemast perioodist. On ka laule Vabadussõjast, mis heal juhul puudutavad Landeswehri peksmist. Tiblade tuuseldamisest pole juttugi,” muigas Margus.
Seekord koos rindehundiga
Kui mitme suvel on Põldsepp lihtsalt oma lõõtsa võtnud ja Sinimägedesse sõitnud, siis tänavu on esinejaid märksa rohkem. Sinimägede kokkutuleku plakatilt võib lugeda, et teiste muusikute seas esineb ka vana rindehunt Boris Takk.
“Boris ennast mingiks „hundiks” ei pea, selleks oli ta sõja ajal liiga noor, aga ta oli 20. Diviisi tankitõrjeüksuses. Esineme viiekesi, mina lõõtsaga, Marju Varblane viiulil, Jaanus Jantson kitarril, minu poolvend Andres basskitarril ja Boris laulab,” selgitas Põldsepp.
Kuigi Sinimägede publikule on see koosseis uus, on Margus Põldsepp ja Boris Takk koos laulnud ka varem. Lisaks laulmisele ja sõjalaulude kogumisele on Margus Põldsepp Karksi-Nuia Muusikakooli direktor ja see amet meeldib talle väga.
“Üritan noortele pillimängusoovi isikliku eeskujuga edasi anda, aga tean ka, mis ümbruskonnas toimub. Karksi-Nuias tegutseb rahvamuusikakollektiiv “Lustipill”, mida juhatab Vello Ainsalu, väga isamaaline inimene, ja Boris laulab seal,” meenutas Margus umbes kahe aasta tagust kohtumist, mil muusikakooli direktoril oli juhuslikult Eesti Leegioni kirjadega pusa seljas. Boris tuli kohe tema kui oma mehega tutvust tegema.
See on selge mõnitamine
Margus Põldsepp ei mõista, miks Vaivara vald andis Eesti riigi vaenlastele loa korraldada oma miiting samal päeval, kui saavad kokku leegionimehed.
“Ei taha mõeldagi, mis sel laupäeval Sinimägedes lahti läheb, see on ju selge vanade rindemeeste mõnitamine. Ka eelmisel aastal olid mõned ullikesed kohal, kes püüdsid kokkutulekut nurjata, kuid üles Grenaderimäele neid ei lastud. Nüüd algab nende miiting poolteist tundi varem teisel mäel ja nad jõuavad ennast meie saabumiseks üles kütta,” muretses Põldsepp eeskätt vanade võitlejate pärast, kes pole niisugust kohtlemist ära teeninud.
“Kõige tähtsam on säilitada külma närvi, mitte endast välja minna. Usun, et meid suudetakse turvata. Politsei teeb, mis oskab, ja leegionisõbrad on ka valves,” lohutas laulja.
Põldsepp usub, et Sinimägede üritus ja mälestus leegionäridest jääb kestma, et 10 aasta pärastki ja ka siis, kui enam ühtegi sõjast osavõtnut kohal pole, tulevad rahvus- ja vabadusaate kandjad juulikuu lõpus Sinimägedesse.
“Noorte järelkasv koguneb oma ühingutesse, mälestus on püha ja jääv. See oli kindlasti Teine vabadussõda, mis seal 1944. aastal toimus, kui mehed järgnesid Jüri Uluotsa mobilisatsioonikutsele. Aga ka need, kes varem vabatahtlikult sõtta läksid, kurja eest kätte maksma, olid loomulikult vabadusvõitlejad. Ka Lembitu viis sõja oma piiridest välja, rüüstates aastal 1215 Pihkvat, samal ajal kui pihkvalased meie Varbolat piirasid. Eesmärgiks oli samuti see, et kodu kaitsta, et ei tuleks siia need peninukid ja koerakoonlased. Eestlaste esimene teadaolev muistne vabadusvõitlus oli meil just venelaste, mitte sakslaste vastu, seda aastatel 1030-1061,” rääkis leegionisõber Margus Põldsepp, kes on veendunud, et Eesti riik oma vabadusvõitlejaid kord kindlasti ametlikult tunnustab. “ELSK” põhikirjas on see sees ja selle nimel me võitleme,” kinnitas ta.
Margus Põldsepp
Sündinud 3. novembril 1969 Paides.
Lõpetanud Valga Laste Muusikakooli 1985. aastal ja Valga I Keskkooli 1987. aastal, Viljandi Kultuurikolledži 1998. aastal rahvamuusika erialal.
Aastast 2007 Karksi-Nuia Muusikakooli direktor, juhendab rahvamuusikaansambleid Karksi-Nuias, tuntuim neist Tuulepuu.
Tegev ansamblites Untsakad ja Põldsepp ja pojad. Käinud tudengipõlvest peale süstemaatiliselt rahvaluulet kogumas, kasutanud seda oma loomingus.
1995-2002 Ugala muusikaline kujundaja,
Viljandi Kultuuriakadeemia lõõtspilliõpetaja ja ansamblitundide andja. Praegu lõõtsaõpetaja Viljandi Pärimusmuusikakeskuse A. Pulsti Õpistus.
Erinevate kollektiividega välja andnud 14 rahvamuusikaainelist heliplaati.
i
JAANIKA KRESSA
